Suri lastekirjanik Harri Jõgisalu

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Harri Jõgisalu.

FOTO: Mihkel Maripuu

Neljapäeval, 18. septembril lahkus meie hulgast 93. eluaastal tuntud lastekirjanik Harri Jõgisalu.

Jõgisalu sündis 24. augustil 1922 Korju külas Paadrema vallas. 1940. aastal lõpetas Harri Jõgisalu Tallinna Poeglaste Kommertsgümnaasiumi. Kahel korral lühikest aega Saksa sõjaväes teeninud, sattus Jõgisalu sõja kaotajate seas 1944. aastal Venemaale vangi. Vanglast vabanenud, lõpetas tulevane kirjanik Herzeni-nimelise Leningradi Pedagoogilise Instituudi bioloogia- ja keemiaõpetaja diplomiga.

Ta töötas 1947–1978 Märjamaa keskkoolis õpetajana. Aastast 1984 oli ta Eesti NSV Kirjanike Liidu konsultant. Harri Jõgisalu oli Kihnu Kultuuri Instituudi nõukogu liige ning Kihnu valla aukodanik. Ta jätkas loomingulist tegevust ka veel kõrges vanuses. Jõgisalu kirjutas filosoofilise põhjaga lühijutte loomadest, lindudest ja lastest ning etnograafilisi lühipalu.

1962. aastal omistati Jõgisalule ENSV teenelise õpetaja aunimetus, 2001. aastal sai ta Valgetähe V klassi teenetemärgi.

Hüvastijätt kirjanikuga toimub Tallinna Pärnamäe krematooriumis laupäeval, 27. septembril kell 12.30.

Postimees avaldab lastekirjanik Jaan Rannapi ja Eesti Kirjanike Liidu järelehüüde Harri Jõgisalule.

«Meie hulgast on lahkunud Harri Jõgisalu. Koolimees, kirjamees, öeldi hiljuti lugupidavalt ta juubelil. Lisaksin siia, suur, väga suur töömees. Töömees, kes elas pika värvika elu ning jõudis sellest palju edasi anda. See läbielatu, kogetu on nüüd enam kui kahekümne viies raamatus.

Erilise soojusega kujutab ta vanu inimesi, toonitades nende elu- ja töötarkust. Nii on lugeda Eesti Kirjarahva Leksikonis.

See pole kogu tõde. Veel suurema südamlikkusega paneb Harri tegutsema ja maailma avastama lapsed. Nii Kihnus, Manilaiul, Läänemaal ja mujalgi.

Ta võtab lugeja käe kõrvale ja asub kiirustamata teele, ütleb lastekirjanduse uurija Krista Kumberg. Lugeja on kärsitu, tahaks sihtkohta tormata, aga autor osutab tee ääres kasvavale lillele, näitab eemal talukohta, millest vaid vundamendikivid ja õuepuu alles on.

Mul on olnud rõõm korduvalt Harri käe kõrval käia. Tema tegi mind tuttavaks Manilaiu rannamere ja inimestega. Harri kutsel jõudsin esimest korda Kihnu saarele, ammu enne seda, kui tuli trükist saare elu ja murret avav «Maaleib», kahe kõrge kirjandusauhinna saanud teos.

Sealt edasi Sangelaid, roheline pärl keset sinivett. Peremeheks Tumapietri Kolla, enamasti Sangevanaks kutsutu. Kolla oli ehe Kihnu taat, Harri mõttekaaslane ellu ja loodusesse  suhtumises.

Need jutud, jutud kivide vahel leegitseva lõkke paistel. Tutkaste mängud, salakavalate pardiemade peresuurendamise röövid, hüppeliselt minek mineviku radadele, kui Sangelaiul magasid püügipäevade öid eakad kalurid kolmes eri ilmakaarde vaatavas lakapealsega suvekuuris, sealse nimega koius.

«Ei mool nüid kolmel päiväl süomamuret,» andis Kolla paja ja leemekulbi Harri valdusesse. Ta teadis paljudest eelmistest kohtumistest külalise kokavõimeid. Ja tõi ahvenauhhaa patta kaks prisket angerjat.

«Ühest aitaks küll,» tõrjus siingi tagasihoidlik Harri. «Teil ju kroonu keeld peal.»

«Sie pistku nad änna alla.»

Oi aegu ammuseid! Kaluritele oli ülalt kõrgelt antud kõva käsk – Mõrda või õnge sattunud angerjat ise süüa ei tohi.

Igaühel meist on oma osa möödunud ajas, sealt maalt, kust keegi lõputult kulgeval ajal, võiks öelda, ajarongil, on olnud kaasasõitja.

Nii alustab Harri eessõna oma kaalukamale teosele ««Grand Marinast» Kadriorgu». Teosele, mis ületab kõrgelt lastekirjanduse lati.

Tema kaasasõit ajarongil on nüüd lõppenud.»

Tagasi üles