Riho Rõõmus: Joala huvitus esoteerikast ja looduslähedasest elust

Riho Rõõmus meenutab Jaak Joalat sõbraliku inimesena. Foto: Mihkel Maripuu

Muusikule, praegu Tallinna lauluväljaku juhina tegutsevale Riho Rõõmusele jäi lõpuni mõistatuseks, miks või kelle eest äsja lahkunud legendaarne laulja Jaak Joala endale ise müürid ümber ehitas, kuigi väliselt oli ta rõõmsameelne ja sõbralik.

Jaak hoidis ennast juba aastaid avalikkuse eest väga varjul. Kui 2008. aasta Õllesummeril korraldati suur Joala laulude suvekontsert, siis imestasin, et Joala mind endale ligi laskis, oli nõus mind oma kodus järjest ja järjest võõrustama. Kontakt tekkis läbi Jaagule lähedaste inimeste – olime küll varasemast tuttavad, aga mitte südamesõbrad.

Pean tunnistama, et mulle jäi üht-teist temas arusaamatuks. Sama, mis suurele osale meie ühiskonnast, mis tema puhul salapäraseks ja arusaamatuks jäänud. Et miks ta inimestest eemale hoidis, aga samas ei tahtnud ma teda ka nende küsimustega kiusama hakata, et miks sa ei suhtle, miks ei anna intervjuusid, tule välja, tee lugusid, inimesed tahavad sind kuulata, anna plaate välja. Ei tea, oli see küllastumine sellest, mida kunagi oli teinud, kibestumine millegi suhtes…? Sest väliselt oli ta igati rõõmsameelne, aga kui ütlesid, et tema muusikast tahaks kontserti teha ja räägime sellest, siis ta vastas, et mind minu tehtud muusika ega minu enda isik ei huvita. Kelle eest või miks ta endale ise müürid ümber ehitas, maailmast eemale hoidis, sellest, tunnistan, ma aru ei saanud.

Ta huvitus hoopis esoteerilisest kirjandusest ja looduslähedasest elust, kuid jälgis pidevalt ka erinevaid muusikakanaleid ja kõike muusikamaailmas toimuvat internetist. Teda paelus Anastasia liikumine Venemaal, millest on kirjutanud kirjanik Vladimir Megre. Huntide ja karudega üles kasvanud Anastasia on piltlikult väljendudes vene Mowgli – kas ta on Megre väljamõeldud tegelane või mitte, igatahes on see teos kirjutatud dokumentaalses stiilis.

Mäletan, et Anastasia pakkus talle toona väga huvi. Ja oli veendunud, et õige on elada maal ja süüa seda, mis temast 50 või 100 kilomeetri raadiuses kasvanud.

«Ega sellest maailmast õiget nahka tule, peab ise mõtlema, kuidas ellu jääda ja tervislikult elada, tuleb ise toitu kasvatada ja ise valmistada,» oli Joala veendumus.

Samas oli ta endiselt ahelsuitsetaja. Kaks pakki päevas vähemalt. Kui tal infarkt oli, siis ütlesin – võib-olla polnud see minust õige –, aga et pillimehed peaksid mõtlema oma eluviiside muutmisele. Kas või viimasel hetkel.

Joala oli tegelikult väga sõbralik, aga kui ta isegi algul lubas, et tuleb Õllesummeri lauluväljaku kontserdile (leppisime kokku, et ta ei istu loožis, vaid tuleb kas või lava taha, sest pillimeestele oli see tähtis), siis ta ikkagi ei tulnud. Ühestki kokkuleppest ei saanud asja. Ta ei vastanud enam telefonile. Jaak tegi omal ajal kõvasti Cliff Richardi lugusid ja nii ostsimegi piletid Londonisse Richardi 70. juubeli kontserdile, ka lennupiletid. Tahtsime teda selle reisiga tänada, aga ta ei tulnud isegi sinna kaasa.