Vaba Lava kuraatorprogrammi peamine põhimõte on vabadus

Vaba Lava Tallinnas

FOTO: Erakogu

Vaba Lava esimene kuraator, ajakirja Teater.Muusika.Kino peatoimetaja Madis Kolk  tunnistab, et ainus põhimõte kuraatoriprogrammi koostades oli see, et valitud projektid peavad Eesti teatripilti rikastama. Andma publikule midagi sellist, mida praegustes teatriinstitutsioonides on ühel või teisel põhjusel raske teostada, kuid milleta meie teatripilt kannataks.  

 

 

«Mõttesuundi me tegijatele ette anda ei tahtnud, sest Vaba Lava esmane põhimõte peab olema «vabadus». See, mida looja selle vabadusega peale hakkab, sõltub juba temast. Kuraatorite ülesanne ja vastutus on nende vabadushetkede äratundmine,» selgitab Kolk, kelle kõrval on alanud teatrihooajal Vaba Lava kuraatoriks ka Venemaa tunnustatud teatrikriitik Oleg Lojevski.

Kolk väidab, et programmi koostades ei mõjutanud teda ega Lojevskit piletimüügi surve. Mõtlemine sellele, kas etendustele ka publikut tuleb, ei kuulunud Kolgi sõnul vähimalgi määral nende ülesande juurde. «Ainsaks kriteeriumiks oli projekti kunstiline kandvus ja potentsiaal meie teatripilti rikastada.»

Esimese hooaja nägu

Juba sel nädalavahetusel jõuab publiku ette kaks kuraatoriprogrammi lavastust: R.A.A.A.M.-i kaubamärgi all etenduv «Alustame algusest» (lavastaja Adrian Giurgea) ja Tartu Uue Teatri lavastus «Mikiveri tagi» (lavastaja Ivar Põllu).

«Alustame algusest» on äsja Pulitzeri preemia võitnud noore näitekirjaniku Annie Bakeri näidend kohtumistest täiskasvanute draamaringis. Viis inimest, keda mängivad Elina Reinold, Külli Reinumägi, Margus Prangel, Maarja Mitt, Egon Nuter ja Madis Metsamart, püüavad lahti harutada oma elu umbsõlmi, leiavad erinevaid mänge mängides üksteises uued pidepunktid, uued algused ja lõpud.

«Mikiveri tagi» on aga lavastus teatrist, teatrikoolist, meistritest ja kadunud epohhidest. Peeter Sauteri ja Ülo Vihma esitatavas Sauteri näidendis kohtub publik Voldemar Panso lemmik­õpilase Mikk Mikiveriga läbi valguse, hääle, mõtte ja vaikuse.

Kolk tunnistab, et vahetevahel jääb talle n-ö teadlikuma teatrikülastaja jutust kõlama igatsus poliitilise teatri järele, kahjutunne, et eesti teater ei tegele eriti vahetu ühiskondliku reaalsusega.

«Vaba Lava esimene hooaeg kinnitab, et küsimus ei ole tavapärase teatrisüsteemi väidetavalt alalhoidlikkust väärtustavas mõjus. Ka «vabadus» ei pane meie teatritegijat lavalt manifeste hõikuma, ikka tegeldakse pigem igavikuliste küsimustega, oma juurte otsimisega, teatrikunsti enesepeegelduse ning vormiotsingutega.»

Kõike seda (nii sõna, kehakujundi kui ka visuaalsete otsingute kaudu) pakubki Vaba Lava esimene hooaeg. «Ma ei tea, kas sellest peaks kahju olema. Ühtpidi ju nagu oleks, aga teisalt, nagu juba öeldud, Vaba Lava ei saa toimida tendentslikult tellimuslikul alusel, pigem võiks ta aidata just meie teatri eripära ja olemust paremini mõista. Muretsemiseks oleks põhjust, kui ka näiteks meie tantsu- ja tegevuskunstis piiridele ei püüeldaks, aga sellel, miks eestlane (sõna)teatrilaval pigem mediteerima hakkab, võivad olla lausa teadlikult huvipakkuvad põhjused ja selle taunimine või soov seda välja juurida kõlaks ebaeetiliselt.»

Pluss ja miinus

Madis Kolk usub, et oleme oma teatrielus praeguseks jõudnud juba sellesse faasi, kus jäik mustvalge vastandus – repertuaari- või projektiteater – on ületatud ega vääri enam vaidlemist. Mõlemal on eluõigus, mõlemal on oma head küljed ja puudused, ning erinevad kunstilised ideed võivad teostuseks vajada erinevat institutsioonilist vormi.

Kolk leiab, et Vaba Lava võiks ideaalis pakkuda loojale sellist eneseteostusvõimalust, kus igapäevase teatrielu olmemured – repertuaariteatris «keskmise publiku» maitse äraarvamine ja vaidlused turundustoaga, projektiteatris aga ööpäevaringne valuline mõtlemine ellujäämise peale – on vähemalt ühe projekti raames natuke tagaplaanil ning loomevabadus esikohal.

«Eks iga vaba vaimu algatus hakkab sünnihetkest alates liikuma institutsionaliseerumise suunas,» leiab Kolk ning lisab: «Kuraatorisüsteem võimaldab ehk selle loomevabadust pärssivaid aspekte kauem eemal hoida. Kui igal aastal otsustavad erinevad inimesed selle läbilõike üle, mis võiks meie teatrit loovamast küljest kajastada, siis ei hakka kohe joonistuma kindlaid rööpaid, mille järgi joonduda, seda nii tegija kui ka vaataja poolelt.»

Kuraatoriprogrammi on seni kasutanud Eestis enamasti vaid festivalid ja see, et üks teatrimaja valib niimoodi ka aastaprogrammi, on uudne lähenemine. Kolk toob positiivsena esile, et Vaba Lava kuraator kaardistab ühe aasta paremiku, samas ei pea mõtlema, mis oli enne teda ja mis tuleb pärast teda, ning kuna iga aasta kuraatoritel on ka arvatavasti erinev maitse ja muud

eelistused, siis võiks seegi loodetavasti üldpilti rikastada.

Võimalikke nõrku kohti ei oska Kolk praegu teoreetiliselt ette kujutada. Selge on see, et iga süsteem võib väsida ja vajada ühel hetkel uut impulssi. «Kuraatoril võib näiteks tekkida originaalitsemise paine, soov iga hinna eest eelmistest hooaegadest erineda, ja siis võib juhtuda, et ta ei otsusta enam projekti tugevuse, vaid selle paberile kirja pandud eripärasuse põhjal, küsimata selle reaalse teostusvõimaluse ning kunstilise kandvuse järele. Aga nagu öeldud, see on pigem teoreetiline mõttearendus, üldiselt olenevad tugevused ja nõrkused ikka kuraatori tugevatest ja nõrkadest külgedest, ennekõike aga muidugi tegijatest endist.»

Ettekirjutusi ei tohi olla

Küsimusele, mille poolest kuraatoriprogrammi lavastused peaksid erinema praegusest eesti teatripildist, vastab Kolk, et eristamiseks tuleks seda olemasolevat teatripilti kuidagi homogeensena ette kujutada, aga see on natuke riskantne ja ebaõiglane.

Kolk tõdeb, et loomulikult võiks kõike alati palju rohkem olla, aga tegelikult tehakse Eestis ju siiski üsna mitmekesist teatrit.

«Ka Vaba Lava esimesse hooaega kandideerisid ikkagi valdavalt need, kes end juba varem näidanud ja tõestanud. Ei söandagi eeldada, et nad Vabal Laval oma käekirja või loomingulist maailmavaadet peaksid muutma, pigem peaks Vaba Lava andma võimaluse enamaks julguseks ja süüvimiseks, suuremateks riskideks teostusel.»

See aga ei tähenda Kolgi sõnul üksnes lärmakaid manifeste, vaid eeskätt ikkagi ideede realiseerimist, mille puhul ei ole kindlasti välistatud ka näiteks süvapsühholoogiline näitlejateater, mis meie peavoolu kontekstis võiks samuti mõjuda riskimisena.

Vaba Lava peaks Kolgi arvates välja tooma selle, mida teatritegija teeks siis, kui tal pole tarvis mõelda seda igapäevast muremõtet, et «teeks küll, aga...»

«Aga see, mis see olema peaks, sõltub juba loojast. Kui kuraatorid või vaatajad seda ette hakkaksid kirjutama, poleks tegemist enam Vaba Lavaga.»

Vaba Lava teatrimaja

•    Vaba Lava teatrimaja asub Telliskivi loomelinnaku C-hoones.

•    Teatrikeskuse arhitektuurilise lahenduse autor on Allianss Arhitektid OÜ ja hoone ehitas Messiehitus.

•    Vaba Lava teatrikeskuses on kaks blackbox-saali (ühes maksimaalselt 200, teises 250 istekohta, sealjuures jääb esialgu üks neist osaliselt välja ehitamata), mida on võimalik suurüritusteks ühendada 450-kohaliseks saaliks.

•    Veel on majas Sõltumatu Tantsu Ühenduse tantsusaal, Eesti Teatri Agentuuri raamatukogu, proovisaal, näitlejate garderoobid, laod, kontoriruumid, restoraniala ja esinemispaik teatrimaja ees.

Avanädala põnevamad üritused

19.09: avapidu, ansambel Ballet School Berliinist

20.09: avatud mediateek: Dmitri Krõmov

proovisaalis

20.09: Moskva Vaba Lava külalisetendus

«Õhtud külas Dikanka lähistel: Tühistatud»

21.09: Ülo Vihma ja lavakunstikooli XI lend, Peeter Sauteri näidendi «Harjutused (eluks ja surmaks)» esimene lugemine, järgneb vestlus

22.–23.09: Tartu Uue Teatri lavastus

«Mikiveri tagi»

24. ja 27.09: tantsuteatri Fine 5 lavastus

«Faasid – ReMake»

25.09: R.A.A.A.M.-i lavastus «Alustame algusest»

26.09: Vaiko Eplik ja Eliit, «Nelkide» ilmumispidu

28.09: R.A.A.A.M.-i lavastus «Fenomen»

Kuraatoriprogrammi lavastused

«Alustame algusest», R.A.A.A.M., lavastaja Adrian Giurgea (USA). Esietendus 19. septembril.

«Mikiveri tagi», Tartu Uus Teater, lav Ivar Põllu. Esietendus 21. septembril.

«… and Blue», Fine 5, lav-d Tiina Ollesk ja Rene Nõmmik. Esietendus 6. novembril.

«Liha luudel», Tartu Uus Teater, lav Kertu Moppel. Esietendus 21. novembril.

«Kohtume laeval täpselt kell

kaheksa», Ideetrust, lav Margus Prangel. Esietendus 7. detsembril.

«Eesti ajalugu», Mõte, lav Mart Kase. Esietendus 24. jaanuaril.

«Wild Place :: MOUNTAIN», Sõltumatu Tantsu Ühendus, lav-d Külli Roosna ja Kenneth Flak. Esietendus 11. veebruaril.

«Seymour», R.A.A.A.M., lav Andreas Merz-Raykov. Esietendus 20. veebruaril.

Renate Valme ja Kompanii Nii uuslavastus, Tartu Uus Teater, lav Renate Valme. Esietendus 13. märtsil.

«Joosepi kirjad», Kuressaare linnateater. Esietendus 24. märtsil.

«Fac! do! + totum», Peeter Raudsepp ja Krista Köster, lav Peeter Raudsepp. Esietendus 10. mail.

«Short-term», Vaba Lava, lav Semjon Aleksandrovski. Esietendus 28. mail.

Tagasi üles