/nginx/o/2016/11/23/6104787t1he9a3.jpg)
/nginx/o/2014/10/02/3398629t1h8917.jpg)
Viimati ilmunud Kuressaare ja ka varasema Pärnu teejuhi autor, arhitektuuriteadlane Leele Välja ütleb, et ühe sellise raamatu sünni eelduseks on tunne, et linn on hakanud sulle oma peidetud saladusi avaldama ja sa oskad neid lugeda ning edasi jutustada.
Kuressaare puhul näiteks kulus selleni jõudmiseks hea hulk aega. Kõigepealt andsid sõbrad ja suvised ooperipäevad põhjuse aastas korra või mitu Saaremaale sõita. Kui ta neil käikudel siis avastas, et lisaks klassikalisele turistimarsruudile keskväljaku ja kindluse vahel on linnas veel hulk põnevaid eriilmelisi asumeid, hakkas ta iga kord järjest uusi ja uusi nurgataguseid läbi jalutama. Ja üllatus üha uuesti. Kuni tuli võimalus oma avastusi ka teistega jagada.
Linn avanes Välja ees kahes etapis. «Esimene oli siis, kui avastasin Tori linnaosa, mis mulle kui suurele puitarhitektuuri austajale oli väga intrigeeriv. Teine, kui hakkasin praeguses linnaruumis tajuma Kuressaare ajaloolist mastaapi, eriti seda, kui pikalt ulatus linn välja mööda Pikka tänavat, praktiliselt sama kaugele kui nüüdki,» ütleb ta.
Igapäevasest, koguni lapsepõlve välja ulatuvast emotsionaalsest sidemest Kuressaarega ta kirjutades puudust ei tundnud. «Olles kunagi pidanud töisest aspektist analüüsima ka oma lapsepõlve mängumaid, võin öelda, et pilk n-ö väljastpoolt on objektiivsem ja tähelepanelikum. Keskkond, mis on sinu ümber alati olnud, on nii enesestmõistetav, et sageli on selles peituvaid väärtusi raskem märgata kui esmakohtumisel uute paikadega.»
Teisest küljest, nagu ta lisab, võib võõras pilk kohalike elanike seisukohast ka kummastav tunduda ja pakkuda kodulinnast hoopis teistsugust pilti, kui neile enestele paistab.
Kuressaare raamatut lugedes kohtab sellist pilku väljast üpris tihti, näiteks endise kaluriküla Tori kohta käiv: «Vaatamata kinnisvaraarenduse survele on Tori linnajagu veel praegugi üks paremini säilinud kunagisi kalurite, sadamatööliste ja meremeeste ajaloolisi eeslinnu. Maaliline miljöö võiks ahvatleda ka tänaseid puhkajaid väikeste majade vahele uitama, kuid siiani on see olnud natuke nagu hästivarjatud saladus, kuhu linna külalised ja spaaturistid omal käel eriti ei satu.»
Või katkend Pärnu raamatust (tõsi, aastast 2008), mis on samuti kirjutatud vaid erialasest positsioonist lähtudes: «Kus mujal kohtate te võimalust sõita kümmekond kilomeetrit läbi linna, teed palistamas valdavalt eelmise sajandi alguse puitarhitektuur. Kahju vaid, et pärnakate endi seas selle väärtustamine õige lapsekingades näib olevat.»
Lõpuks üks viktoriiniküsimus. Milline linn oli 1820. aastateks kivimajade arvult – peaaegu pool kõigist majadest – Eestis esikohal, eespool isegi Tallinnast?
Lugege «Jalutaja teejuhte»!