Jaan Toomiku järgmisel nädalal esilinastuvas debüütmängufilmis «Maastik mitme kuuga» naispeaosalist mängivale Jaanika Juhansonile kujunes esimene filmiroll väljakutseks, mis sobib ainult julgetele.
Jaanika Juhanson kompab piire
28. september 2014, 16:30
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Umbes kolm aastat tagasi kutsuti Jaanika Juhanson (37), toonane Viljandi kultuuriakadeemia etenduskunstide osakonna juhataja, Eesti Televisiooni stuudiosse «Jüri Üdi klubisse» kunstikõrgharidusest mõtteid vahetama. Vestluskaaslaseks osutus Jaan Toomik ning mõlema meeldivaks üllatuseks haakusid nende mõtted suurepäraselt. Suhtlemine jätkus edaspidigi ning kuna Juhanson on ametilt samuti lavastaja, küsis Toomik, kuidas ta end näitlejana tunneks. Näiteks tema valmivas filmis. Peagi osales Juhanson casting’ul, ja nagu hiljem kuulda olnud, juhindunud Toomik edaspidi stsenaariumit kirjutades kujutluspildis just temast.
Roll ainult julgetele
«See film on heas mõttes riskantne,» tunnistab Juhanson. Kunstnikutaustaga filmirežissööri esiklaps on «tavalisest» filmist kindlasti erinev. Näitlejanna arvates kogub see ilmselgelt nii kirglikke poolehoidjaid kui ka eitajaid, aga eks see olegi kunsti eesmärk – mitte jätta ükskõikseks. Kindel on aga see, et vaataja peab linateost, mida kiirtoiduna võtta ei saa, jälgima sellele aktiivselt kaasa mõeldes, intellektuaalselt ja emotsionaalselt kohal olles. Oma sõnul on Juhanson kindel, et Toomiku film lõhub ettekujutust, milline üks mängufilm olema peab.
Juhansonile, kes oma varasemaski loomingus lavastajana piire kombanud ning ootuspärasele tulemusele pigem ikka alternatiivi otsib, kujunes filmi meespeategelase armukese kehastamine põnevaks väljakutseks. Juba seetõttu, et tal tuli kaasa teha mitmes avameelses stseenis. Kaalukeeleks, kas filmis nende stseenide tõttu üldse mängida, sai stsenaarium – et kui põhjendatud selline avameelsus linateoses on.
«Minu tegelaskuju ilmub meespeategelasele ka kujutluspildis või unes. Vahel jääb kahtlus, kas see, mis juhtus, juhtus ka päriselt või mitte,» valgustab Juhanson. Võtted toimusid enam kui aasta tagasi ning eks ole nendest mällugi jäänud vaid pildid. Ent nüüd, kui film valmis, kinnitab veendunud feministist näitlejanna, et ta ei eksinud – alastus on teoses kunstiliselt põhjendatud, kuigi ennast kinolinal vaadata on kuidagi võõras. Ja ehk peabki nii olema, vaatab ju linalt vastu filmitegelane. Paljuski aitas tulemuse veenvusele kaasa see, et kui muidu on mängufilmi võttel lisaks näitlejatele platsil umbes paarkümmend filmitegijat, siis intiimsete stseenide tunnistajaiks olid vaid režissöör, produtsent, peaoperaator ja operaatori assistent.
«Mulle meeldib teada!»
Julgus erineda, eksperimenteerida ning elus võimalikult paljut kogeda on Jaanika Juhansoni ikka iseloomustanud. Keilas kasvanud tüdruk tahtis kunagi saada ajakirjanikuks, hambaarstiks või klaveriõpetajaks, aga õppis hoopis Tartu Ülikoolis teatriteadust. Töötas siis pressiesindajana Vanemuises ja avalike suhete juhina Viljandi kultuurikolledžis, lavastajana Rakvere teatris ja teisteski teatrites või truppides, oli etenduskunstide osakonna juhataja ja lektor Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemias, aga ka aktiivne kaitseliitlane ja korporant. Praegu tegutseb ta vaegnägijate harrastusteatri Terateater juhendajana ja õpib Tallinna Ülikoolis kultuuride uuringute doktorantuuris. Doktoritöö teema on juba teada: «Aeg ja ruum Eesti kuuldemängudes aastatel 1990–2010.»
Kaksikute tähtkujus sündinuna on ta rahutu hing – alati vaeb hoolega poolt- ja vastuväiteid ning üritab märgata ühe nähtuse kõiki võimalikke tahke. «Mulle meeldib teada,» sõnab ta lakooniliselt põhjenduseks, «meeldib mõista, kuidas asjad toimivad. Siis pole abstraktset hirmu. Tegelikult tegelengi ju vaid inimeseks olemisega ning just Kaitseliidus sain omal ajal suurima inimsuse kooli.»
Ent nagu tõestab Juhansoni sõnul Toomiku uus film, üheseid vastuseid pole ühelegi küsimusele. Kahtlemis- ehk analüüsivõime, leiab ta, peab meis kõigis olema. Isegi see, et ta mõni aeg tagasi meeletu seljavalu tõttu haiglas ratastooli oli aheldatud, on tagantjärele mõeldes kogemusena kasulik. «Imelik öelda, aga olen isegi õnnelik selle kogemuse üle,» ütleb ta.
Ometi on Juhansonil vähemasti üks soov, mille täitumise vastu pole tal päris kindlasti vähimatki. «Arvan, et ma peaksin püüdma veel näidelda,» teatab ta lõbusalt naerdes. «Praegu ongi justkui selginemiste, uute alguste sügis. Mulle meeldib muuta maailma hoomatavate tükkide kaupa.»