Jaan Toomiku filmi arvustus: ei saanudki kohvrit tagasi

Grimassiks moondunud elu: Juhan (Hendrik Toompere jr) ­aktsioonis. Foto: Allfilm

Ma olen alati imetlenud inimesi, kes sisenevad mõnda suletud tsunfti ja teevad sealviibijate üllatuseks midagi, mida neilt ei oleks oodanud. Kunstnik Jaan Toomiku esimene pikk mängufilm «Maastik mitme kuuga» on just sellise ootamatu liigutuse tagajärg. Toomik pole muidugi esimene sellise karjäärinihke tegija, hea näide on näiteks USA maalija Julian Schnabel, kellest sai täiesti tõsiseltvõetav filmitegija. Siiski, sellised liigutused nõuavad julgust ja toetajaid, sest tsunftidel on praegugi vaid veidi lõdvemad reeglid kui keskajal.

Toomiku kirjutatud ja lavastatud film ilmses keskeakriisis mehest (Hendrik Toompere juunior) sobib oma ainestikult ja mõttelaadilt kunstniku senisesse loomingusse maalide, videote ja performance’ite kõrvale. Siin on ängi, piirsituatsioone, seletamatuid asju meespeategelase elust.

Kui peaksin Toomikut kui filmilavastajat kellegagi võrdlema, siis oleks see ilmselgelt David Lynch. Ei, ta ei jäljenda, ta on lihtsalt kauge mõttekaaslane, kes vaatab maailma läbi pilti irratsionaliseerivate prillide – või näitavad need prillid just tegelikkust, mida inimene reeglina väldib? Ei tea.

Maailm ekraanil on pealtnäha väga realistlik ja argine, vaid vahel luuakse mõni piltkujund, millel on sisulisele täpsusele lisaks ka eraldi esteetiline väärtus. Film on visuaalselt väga tugev ja samas mitte üleestetiseeritud, nagu eesti filmi kunagine probleem ju oli.

Me ei oota videokunstnikult ju tegelikult Hollywoodi tavasid järgivat jutustust. Mängufilmi tulles on Toomik aga üsna lihtsalt omaks võtnud žanrireeglid, see pole hermeetiline kunstfilm, vaid võib olla vaadatav ka täiesti tavalisele kinokülastajale või televaatajale. Saab nalja ja on ehmatavat tõsidust ja kurbust, kui loetleda vaatajas emotsioone tekitavaid asju.

• • •

See on ennekõike ühe näitleja film. Toompere juuniori peategelane on suurema osa ajast kaadris, näeme teda lähedalt ja kaugelt, erinevas valguses ja meeleolus. Ma pole esimene, kes võrdleb teda talle õpetajaks olnud Evald Hermakülaga: ka talle oli omane väga konkreetne isiklik kuvand olenemata rollist. Toompere ei vaja erilist grimmi või kostüüme, tema luksuseks on olnud esitada reeglina enda reaalse olekuga servapidi seotud tüüpe, kes samas võtavad laval või ekraanil ette erinevaid asju.

Toompere tegelane liigub ja tegutseb kogu ekraanil oldud aja, me ei näe päriselt tema sisse, kuigi ta jätab üsna sirgjoonelise ja ausa mulje. Kannataja, suhetepuntra ohver, aga mitte samas traagiline kuju. Päeval tegutsev, öösel mõtlik. Asjalik ja näiteks poja suhtes pedagoogiline; ja samas, me võime vaid ette kujutada, mis selle tegelase sees tegelikult toimub.

• • •

Või on see hoopis hulga heade naisnäitlejate film? Garmen Tabor peategelase abikaasana, peaaegu asjalik ja tavaline. Maria Avdjuško traagiliselt haavatud ja endast väljas tütarlapsena, kes on mingi normaalsuse piiri ammu ületanud; Jaanika Juhanson maniakaalse vampiirnaisena. Kõik erinevad tüübid, kes vaheldumisi täidavad tühja kohta peategelase elus. Kuid see koht ei täitu kunagi korralikult. Täiuslik keskea kriis, no tõega.

• • •

Mõtlesin korra, kas selle filmi puhul sobiks kasutada mõnel hetkel mõnd liitsõna, algusega «pervo-». Võib-olla. Või ka ei? Episood, kus peategelane märgistab toanurki, ja üks rituaalne stseen praepanniga on mõne vaataja jaoks seda kindlasti. Ses mõttes on see film sarnane mu ühe absoluutse lemmiknäitekirjaniku Harold Pinteri loominguga, kus pealtnäha hillitsetud tegevuse ja rahuliku teksti alla on maetud veidruste ja irratsionaalsuse koorem.

Leebe perverssuse avastamine tegelaste käitumises vabastab vaataja liigse esteetilisuse ja ka ühemõttelise sisulise ilu otsimisest.

Visuaalselt balansseerib film traditsioonilisuse pinnal, ka kilukarbisiluetile on viiteid ja müstilist metsa oleme muudes filmides juba palju kordi tegelaste jaoks psüühiliselt oluliste stseenide taustaks näinud, aga las olla. Otseste klišeedeni ei jõuta ja ikka tuleb kaadrisse pisidetaile, mis kas viitavad millelegi või siis on ehk enamikul juhtudest mõeldud vaataja ajju küsimärkide külvamisena. Miks ikkagi ehitavad lapsed muuli ja lõhuvad linnupesa?

Õnneks ei ole kasutatavad kujundid liialt ühemõttelised; läbiv meetod on näidata eri võtetega inimese ajus toimuvaid paralleelseid ja vastuolulisi protsesse.

Ka korduvalt kasutatud võte, kus tegelased peavad ägedat dialoogi, samas suud kinni, kuulub sellesse meetodisse. Teksti ei ole filmis õnneks liiga palju ja see, mis on, on meeldivalt kõnekeelne mu arust.

• • •

Lisandub kohati vägagi efektne kõrvaltegelaste galerii: külamehed, joodikud, hääletaja, teab kust ilmutusena tulev tantsijanna ja kes veel. Enamik neist on ühelt poolt vaadates vägagi tavainimesed, vaatenurka veidi muutes aga kummalised, atmosfääri veidrust võimendavad isikud, kelle kõrval mõjub peategelase piinlemine väga hariliku ja üldinimliku, peaaegu et eluterve nähtusena. Maagiline ekspressionism?

Loomrõivlejatega finaal puänteerib asja ja keerab senistele veidrustele vindi peale. Mängu tuleb kohver, mida üks loomake ei saagi tagasi.

• • •

Mäletan ühest vist Michelangelo Antonioni filmist pikka kaadrit tänavalambi aeglasest süttimisest. Mingit sellist argiste, kuid samas mõistatuslike asjade taha vaatamist valdab ka Toomik, igatahes põnev debütant filmimaailmas.

Võitlusvälja on võimalik laiendada, ütleb see film.
 

Treiler: