Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Rein Rannap: eesti muusikas on julgust vähe!
Lisatud ERRi video lennukikontserdist!

Rein Rannap andis eilse muusikapäeva puhul tasuta kontserdi Ämari lennubaasis. Üldse toimus selle päeva puhul 137 tasuta kontserti üle Eesti. FOTO: Jaanus Lensment

Helilooja, pianist, popstaar ja geenius Rein Rannap tundub olevat pidevalt liikumises. Kui temaga intervjuu aega kokku leppisin, ütles Rannap, et hakkab kohe-kohe kolima, ja aega oli leida keeruline.

Eile andis ta muusikapäeva puhul kaks kontserti – ühe Ämari lennubaasis ja teise Škoda jäähallis auhinnatseremoonia raames. Täna läks ta juba Moskvasse, kus tal on oktoobri alguses neli esinemist.

Pidevas liikumises tundub ta ka klaveri taga. Mulle räägiti lugu, kuidas Rannap kutsuti kuhugi performance’i-festivalile klaverit mängima. Aga mitte lihtsalt klaverit, vaid sellist, mille oli teinud keegi soome kunstnik ja jätnud selle ühe klahvi kuidagi lahti. Rannap lõi paar takti ja lahtine klahv lendas kus seda ja teist. Kunstnik olnud pärast kurb.

Edev on ta ka – alati ju räägitakse Rannapi kostüümidest. Muide, pealkirja «Selfid klassikutega» kannab ta uus kava, mis tuleb välja 23. oktoobril Mustpeade majas.

Mulle meenutab Rannap natuke vastuolulist ameerika räpparit Kanye Westi. Nad on mehed, kes mõtlevad suurelt, kelle muusikalisel kujutlusvõimel on mastaapi ja tulemusi. Nad kumbki ei pelga end geeniuseks nimetada. Ma ei ole kindel, et nad kõigile meeldivad, aga kellele meeldivad, siis seda enam.

Vaata «Ringvaate» videot Rannapi lennukikontserdist.

Klassikaline küsimus: mida muusikanõukogu heliloomingupreemia teie jaoks tähendab, teie jaoks, kes te olete öelnud, et ei taha olla maestro?

Mul on eluaeg asjad käinud äraspidi, olengi vist üks äraspidi inimene, sorry, kui keegi seda ei tea ja isiklikult võtab…

Näiteks erinevalt kõigist teistest klassikalistest muusikutest on mul laia publiku ja asjaarmastajate tuntus, toetus ja hindamine, ja on puudunud (osaliselt just selle tõttu) asjatundjate toetus.

Kõik, mida ma teen, on mõeldud kui kommunikatsioon, kui suhtlemine kuulajaga – kõigi kuulajatega. Ega ma ole midagi meelega proffide õrritamiseks teinud (kui, siis ainult vahel natuke…). Lihtsalt mu iseloom, mu loomus on selline, et soovin heakskiitu kõigilt, mitte ainult oma ametigrupilt, siseringilt. Saamata selle vastu midagi teha, on mul tulnud leppida sellega, et kuigi publik armastab, vaatavad asjatundjad mind kuidagi kahtlase pilguga.

Tundub, et lõpuks hakkab jää sulama. Tähtis preemia akadeemiliselt tõsimuusika organisatsioonilt on selle tõestuseks, et ka minu omamoodi muusika võetakse vastu ja torgatakse parnassi pääle (tsitaat Ott Arderilt), kiidetakse piisavalt heaks (kuigi mitte ilmselt veel päris tõsiseks – no ega peagi kõik olema!).

Jah, mu muusika ei ole see päris tõsine, päris sügav süvamuusika. Ma olen alati, nii teadlikult kui kogemata, ühendanud erinevaid žanre, püüdnud ületada vastuolusid popi ja klassika vahel. Mu enda jaoks neid seal ei ole, mulle on kõik muusika üks.

Minu eksperimenteerimise valdkond pole n-ö huvitavad kõlad (mis sageli tunduvad pigem inetud), vaid tänase popmuusika rütmide, harmooniate jm sellise, ja tänapäeva tarbemuusika väljendusvahendite kaasamine kontsertmuusikasse.

Miks mitte tahta olla maestro?

Ikka samal põhjusel, ma pole tundnud end mugavalt, pole tundnud end sobivat akadeemilistesse ringkondadesse!

Maestro viitab minu meelest liigselt konservatiivsusele, konformismile.

See on huvitav asi, et kaasaegseks muusikaks peetakse keerulist kolemuusikat.

Minu muusika peaks siis sellega võrreldes olema nagu vanamoodne või nii… Kui nii, siis jah, olen pealegi uhkelt vanamoodne!

Mulle meeldivad selged tunded ja selge vorm ja üldse – kõik kohe haaratav, lööv, ilus, harmooniline.

Eesti muusikas on julgust vähe. Hea idee – kanda ette Elleri «Koit» koos elektroonikaga – teostati nii, et lisatust oli välja kuulda vaid mõni õrn linnusirts, helilooja ei söandanud klassiku kirjutatusse sekkuda. Noh, kui mina oleks selle ülesande lahendanud, oleks igatahes olnud kuulda rohkem minu helisid kui originaali.

Ja kokkuvõttes ongi nii, et minu arvukas looming klassikalistele koosseisudele – nimetagem seda nii – on tähelepanu poolest varju jäänud. Seda kantakse ette tavaliselt vaid korra-kaks ning see ei jõua meediasse.

Tegelikult olen kirjutanud viimasel kuuel aastal palju – väga produktiivselt.

Kuid muidugi ei suuda ma luua, kui pole tellimust, ja mitte niivõrd rahalises mõttes, vaid ma lihtsalt pean suutma ette kujutada seda kohta, seda inimest, kes hakkab mu lugu ette kandma, siis tekivad helid mu peas iseenesest.

Ma ei mõtle midagi välja – kui vaim tuleb, siis ma improviseerin ja kirjutan üles, mis välja tuli (või algul salvestan). Erinevalt lõpuni läbi löönud heliloojaist on mul perioode, kus pole tellimusi. Eks siis tegelen muuga.

Aga ega sellest kõigest midagi hullu ole – kui ilmub väljakutse midagi uut luua ehk tellimus, siis on alati tulnud pähe arvukad UUSI ideid ja viisijuppe, seega, vanu kompama hakata pole olnud põhjust.

Olete ühes intervjuus, vist küll 2009ndal, öelnud, et kui omal ajal Ameerikast tagasi tulite, siis tundsite, nagu teid oleks kõrvale jäetud, ja see tunne pole mingis mõttes kadunud. Seda on küll mingis mõttes teistel võib-olla lihtsam öelda, aga kuidas te praegu enda kohta eesti muusikas näete?

Nüüd sain preemia – enam pole jäetud! (Naerab.)

Tegelikult eks veidi ikka olen nagu kõrval, kuid see on vist rohkem põhjustatud mu helilooja- ja esinejanatuuri isepäisusest, selle meil praegu valitsevate eelistustega kokkusobimatusest, mitte niivõrd mu vahepealsest äraolekust (eks need aastad jää ju nüüd juba ikka tüki aja taha).

Teil on alati olnud side popmuusikaga, varem mainisite seda ise ka. Mis on popmuusika võlu?

Popmuusika on alati maailmas olemas olnud, lihtsalt tagantjärele nimetatakse seda klassikaks. Seega võib öelda lihtsalt – Muusika võlu. Sest nii 18.–19. sajandi ooperid kui kiviaja sarvesignaalid ja leelotused, see kõik oli popp.

Aastatuhandeid ei kantud ette midagi, mis polnud kaasaegne, ja nii kuni 19. sajandi keskpaigani, seega: klassikat polnudki enne 19. sajandit olemas. Kõik, mis kõlas, oli uus muusika, oli popmuusika. Siis alles avastati, et võib ka surnud heliloojate lugusid ette kanda – milline avastus! –, ja praegu tehaksegi (peaaegu) ainult seda… Kui kurb heliloojaile, kes on veel elus!

Kuid sama küsimus natuke tobedamas kuues: mis on klassikalise muusika võlu?

Eri aegadel on erinev elutunnetus, varasema muusika kuulamine ja eriti ise mängimine – ja veel eriti ise laval mängimine – annab uusi, tänastest erinevaid sissevaateid inimhinge, erinevaid tundeid. Mina ei saa oma väljendusvahendite abil ega mingite tänapäeval kasutusel olevate vahendite kaudu väljendada selliseid tundeid, mida said Bach või Liszt enda vahenditega.

Miks ma siis ei kasuta neid vanu? Hea küsimus. Ilmselt ei saa vanade stiilide võtteid kasutada n-ö kunstlikult, helilooja peab olema ühtne selle ajaga, elama koos nende stiilidega. Ajamasinat veel pole ja ega sellist n-ö ajaloolist muusikat ei võetaks omaks ka. Kuid mine muidugi tea, mis tulevikus saab. Kuna edasi minna enam kuhugi ei ole, minnakse küllap tagasi.

Rääkisin hiljuti ühe välismaise heliloojaga, kes ütles, et McDonald’si reklaamiklipile ta näiteks muusikat ei kirjuta. Millised tabud teil muusikas on? Mida te ei teeks?

Teate, ma olen eluaeg olnud vabakutseline, aga ikka veel ei suuda ees ootava teadmatusega (ja soojussurma hirmuga) ära harjuda. Mina võtaks kõik vastu!

Olen küll elus kirjutanud vaid ühe reklaami muusika, rohkem pole ilmselt osatud pakkuda.

Kirjutan praegugi teatrile (üks tükk on hetkel töös), filmidele, ja esinen absoluutselt igas olukorras (näiteks hiljuti autosalongi avamisel). Andke ainult tööd! Sest muidu tuleb depressioon. (Naerab.)

Sel heliloojal ilmselt oli kindel töökoht või oli saanud hiigelpäranduse.

Ma tean, et paljudele ei meeldi huumor muusikas. Teie vist nii ei arva?

Need on küll padupietistid, kes nii arvaksid. Mis nad siis Mozarti oopereid kuulaks? Või läheb Amadeus ka üle parda?

Mina kindlasti pole kunagi seda mõtteviisi jaganud. Kõik, mis inimesele omane, omab kohta ka muusikas.

On kostnud etteheiteid, et päevalehtedes ei kajastata piisavalt klassikalist muusikat. Kas te tunnete sellest puudust? Kui palju üldse jälgite ajakirjandust?

Jah, eks seda kajastust võiks ikka olla küll. Selleks puid maha võtta pole mõtet, piisab, kui oleks internetis. Sealt ma ka loen üht-teist.

Ehk veel pisut ajaloolist horisonti, kuna preemiaid antakse ikkagi pika aja peale. Kes on kolm kõige olulisemat heliloojat, kes teid on elu jooksul mõjutanud (ükskõik mis žanris)? Tegelikult see arv polegi nii oluline.

Minu kui geeniuse vastus oleks selline: Rannap, Rannap ja padu-Rannap.

Tegelikult Led Zeppelin, John Adams, Liszt, Tõnu Naissoo (siis, kui mina olin 13 ja tema 17), elektrooniline seisundimuusika, igasugune n-ö maailmamuusika ja selles loomulikult eesti rahvamuusika kõige rohkem. Need muidugi pole heliloojad, vaid helikeele kujunemise mõjutajad/suunajad.

Veel üks sarnane küsimus: kui te peaks enda puhul tooma välja kolm kõige, ütleme, märgilisemat momenti, mis need oleks? Taas pole arv oluline.

Sündimine professionaalsete muusikute perre (koos sünnieelse muusikakuulamisega), tutvumine oma elukaaslase Evega kümmekond aastat tagasi.

Miks klaver on parim pill? Miks teist sai just pianist?

Juhtus nii, kodus oli klaver. Klaver on ka helilooja pill, teistest sõltumatu, sellel saab kogu helikanga üksinda esile manada.

Te olete öelnud, et pole elu sees kedagi õpetanud. Miks mitte?

Seda peab õppeasutustelt küsima, Eestis ei ole muusikaõpetaja erapraksis kombeks/levinud. Aga kui mul enam esinemisi või loomingu tellimusi pole ja kõik vanad noodid on korda tehtud, siis hakkan kodus õpetama. Aga hetkel ei paista küll sellist aega tulemas, mul on juba nii palju soove oma teoseid ümber seada erinevatele koosseisudele, näiteks soololaule koorile ja ümberpöördult, klaveripalu orkestrile jne.

Ma olen mõelnud, et helilooja on vist ainus kunstnik, kes võib tõmbuda elevandiluust torni, omada mitte mingit sidet välise maailmaga ja kirjutada muusikat. Kõik teised peavad otsima väljast mingeid märke. Olete nõus?

Jah, olen nõus, aga ta pole ainus, näiteks ka ballett, ja nii saab ju ka maalida ja…

Kuid karta on, et selleks et sind laiemalt märgataks ja tunnustataks, pead sa väga täpselt ära tundma need välised märgid: millist muusikat ühiskond just hetkel vajaks.  

Muusikas võib tõmbuda torni, ja siiski luua väärtuslikku, isegi kommunikatiivset muusikat, kuid võib ka mitte tõmbuda, ja selline muusika ei pruugi olla halvem: revolutsioonilised laulud, Kurt Weill, Britten, Bernstein, rokk, punk, ja tegelikult juba Beethoven oli üks mässaja ning pani selle kõik ka oma muusikasse.

Toimub teie jaoks maailmas praegu palju huvitavat?

Jah, ikka, nii võib öelda küll – minu poolest võiks ka märksa igavam ja rahulikum olla!

Muusikas vist eriti midagi uut ei tule, muudetakse vaid saundi, noodid on juba pikka aega samad.

Mis peaks olema plaanide järgi järgmine teos, mille kirjutate?

Nagu ma olen üks suur erinevate asjade ühte patta segaja, siis suur plaan on ühendada rokk ja sümfoonia, luua üks suurteos rokkbändile ja sümfooniaorkestrile. Mängiksin ise loomulikult klahvpille. Selle teose ettekandmise asjaolud hakkavad pisitasa paika loksuma (sügisel 2015), nii et paistab, et võib kirjutama asuda. Enne muidugi need kontserdireisid Moskvasse ja Hiina.


Eesti Muusikanõukogu preemiad

•    Heliloomingupreemia – Rein Rannap

•    Interpretatsioonipreemia – Jüri Alperten

•    Preemia muusikaelu jaoks olulise ja väljapaistva tegevuse eest – Vardo Rumessen

Helikunsti sihtkapitali aastapreemiad

•    Eesti Kultuurkapitali helikunsti sihtkapital tunnustab aastapreemiatega eelmisel hooajal enim silma paistnud muusikategelasi ja -kollektiive. Traditsioon sai alguse 1995. aastal. Tänavu antakse välja üheksa preemiat à 3500 eurot.

•    Age Juurikas – aktiivne ja isikupärane solist ja ansamblipartner

•    Ansambel Metsatöll – rock-muusika järjepidev ja omanäoline edendamine

•    Ansambel YXUS – kultuuriruumi rikastavad uue muusika kontserdid

•    Kadri Voorand – särav ja jõuline džässmuusik

•    Kristjan Randalu – tipptasemel kontserdid Eestis ja maailmas

•    Matti Reimann – pikaajaline pühendunud töö kammermuusika väärtustamisel

•    Taavi Kerikmäe – mitmekülgne ja uuenduslik interpreet

•    Tõnu Kõrvits – särav ja viljakas loominguline aasta

•    Pille Lill – visa töö eesti muusikute toetuseks

Tagasi üles
Back