Eestlase nägu oleks nagu mask

Kuna Vladislavs Nastavševsit huvitab epigramm kui vorm, inimelu lühikokkuvõte, siis pakkuski Tiit Ojasoo talle lavastamiseks Mats Traadi «Harala elulugusid». Foto: Tairo Lutter

Üdini pruuni värvi monotoonselt Harala elulugude mantraid heietav ja ühiselt prillide sarvraamidest maailma põrnitsev eestlaskond sai Vladislavs Nastavševs käe all NO99 lavastuses «Tõde, mida ma olen igatsenud» juurde lavapõrandat katvate lehtede krõbisevat pehmust ja haprust. Lootusetus, monoliitne introvertsus, tardumus, eepilisus ja muud kuulsad ajaloolised märksõnad olid selleks korraks peitnud end muige, lehesahina ja visuaalse stilistikaga uperpallitamise taha.

Laval olid inimesed, kes olid samavõrd veidrad kui armsad. Ja nende maailm tuli puudutuse kaugusele. Nii lähedale, et nende kohmetust ja elamishäbi võis lehetolmu pähe sisse hingata.

Läti uue põlvkonna ilmselt märkimisväärseim lavastaja Vladislavs Nastavševs (1978) on lavastanud Lätis, Venemaal, ­Suurbritannias ja Austraalias. Lavastamist on ta õppinud Peterburi teatriakadeemias (SpbGATI) ning Londoni kunstiülikoolis Central Saint Martins. Enim tähelepanu on pälvinud tema tööd Riia Uues Teatris ja Moskvas Gogoli keskuses, kus ta on lavastanud Ivan Buninit, Mihhail Kuzmini, Euripidest ja Rainer Werner Fassbinderit.

Carl Gustav Jung on kirjeldanud tähendusrikkaid juhuseid, mis pole kokkusattumused. Neid ei saa ise kavandada, esile kutsuda, nad ei järgi põhjuse-tagajärje loogikat. Maailm näitab nende läbi, et on sinuga ühenduses ja juhib sinu teed. Nii satuvad meie teele õiged inimesed ja õiged sündmused. Kuidas teie elus selliste juhustega on ja kas Eestisse lavastama sattumine oli teie jaoks sünkroonsus?

Vladislavs Nastavševs: Minu inglise keele oskus on kindlasti osa sünkroonsuse kavalast plaanist. Ühtäkki hakkasin suurt huvi tundma selle keele grammatika vastu ja õppisingi inglise keele ära puhtalt seda igavat raamatut lugedes. Ma ei saanud isegi raamatut käest.

Sellest järeldasin, et keeled jäävad mulle kergesti ja kiiresti külge. Pariisis proovisin lennult omandada prantsuse keelt. Kuid võta näpust – see ei õnnestunud. Mul polnud lihtsalt mingit motivatsiooni. Nii jääbki siiamaani mõistatuseks, kust ja kuidas tekkis tohutu inglise keele huvi. Eakaaslased mängisid õues palli, kuid mina õppisin toas. See peab olema sünkroonsus. Nagu keegi oleks juhatanud mind selle keele juurde, sest mul on hiljem seda palju vaja näinud.

Dramaturg Laur Kaunissaare nägi mu töid Lätis ja kutsus NO99sse lavastama. Hakkasin mõtlema materjalile. Tahtsin rääkida lugu kellegi elust ja seda väga lühikese ajaga. Ühe inimese kogu elu viie minutiga ehk ainult paari reaga. Sellest liikuski mõte Mats Traadi «Harala elulugudele». Mul pole olnud seesugust kogemust lavastamisega. See oli tõeline väljakutse.

Inimeste ajalugu on Eestis ja Lätis üsna sarnane. Üleelatud maailmasõjad, küüditamine, omariikluse taastamine jne. Kas teie kõrvalpilgu jaoks on inimeste iseloomud, isiksused ka kuidagi sarnased?

Lätlased on eestlastest üsna erinevad – eestlased oleksid nagu täiesti teiselt planeedilt, kuigi meie riigipiiride vahe on ­ainult 300 kilomeetrit. Nii kummaline, kui see ka pole, ma ei teadnud Eestist enne siia tulemist mitte midagi. Meil võib olla sarnasusi poliitilises, ajaloolises plaanis, kuid me oleme mentaalsuselt – vaimulaadilt, mõtteviisilt – vägagi erinevad.

See väljendub minu arvates kõige rohkem selles, kuidas inimesed omavahel suhtlevad ja mil viisil ennast väljendavad. Eestlased on reserveeritumad ja lubavad suhtlemisel suuremat distantsi.

Minu esimene kogemus eesti näitlejatega oli kummaline. Võis olla nii, et esitasin proovisaalis mõne küsimuse, millele ükski inimene ei vastanud. Mul oli tunne, et mind ei olegi selles ruumis. Tahtsin öelda: «Halloo, kas te ikka näete ja kuulete mind? Ma olen siin!»

Eestlase väline imago on väga tüüne – ta nägu oleks nagu mask. Esmapilgul tundub, et eestlase sees on sügav ja liikumatu rahu. Aga mis seal taga tegelikult on? Kas see on nii?

Olen näinud teie töid Läti teatri showcase’idel Riias. Kasutate nii lavastuses «Poisid lõhnavad nagu apelsinid», Daniil Harmsi lavastades kui ka Strindbergi «Preili Julies» noori näitlejaid, oma ansamblit. Nad tunnevad juba teie ülifüüsilist stiili. Laval olev on intensiivne, väga kehaline, samas intiimne ja poeetiline. NO99 stiil on üsna sarnane teie taotlusega. Kuidas eesti ja läti näitlejad selles võrdluses on?

Me pole siinsete näitlejatega kogu prooviprotsessi vältel kordagi vaielnud. Või vähemalt  avalikult konfronteerunud. Pole olnud ainsatki sõnasõda, emotsionaalset vaidlust. Kui midagi ongi toimunud, siis väga vaikselt, kardina taga, varjatult. Kui tööprotsessis nendega koos olla, siis tundub, et nende suhtumises lavastuse valmimisse on mingi määratus või saatuslikkus sees.

Kui kasutada musta huumorit, siis eesti näitlejad teevad proovi sellise tundega, et see on nende rist, mida tuleb kanda. Igas hetkes on selline vaikne pühendumine. Nägin mõnikord, et nad pole minuga nõus, kuid kogu nende energia ja tähelepanu oli ikkagi täielikult tööle suunatud. Samas olid nad omal moel väga ­ausad ja vahetud. Olen väga rahul sellega, et nii Tiit Ojasoo kui ka Ene-Liis Semper usaldasid täielikult mind ja meie tööprotsessi.  Lasid kõigel toimuda, ei sekkunud.

Kas teie lavastustel Riia Uues Teatris, Moskvas Gogoli keskuses,  Dirty Deal Teatros või Inglismaal on mingi ühendusniit, ühisosa?

Kõik minu tööd on väga isiklikud. Kui mu lähtepunkt ei saa olla emotsionaalne ja isiklik, siis ma ei hakkagi lavastama. Tahan puudutada intiimselt ja jõuda inimestele väga lähedale. Ma pole hea analüütik ega selline «peas elav» lavastaja ja ma ei konstrueeri oma töid mõttes valmis. Olen oma tööprotsessis väga intuitiivne.

 See on ühest küljest hea ja teisest natuke kehv. Mõnikord ei tea ma, miks ja mida näitlejatelt tahan, ja kui ma ei suuda seda loogiliselt seletada isegi endale, siis kuidas edastan ma seda näitlejatele? Lavastamine tähendab minu jaoks mingis seisundis, teatud emotsioonis püsimist ja selle väljendamist.

Olete noor lavastaja. Millal otsustasite, et see on teie ala?

Peterburi teatriakadeemia teisel aastal koitis mulle, et ma ei taha olla näitleja, vaid mind huvitab olla nn lava kõrval, natuke eemal ja sealt vaadata ja sekkuda. Sain aru, et tahan näitlejaid juhtida ja olla ka initsiaator, protsesside algataja.  

Mulle ei meeldi enda kohta öelda, et olen lavastaja. See on umbes sama, kui tunnistada, et oled spioon. Inimesi ajab see segadusse ja ehmatab.

Lätis on pikk ja järjepidev teatrikultuur, kuid mind tõi selle kunsti juurde just uuema põlvkonna lavastaja Alvis Hermanis. Tema on olnud mulle inspireerijaks ja eeskujuks. Tunnen, et minu kodu on just siin, mul on omalt poolt selle teatrimaailma rikastamiseks midagi põnevat pakkuda. Siin olen teretulnud. Mul on küll ka vene juured, kuid kogemus Venemaal ja Inglismaal ütleb, et minu koht on just siin. Teatritegemine läti keeles ja lätlastele tähendab minu jaoks seda, et tunnen, et mind siin hinnatakse ja ma kuulun just sellesse kultuuriruumi.