«Just nii, härra seersant!»: järgmine peatus Tapa

Foto: Mait Kägo

Hiljuti ilmus raamat «Just nii, härra seersant!», mis Tapal aega teeninud autorite, praeguste reservväelaste Tarvi Tiitsi ja Timo Porvali sõnul on aus lugu Eesti kaitseväest. Postimees avaldab 400-leheküljelisest raamatust valitud katked.

Jätkub sealt, kus eile pooleli jäi.

Sõit Tapale kestis vististi mõnikümmend minutit. Parajasti nii palju, et sain ennast mõnusalt sisse sättida ja mõtted mujale juhtida. Millisekundiks suutsin vist isegi ära unustada, kuhu need bussirattad meid tegelikult viivad. Mõni külmema närviga või siis lihtsalt haige peaga vend vist isegi tukastas sel ajal.

Keerasime Narva maanteelt maha Tapa-Loobu maanteele. Näis, et siin antakse veel valida: tapa või loobu. Valinuksin meeleldi viimase, ent valik polnud minu teha. Tapa linna sisenemine tekitas reisiseltskonnas ning ka minus selgelt elevust, sest kohtumine selle paigaga oli esmakordne. «Nii et see siis ongi see endine ja praegune sõjaväelinnak...,» mõtlesin endamisi. Sellest, et Tapal paiknesid Nõukogude sõjaväe üksused, olin ähmaselt midagi kuulnud. Hiljem olen teada saanud, et NSVLi sõjaväe insenervägede õppeväeosa ehk meie tähenduses nn vana linnak anti Eesti kaitseministeeriumile üle 1992. aasta augustis. Nn lennuvälja rajamist, millest hiljem korduvalt juttu tuleb, alustati Nõukogude vägede poolt ühes baaside lepingu sõlmimisega 1939. aasta sügisel. «Kultuuripärandit» oli siin näha kõikjal, paraku enamasti võõra kultuuri pärandit. Muus osas oli aga esmamulje nagu väikelinnade puhul ikka: väike, rahulik ja räämas. Linna serva pidi kulges raudtee, mille tõkkepuude taga meie Sauruste kolonn hiljem tihtilugu ootama pidi. Olgu öeldud, et veokitena olid teenistuse jooksul kasutuses nii Unimogid, MANid kui Saurused. Põhiliselt kasutasime kahte esimest, viimaseid episoodiliselt teenistuse lõpu poole, tagalarühmas olles. Unimogi mahtus jagu, MANi kaks jagu.

Keskuse moodustasid kohalik kaubamaja ja selle parkimisplats, mille ümber käis tihe sagimine. Sealsamas külje all Jakobi kirik ja seda ümbritsev park. Pisut eemal Säästumarket ja sibulakujuliste kuplitega õigeusukirik. Kortermajad olid valdavalt nõukogudeaegsed ja koledad – sellised, milles elamisest tänapäeval vististi vähesed unistavad. Linnaäärsetel tänavatel oli ridamisi omaaegseid elamuid, ent mitte selliseid, mis tänapäevaseid arendusprojekte ja põllukülasid meenutaksid. Pigem ikka selliseid, kus siin-seal aiaaugust klähvimas koer, akna peal iseäranis uudishimuliku pilguga «päevauudiseid» jälgimas kellegi vanaema ja maja trepile kogunenud kohalik õlleklubi. Sekka mõni kass, 90ndate alguses soetatud «väljamaa autu», puukuur, hulk õunapuid ja aknapealseid potililli. Aga oli ka erandeid – maju ja aedu, mis kaugelt pilku püüavad ja küllap kadedustki tekitavad. Selliseid, kus hoovi peal tõukoer ja kuudi kõrval Mersu. Üksluisuse üle ei saanud igal juhul kurta.

Põgus tutvus uue kodulinnaga piirduski esialgu bussiakendest nähtuga. Minu üllatuseks oli siin kõige muu taustal Eesti kaitseväest üsna vähe märke, kui ehk tavatult laiguline seltskond kohalikus bussijaamas välja arvata. Needki olid relvitud. Olin oma teadmatuses ja rumaluses oodanud midagi muud, vististi kõrvalosatäitja rolli ameerikalikus sõjafilmis? Teate ju küll: karjade kaupa hambuni relvastatud ja röökivaid mehi mööda tänavaid marssimas, nende vahel ringivuravad kuulipildujatega Hummerid, ülelendavate hävitajate müra, telklaagrid, kamp pommikindlaid mehi bazookadega igal tänavanurgal. Ikka nii nagu peab! Filmis...

Niisiis oli mu ettekujutus tänapäevasest väljaõppekeskusest ilmselgelt üsna olematu. Midagi sellist otse loomulikult polnud. Esimesi tõsisemaid märke Eesti kaitseväest ja muust militaarsest võis tegelikult näha alles linna serval, seal, kus paikneb Kirde kaitseringkonna Tapa linnaku territoorium ning sinna juurde kuuluv tehnikapark. Ent sealgi oli kõik üsna rahulik. Pommikindlate geriljade asemel oli siin hoopis kamp minusuguseid erariietes äsja saabunud mehi. Pealtvaatajateks muhelevad mundrikandjad. Üsna pea liitusime selle seltskonnaga ka meie. Mõni vabatahtlikult, mõni vabatahtlikult sunniviisiliselt, mõni vastumeelsust varjamata.

Lõpuks saabus hetk, mil bussi neli ratast sõitsid pääsla väravast sisse. Siit algas 11 kuud «natuke» teistsugust elu. Ka need noorsandid, kes olid ennast eesootavaga väga hästi kurssi viinud, ei osanud aimatagi, kui teistsugune see kõik saab olema. Reisiseltskonna rõõmus tuju oli rikutud. Vabadusega oli selleks korraks jokk ning suvine lihagrillimine jäi sedapuhku vahele.

Väljusime kõik see mees bussist, kokku umbes 40 inimest. Olime erariietes ja hoidsime pead veel üsna püsti. Nii mõnigi neist peadest vajus üsna pea pisut norgu, aga tol hetkel elasime veel õndsas teadmatuses. Puhus erakordselt soe ja mõnus suvetuul, just selline, mida tahaksid tunda, kui rannamõnusid nautides varbad liiva sisse pistad või vollet mängid. Suurel asfaltplatsil kasarmute ja mundrikandjate keskel seda ilu nautida polnud päris see. Kaugemalt kostis rannamelu asemel kõrvu «vasak, vasak, üks, kaks, kolm». Osa ajateenijaist oli saabunud päev või paar varem ning harjutas marssimist. Seda «vasak, vasak, üks, kaks, kolm» asja saime edaspidi omal nahal isegi tunda. Tülgastumiseni. Sõna otseses mõttes söögi alla ja peale. Hetkeks kerkis taas kord silme ette USA sõjafilm. Olgu muide öeldud, et suurel asfaltplatsil ei kosta see sugugi selliselt, nagu lugedes võiks arvata. Miskipärast oli «vasaku» viimane silp tihtilugu venitatud ja s tundus mitmekordsena ning rõhutatult teravana. Eriti veel, kui takti juhtus lugema venekeelne seltskond. Ilmselt võiks selle kirja panna nii: «Vassssaaaaak, vassssaaaak, üks, kaks, kolm!»