Jalutavad, nina raamatus

«Jalutaja teejuhte» on juba nii palju, et neist saab ehitada väikese maja. Aknast vaatavad välja Leele Välja ja Kalle Vellevoog. Foto: Sander Ilvest

See sari – «Jalutaja teejuht» – õigustab oma pealkirja ka sõna otseses mõttes. Tean mitut inimest, kes, raamat pihus, nõnda ringi jalutavad ja selles kirjeldatud maju avastavad. Rakveres oli see veel mõnda aega tagasi vaata et üldrahvalik harrastus.

Toda Rakvere raamatut pole enam võimalik isegi poest hankida, ka lisatiraaž on otsas. Kokku 3000 eksemplari. Pange tähele, et Rakveres on umbes 15 000 elanikku. Kuuldavasti näitasid initsiatiivi üles ka kohalikud haridusasutused, ja linn ise ka. Noor, tunne oma kodukanti! Väga sümpaatne.

Ise olen kasutanud peamiselt Põhja-Tallinna ja Tartu teejuhti. Tõsi, kodus. Nii pähe kulunud on kõik need majad, et raamatut kaasas kanda pole otsest tarvidust. Seda enam on aga pärast mööda jalutades huvitav neid uue pilguga üle vaadata.

Näiteks loed, et Kalamajas, Graniidi ja Soo tänava nurgal, kus praegu tegutseb kenasti restaureeritud endises esinduslikus üürimajas stuudio Tasapisitasakaal, elas 1920ndate esimesel poolel korraga uskumatu arv, 22 kuue- kuni kümneaastast last. Ja et selle maja kitsukeses hoovis harrastasid need 22 last suures spordivaimustuses koguni 400 meetri jooksu.

Siis kõnnid sealt hiljem mööda ja viskad pilgu üle aia, et kuidas see küll võimalik sai olla. Maja hakkab järsku elama, avab ennast, teeb möödujaga juttu.

Ühesõnaga, see sari on tänuväärne. Tänuväärne just linnaruumiga tegelemise mõttes. Muidu on nii, et iga püha puu kohta meie looduses tuleb kolm reisijuhti, majade kohta meie linnades, kui see just Tallinna vanalinn ei ole, aga näpuotsaga. Ja siis see jalutamise aspekt, jalutamise kui sellise väärtustamine ajal, kui kõike tehakse autoga ja autost lähtudes, ka planeeringuid.

Isikliku vajaduse pärast

Nüüd, Kuressaare teejuhi ilmumisega on see sari jõudnud ka esimese väikese verstapostini. Välja on antud kümme raamatut: Tallinnast kesklinn, Kadriorg, Nõmme, Pirita ja Põhja-Tallinn, lisaks Pärnu, Haapsalu, Kuressaare, Rakvere ning Tartu südalinn koos Toome-tagusega.

Vastuvõtt? Rakverest oli juba juttu, aga ka mujal – entusiastlik. Rahva Raamatu kaupluseketi Eesti reisijuhtide müügiedetabeli esikümnes oli eilse seisuga viis «Jalutaja teejuhti». Muinsuskaitseamet on seda juba tunnustanud arhitektuuripärandi populariseerimise eest.

«See sari sündis isiklikust vajadusest,» ütleb üks «Jalutaja teejuhti» välja andva Solnessi Arhitektuurikirjastuse ideoloogidest Kalle Vellevoog, ka ise tunnustatud arhitekt.  «Kui me seda tegema hakkasime, oli küll olemas palju kõikvõimalikke matkaradade ja kultuuriloolisi giide, aga selliseid, kus oleks süsteemselt tegeletud linnalise keskkonna ja arhitektuurilise pärandiga, ei olnud eriti. Sõitsime oma töö tõttu mööda Eesti linnu, nägime palju huvitavaid hooneid eri ajastutest, aga infot nende kohta ei olnud kusagilt võtta, vähemalt kontsentreeritult. Sealt see tuligi.»

Esimene raamat Põhja-Tallinna kohta (Kalamaja, Kopli, Paljassaare ja Pelgulinn) nägi trükivalgust 2006. aastal. Selle maht oli 120 lehekülge. Võrdluseks: viimatine Kuressaare raamat on 216 lehekülge paks.

Ka sisuliselt on sari palju arenenud. Näiteks oli varasemates raamatutes rõhk rohkem kultuurilool, mitte arhitektuuril. Iseäranis Põhja-Tallinna puhul tuli ebaproportsionaalselt palju juttu hävinud, mitte säilinud ehituspärandist.

Viiendast, Pärnu raamatust alates leiab peaaegu et kohustuslikuna iga kirjeldatava maja juurest ka selle pildi – varem polnud see sugugi reegel –, et «jalutada» oleks mugav ka kodunt lahkumata. Samuti täiendab raamatuid ühe või teise linna kronoloogia, mis aitab hooneid paremini ajaloolisse konteksti paigutada. Muutunud on küljendus, ka sissejuhatav osa ise, mida iga autor oma äranägemise järgi vormib.

Näiteks pani Karin Paulus Haapsalu raamatus esimest korda kokku ajaloo tuntumate

haapsalulaste galerii, Leele Välja aga lisas Kuressaare raamatule veel kümme peamist märksõna linna arhitektuuri kohta.

Muutumatuna on tegelikult püsinud vaid üks põhimõte. See, et üks õige «Jalutaja teejuht», nagu Vellevoog ütleb, ei tohiks olla kuiv ja tundetu giid, mis sisaldab minimaalset hulka infot, vaid seda peaks olema ka niisama mõnus lugeda. Näiteks kodus enne magamajäämist. Siit ka kõik need kultuuriloolised viited ja killud, mis aitavad maju elavamaks muuta.

Tegelikult on aeg mõnest raamatust juba ülegi sõitnud. Uut, täiendatud tiraaži vajaks hädasti toosama esimene, Põhja-Tallinna väljaanne. Nii palju on Põhja-Tallinn vahepeal muutunud.

Kuidas minna edasi?

Kui suur peaks aga üks linn olema, et ta sellise teejuhi saaks? Kust läheb piir? Vähemalt 10 000 elaniku, ajaloolise ja arhitektuurilise pärandi olemasolu?

Vellevoog möönab, et piir tuleb ühel hetkel tõepoolest ette. Mõtteid, kuidas edasi, on tema sõnul nii- ja naasuguseid. Teha õhemaid köiteid, liita mitu linna või linnaosa kokku, näiteks Võru ja Valga/Valka või Mustamäe, Õismäe ja Lasnamäe… Tulevik näitab.

Kindel on see, et järgmised teejuhid ilmuvad peagi Viljandi ning ühiselt Narva, Jaanilinna ja Narva-Jõesuu kohta. Viimane peaks esimest korda paralleelselt välja tulema ka vene keeles. Koostamisel on Tartu 2. osa.

Kas pole aga natuke vanamoodne ja ebamugav jalutada ringi, raamat pihus? Ajal, kui kõik läheb elektrooniliseks? «Me oleme siin kõik natuke vanamoodsad inimesed, vähemalt mis puudutab raamatuid,» ütleb Vellevoog. Aga kirjastuse tegevjuht Erik Sikk ohkab: «Finantsid, need finantsid…»

Jalutaja teejuhid

1. Põhja-Tallinn (2006), Robert Nerman

2. Nõmme (2007), Leho Lõhmus

3. Rakvere (2007), Odette Kirss

4. Pirita (2008), Robert Nerman

5. Pärnu (2008), Leele Välja

6. Tartu I (2009), Mart Siilivask ja Tõnis Kimmel

7. Kadriorg (2011), Robert Nerman ja Karen Jagodin

8. Tallinna kesklinn (2013), Robert Nerman ja Karen Jagodin

9. Haapsalu (2013), Karin Paulus

10. Kuressaare (2014), Leele Välja

Ilmumas:

•    Narva. Jaanilinn. Narva-Jõesuu (2014), Karin Paulus ja Madis Tuuder

•    Viljandi (2015), Laur Pihel ja Monika Eensalu