Riigieelarve kasvab filmirahast kiiremini

Rahastuse kasv.

FOTO: Pm

See oli mõtlemapanev, mis Lauri Kärk äsjasel mängufilmikonverentsil «Kõik räägivad filmist!» lõpuks esile tõi: filmiraha kasv – selle, mis puudutab riigieelarvelist osa Eesti Filmi Instituudi eelarves koos kultuuriministeeriumi filmitoetustega – on kolmandiku võrra riigieelarve kasvust maha jäänud.

Käärid on Eesti Filmi Instituudi nõukogu aseesimehe ettekande «Kasvab! Kahaneb? Riigi filmirahad 1994–2014» järgi tekkinud just viimase kümmekonna aasta jooksul, ja see ei ole ettekandja hinnangul mitte ajutine, vaid süvenev nähtus.

(Ka filmiinstituudi tänavune eelarvehüpe – 5,3 miljoni euroni – ei väära seda, sest tulenevat suuresti kaitseministeeriumi 520 000 euro suurusest sihtotstarbelisest eraldusest filmile «1944».)

Käärid ei puuduta õigupoolest mitte ainult filmi, vaid kogu kultuuri, kultuuriministeeriumi rahastust. Kärk tõi esile paradoksi: vaatamata sellele, et 20 aastat tagasi olid meie võimalused väiksemad, suudeti toona filmi, aga ka kultuuri rahastamisse rohkem panustada.

«Kas ei satu nõnda kahtluse alla meie põhiseaduse preambulis sõnastatud rahvuskultuuri jätkusuutlikkus?» küsis ta.

Vaatamata sellele, et riigieelarve on kasvust hoolimata muutunud üha pingelisemaks – 3/4 kuludest on eelnevalt paika pandud – ja mänguruum tundub ahtake, tahtis Kärk teada, mida on vastavad ametkonnad teinud filmi (ja kultuuri) jätkusuutliku rahastuse tagamiseks. (Loe: kas nad on ikka kõik teinud?)

Ta leidis reserve ka filmiinstituudi enda tegevuse tõhustamises, näiteks halduskulude vähendamises ja rahakasutuse efektiivsuse analüüsis. Mitmel puhul mainis ta positiivse näitena kultuurkapitali, mille tegevus on olnud tõhusam ja sisukam.

Viimase eeskujust lähtus ka kõige olulisem ettepanek (ehk pisut kaude väljendatud): kuna kultuurkapitali eelarve kujunemine on seadusega paika pandud (kindel protsent vastavatest maksulaekumistest), siis kas poleks ka filmiinstituudi  eelarve puhul otstarbekas kokku leppida kindlas protsendis, nii et filmiraha kasv ei tohi olla väiksem kui riigieelarve kasv (pluss täiendav protsendipunkt tulenevalt filmivaldkonna alarahastatusest).

Kahetsusväärsel kombel jäi see konverentsi edasises käigus vastukajata. Küll kurtis Eesti Filmi Instituudi juht Edith Sepp, kuidas president Toomas Hendrik Ilvese hiljutise Norrariigivisiidi ajal polnud filmirahval erinevalt siinsest ärieliidist kuninga juurde õhtusöögilauda asja, piltlikustades nõnda suhtumist Eesti filmi üldisemalt.

Teinegi mõtlemapanev tõsiasi tuli tema ettekandest välja: nimelt olevat juba praegu arenduses 25 mängufilmi, kui rahalised võimalused lubavad toetada ainult kolme aastas.

Veel. Filmiinstituudi peaprodutsent Piret Tibbo-Hudgins: nui neljaks, me peame oma eelarvet suurendama, ja see ei ole vinguviiul, olukord on katastroofiline. Produtsent Kris Taska: kui me tahame filmilikke filme – mitte ainult teaterlikke lugusid ja televisioonilikku teostust –, siis on vaja filmirahastust vähemalt kahekordistada ja kohe.

Mida ikkagi ette võtta?

Esiteks, konverentsi korraldajate poolt kokkuvõtvalt: filmiinvesteeringute tagasimakse fondi FilminvEST asutamine. Põhimõte on lihtne: välismaine filmitootja kulutab riigis teatava hulga raha ja saab sellest pärast näiteks 20 protsenti tagasi. Sellised on olemas juba Lätis ja Leedus. See tähendab, et Eestist lähevad järjepidevalt mööda potentsiaalsed rahavood, mis ulatuvad miljonitesse eurodesse. Vastava ettepaneku on Eesti Filmi Instituut ka seadusandjatele esitanud.

Teiseks filmivaldkonna baasfinantseerimise suurendamine, näiteks erandkorras Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva puhul lisanduva mõne miljoni euro võrra, millest võiks edaspidi saada filmiinstituudi eelarve iga-aastane osa.

Kolmandaks pan-Balti filmifondi otstarbekuse kalkulatsioon. Fond annaks Eesti, Läti ja Leedu koostöö vormis võimaluse teha suurema eelarvega filmi ja üritada ühtset geograafilist kuvandit ära kasutades ka rahvusvahelist läbilööki.

Neljandaks Eesti filmi ja laiemalt kogu audiovisuaalse toodangu ekspordi organisatsiooni asutamine, eeskujuks Soome FAVEX.

Viiendaks väiksema eelarvega telemängufilmi traditsiooni taaselustamine, mille finantseerimises osaleks ka rahvusringhääling.

Kuuendaks otsida Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse tuge ühele tõelisele rahvusvahelisele suurprojektile, mis tõmbaks siinse filmitööstuse hoobilt käima.

Kõige üldisemalt aga: vaja on tuua film varjusolekust välja ka otsustajate ja poliitikute silmis. Ainult et mil viisil ikkagi – kui poliitikuid ja ametnikke jagus sellelegi sisukale konverentsile näpuotsaga.

Õnneks on vigade paranduse võimalus: alates tänasest peaks kogu konverents olema rahvusringhäälingu kultuuriportaalis ka järelvaadatav. Kahju, et ainult koolis veel kohustuslikus korras kinos käiakse!

Tagasi üles