Priit ja Olga Pärn: riidu minna pole meil õnnestunud

Pärnad loomingulises õhkkonnas: pereisa Priit, poeg Märt Rudolf ja pereema Olga.

FOTO: Sander Ilvest

Üsna juhusliku kohtumise järel tekkinud perekond Pärn jagab ka loomepalanguid – nende ühistööna linastub järgmisel nädalal uus erootiliste sugemetega animafilm.

Õues on koerailm, aga animafilmi legendi Priit Pärna pere elupaigast Miiduranna merepiiril avaneb Tallinna lahele hunnitu vaade. Nii on see iga päev, ja koerailm mõjub ehk isegi inspireerivamalt.

Pärn ja temast 30 aastat noorem abikaasa Olga ammutavad siin inspiratsiooni koos juba aastaid. Valgevenelannast Olga nimetab Miiduranna kodu üldse kõige paremaks paigaks maailmas, ja tal on õigus – lisaks armastavale mehele on siin ju ka nende kolmeaastane poeg Märt Rudolf ning just siin sünnivad animafilmid, mis Pärna nime vääriliselt endiselt kogu maailmast auhindu koguvad.

Priit Pärn on ühes varasemas intervjuus tunnistanud, et kui ta omal ajal Olgat – endist Prantsusmaal õppinud animafilmitudengit, kelle juhendajaks Priit sattus – kohanud poleks, oleks ehk ka uute filmide tegemine soiku jäänud. Oli ta ju saanud maailma eri juba mitu elutööpreemiatki.

Ent koos Olgaga tuli ka uus hingamine ning peatselt jõuab ekraanile elu- ja loometandemi uusim looming – 16-minutiline erootiline animafilm «Lendurid koduteel», mida nad mitu aastat muude tööde kõrvalt tegid. Kindlasti saab uudisteost oma silmaga kaeda ka peatselt Priidu kodukohas Tapal toimuval järjekordsel Pärna animafilmide festivalil.

Istume Pärnade eramu valgusküllases elutoas, ümberringi mõnus boheemlik segadus: kõikjal on arvukalt mänguasju (Märt Rudolf teeb pärastlõunauinakut), seinad on kaetud joonistustega ja laual lebab paks paberipatakas pooleliolevatega. Kaks televisiooni võtterühma on peret täna juba väisanud, meie oleme järjekorras juba kolmandad külalised.

Alustasite uue filmi tegemist juba neli aastat tagasi.

Priit: Alustasime jah, aga see pidi olema hoopis teine film.

See pidi olema «Organiseerimata kuritegevus»?

Priit: Jah, saime selle jaoks natukene raha ja Olga pidi tegema väikese, kuueminutilise liivafilmi. (Eriline liivaga tehtav animatsioon, mida on kasutatud ka filmis «Lendurid koduteel» – toim.)

Olga: Aga siis sündis Märt Rudolf…

Priit: … ja tekkis aastane paus. Aga sellel «Organiseerimata kuritegevuse» filmil polnud korralikku lõppu. See pidi jutustama kahest vennast, kes läksid viiulitundi. Võib-olla kunagi teeme ära. Ühesõnaga, kõik jäi pikalt venima ja täpselt 10. juulil 2012. aastal sattusin kogemata selle pildi peale (osutab teosele «Lendurid koduteel» oma selja taga – toim), mis on tehtud 1993. aastal. Ja siis – sügisel 2012 – oli lugu valmis mõeldud ja töötasime tehnoloogiat välja. See on liivaanimatsioon, mille sarnast kunagi varem pole tehtud – klassikaline liivaanimatsioon, aga koos kontuuriga. Sisuliselt on see nagu graafikatehnika, ofort koos akvatintaga, aga tulemuse saab suhteliselt lihtsalt. Seejärel – 2013. aasta jaanuaris – hakkasime tõsiselt tööle. Ja poolteist aastat läks.

Film kestab 16 minutit. Kui palju pidi ühe filmisekundi pärast vaeva nägema?

Priit: Ütleme nii, et sekundid pole vennad. Staatiline kaader võib ju ees olla isegi viis sekundit ja siis tuleb sekund lihtsasti kätte. Kui on tegemist pideva liikumisega, siis näiteks inimese kõndimise tsüklis tuleb üks samm ära teha ja arvuti abil saab seda korrata; seegi tuleb suhteliselt kergelt kätte. Kui aga teha liikumist, mis pole tsükliline, sõltub sellest, mitu tegelast on kaadris, kui keeruline on liikumine, kui palju on detaile. Nii et kui palju peab vaeva nägema, seda on võimatu öelda.

Olga: «Lendurite» puhul võiks ikkagi öelda, et iga stseeni on joonistatud kolm korda ja kasutatud on kaht sorti liiva.

Liivaanimatsiooni kasutamise idee on teilt, Olga?

Olga: Ütleme nii, et see tuli minuga koos. Töötasin Valgevenes oma animaatoritest vanematega pikka aega, vist kaheksa aastat, ja esimese liivafilmi «Skazki lesa» (eesti k «Metsa muinasjutud») tegin koos emaga. Aga mitte kunagi režissöörina.

Priit: «Kuritegevus» oligi mõeldud Olgale, et väike film ja teeb selle ise valmis. Ta on, muide, üks osavamaid liivaanimaatoreid, keda

tean.

Olga: Ära nii räägi. Aga jah, liivaanimatsiooni idee tuli minult, aga võib öelda ka nii, et kui saabusin kaheksa ja pool aastat tagasi Eestisse ja nägin Priidu söejoonistusi originaalis, siis need näisid nii ilusad ja ütlesin, et Priit, me peame midagi tegema. Teeme nii, et sina joonistad, sest nii jääb ekraanile sinu isikupärane käekiri.

Esimene film, mille koos tegime, kestis aga ainult kaks minutit.

Priit: See oli mõeldud ühele eesti luulel põhinevale animatsioonikassetile «Must lagi», kus meiegi olime autorid.

Olga: Priit joonistas söega mattklaasile, aga «Lendureid» loen mina selle jätkuks. Ja miks me viimasega nii palju vaeva nägime? Selleks et sobitada liivaanimatsiooni Priidu stiiliga ja saavutada joon, mis meenutab ilusat ofordijoont. Tulemus on väga omapärane, ainulaadne maailmas!

Priit: Muidu kasutatakse animafilmi tegemisel nelja või viit joonistajat ehk animaatorit, kes teostavad seda, mida neile ette annad, sinu tööks on ka kontrollida, et tulemus näeks välja, nagu sinu käekiri nõuab. Kui see on 70 protsenti, siis võib rahule jääda. 2008. aastal valminud «Elu ilma Gabriella Ferrita» kestab 45 minutit ja selle tegemine kestis natuke üle aasta. Nüüd kulus 16 minutiks sama palju, aga kõik, mis ekraanil on, on meie tehtud. Pole kedagi teist süüdistada.

Kas see, et te abikaasadena ka loominguliselt sobite, oli suur üllatus?

Priit: No see oli ikka sedapidi, et kohtusime Prantsusmaal ja Olga tuli Eestisse elama, mitte nii, et hakkasime koos töötama ja siis koos elama. Vastupidi!

Olga: Veel enne oli pool aastat kirjavahetust.

Priit: Koos töötamise osa on väga vähe romantiline. Olga kui Valgevene kodaniku Eestisse saamine oli väga raske, kuigi tal oli

Schengeni viisa. Meil polnud muud võimalust, kui talle töökoht leida, ja Eesti Joonisfilmis oli just selle luulekasseti tegemine käiku minemas. Ma ei kavatsenudki sellest algul osa võtta, aga oli selge, et see oli Olgale ainuke võimalus. Nii alustasimegi koostööd, teadmata, mis sellest koostööst välja tuleb. Sujus väga hästi!

Nii et lisaks üllatusele oli see ka suur õnn?

Priit: Ma arvan küll.

Olga: Üks asi veel. Kui esimene kord Prantsusmaal kohtusime, siis tuli kasuks, et Priit oskab vene keelt.

Priit: Ma õpetasin nädal aega nende filmikoolis ja olin Olga lõputöö juhendaja.

Olga: Meil tekkis kohe väga vinge arusaamine, tundsime kohe, et räägime ühist keelt mitte ainult sellepärast, et see oli vene keel, aga sellepärast ka, et minu lõpmatuks kireks oli ja on ofort. Meil on üks ja sama esteetiline arusaam, millist maailma tahame ekraanil näha. See on väga oluline. Liivaanimatsioon on meie ühise arusaamise jätk. (Priidule:) Võib ju niimoodi öelda?

(Priit noogutab.)

Sobivuse väljenduseks abikaasadena on ka erootiliste sugemetega film, mis jutustab meestest ja naistest?

Olga: Muidugi.

Priit: Jah, aga ega film ole – võib-olla mõni film on – elu otsene peegeldus. «Lendurite» filmi oli aga abikaasaga kahtlemata kõige parem koos teha.

Olga: Muidugi, absoluutselt.

Priit: Ma ei kujuta ette, kuidas oleks olnud seletada stuudios teistele inimestele teatud nüansse. Kellelgi võinuks tekkida tõrge ja nii edasi…

Olga: Filmis on väga tähtis osa Priidu joonistuste stiilil. Näiteks kamasuutra osa filmis on joonistatud pintsliga, meenutades pigem naiivset kunsti, aga samas tahtsime säilitada just Priidu stiilipuhtust ja joonistuste ilu. Minu meelest on see film puhas kuld ekraanil, sest iga joonistus on Priidu tehtud.

Priit: Aga lõplik pilt on ikkagi koos tehtud. Kaadris ei ole ju ainult liikuv tegelane, vaid kogu maailm, taust, mis tuleb samuti luua. Peab ütlema, et minu filmid ja needki, mis oleme koos teinud, on väga erinevad. On filmitegijaid, kes töötavad ühe stiili välja ja ei muuda seda, kõik filmid näevad seetõttu sarnased välja.

Aga kui vaatate oma esimese filme, siis mis tundeid need praegu tekitavad?

Priit: Noh, «Maakera» film («Kas maakera on ümmargune?» – toim) oli mul esimene ja tegin selle, teadmata asjast üldse mitte midagi. Montaažist polnud üldse mingit arusaamist ja võttegruppki koosnes algajatest ning seetõttu tundub film praegu kohmakas ja kandiline. Olin siis umbes 30-aastane väljakujunenud isiksus, pikk karikaturistitee juba seljataga.

Järgmises filmis «… ja teeb trikke» on näha juba väga suurt hüpet, see on võrreldamatult paremini monteeritud. Ning kolmas film «Harjutusi iseseisvaks eluks» – ideena hea, aga kippus olema liialt didaktiline. Pärast seda otsustasin, et üheski oma filmis ma rohkem ei moraliseeri.

Usun, et minu õige filmitegija karjäär algab alles «Kolmnurgast». Siis juba oskasin ujuda.

Südametunnistuse piina tehtu ei tekita?

Priit: Ei, sest film on kollektiivne töö. Režissööri ülesanne on võtta sellest maksimum, mis tegelikult on optimum. Üksinda teeksin «Lendurite» filmi arvatavasti kuus aastat, aga rühmana töötades kaotad paratamatult midagi visuaalis. Samas – kui paljud vaatajad sellest ikka aru saavad? Kui film on valmis, siis töö on tehtud, film hakkab elama oma elu ja on õige hakata järgmist filmi tegema. Õigem on mitte vaadata tagasi.

Kas «Lendurites» olete olnud loominguliselt täiesti vaba?

Priit: Olen olnud loominguliselt vaba aastast 1986, kui hakkasin tegema «Einet murul». Tegime täpselt seda, mida tahtsime. Sealt edasi pole olnud mingeid piiranguid.

Kas siis produtsendid ei suuna ega määragi midagi?

Priit: Eestis küll mitte. Olemegi mõelnud, et näiteks «Elu ilma Gabriella Ferrita» poleks saanud teha ei ida ega lääne pool Eestit. Kui teeks mõne televisiooni all, siis nemad paneksid kohe oma reeglid peale.

Olga: Et näiteks erootikat ja vägivalda ei tohi olla, ja siis tuleb välja, et mitte midagi ei tohi.

Priit: Tihti istuvad sellistel kohtadel tädid, kes on seal istunud 20 aastat, nemad arvavad, et animatsioon on vaid lastele ja kui pole lastele, peab film käsitlema pehmet sotsiaalset kriitikat. Mis aga mõjub ärritavalt, üllatavalt, rikub reegleid, need filmid raha ei saa.

Olga: Rääkimata sellest, mis toimub ida pool. Valgevenes või Venemaal tehakse autorianimatsiooniski ainult muinasjutte.

(Teiselt korruselt kostab lapse häält ning Olga läheb poega kantseldama.)

Teie filmides, Priit, on alati leidunud ka sooja huumorit. Kas uues filmis nalja saab?

Priit: Igas mu filmis on, jah, mingi huumoritasand, aga see pole otsene. Ma arvan, et «Lendurites» on koomikat. Lendurid on filmis mehised mehed, mõneti ka koomilised, aga see pole naljafilm. Usun, et nalja oskan ma teha küll, endiselt, aga iga lugu tahab keelt, milles seda rääkida.

Filmi tehes peab olema hea tuju?

Priit: Ei. Kas «… ja teeb trikke» on naljakas film?

Minu meelest küll.

Priit: Selleks et film valmis teha, kulus aasta ja sinna vahele mahtus igasugu asju. Mõni koht kästi välja lõigata… Inimene ei saa ju olla aasta otsa heas tujus, lõbus? See ei oma mingit tähtsust. Ma võin olla äärmiselt morn, aga tulemus võib olla naljakas, ja olla heas tujus, aga teha väga igava filmi. Kui inimesed tulevad stuudiosse ekskursioonile, siis nad näevad, et lõbusat filmi tehakse nii: tegijad istuvad, pea maas, arvutid ees. Mitte mingit nalja! Tähtis on vaid tulemus.

Ausalt öeldes sai «Lendurid» valmis juuni algul, see oli üsna ränk töö ja praegu ei taha küll eriti uue filmi tegemisest kuuldagi.

(Olga naaseb koos pojaga, kellega ta – nagu meiegagi – suhtleb eesti keeles.)

Millise tunde teose valmissaamine tekitab?

Priit: Tavaliselt on sel ajal juba muud asjad käsil – Olgal mõni raamat illustreerida, minul samuti. Et ellu jääda, peame tegema muud tööd ja näiteks «Lendurite» puhul ei olnudki rahas küsimust. Tegime selle ilma rahata. Mina olen seal õpetanud, aga ka Olga õpetab kunstiakadeemias.

Olga: Ma olen poole kohaga dotsent animatsiooni osakonnas.

Õpetate eesti keeles?

Olga: Nii inglise kui ka eesti keeles.

Priit: Aga filmiga on niisugune lugu, et kui peagi tuleb Eesti esilinastus, alles siis saab see meie jaoks valmis.

On ka seda ette tulnud, et publiku hulgas istudes tajute, et inimesed ei reageeri mitte nii, nagu oleksite

oodanud?

Priit: Saalitäite inimeste reaktsioonid on väga erinevad, ehkki meie filmide sihtrühmad on väga väikesed. Suures saalis istujad on enamasti kõik selliste filmide fännid.

Olga: Kõige kihvtimad ja täpsemad reaktsioonid «Gabriella Ferri» filmile olid Tartu üliõpilaste seltsis. Väga vinge. Pärast oli vestlus ja tekkis uskumatu tunne, et noored inimesed nii tähelepanelikud olid ja kõigele pihta said.

Priit: Olete te näinud filmi «Eine murul»? Prantsuse publik ei saanud midagi aru, mis toimub. Hispaanlased, vastupidi, said, sest Hispaania on ju sürrealistide maa. Ja Hiinas – aasta oli siis 1989 –, hiinlaste reaktsioonid olid täpselt õiged! Nad said lennult kõigest aru, sest teadsid näiteks, mis on kauba defitsiit.

Olga: Ühes väikeses Prantsuse linnas – see oli ajal, kui kohtusin Priiduga – näidati Eesti animafilme, läksime neid kinokooli kursusekaaslastega vaatama. Saalis oli ehk sada inimest ja mina olin ainuke, kes «Einet murul» vaadates naeris. Ja jaapanlaste reaktsioon filmile «Tuukrid vihmas» oli veider. Selles filmis lõpetavad tuukrid töö kell kuus ja lähevad ära. Jaapanis valitses saalis vaikus, lausa surmavaikus, ja pärast nad selgitasid, et seal maal valitseb arusaam, et kui sa ei tee rohkem tööd, kui ette nähtud, siis oled vallandatud. Seal pidi olema reegel, et töötad alati hoopis kaks tundi kauem, kui ette nähtud.

Olga, kas teil läks siinsesse kultuuri sisseelamine kiiresti?

Olga: See algas juba enne seda, kui Priiduga kohtusin. Nägin ju enne tema filme ja minu jaoks oli see nii vinge kogemus! Psühholoogiliseltki on valgevenelased ja eestlased väga lähedased. Oleme mõlemad talurahvas.

Priit: Ja isegi metsarahvas.

Olga: Just! Kui prantslastele on mets lausa «must mets», kuhu mitte mingil juhul ei tohi minna, siis valgevenelastele on mets koht, kust saada uut jõudu, kui midagi halvasti läheb. Ja valgevenelased on partisanirahvas nagu eestlasedki.

Priit: Olga hakkas kohe, kui ta Eestisse tuli, eesti keelt rääkima.

Kodus räägitegi eesti keelt?

Olga: Jah, sest Priidul on kolm täiskasvanud last, kel omakorda väikesed lapsed, ja kõik räägivad eesti keelt. See oli minu otsus, et Märt Rudolf sellest seltskonnast välja ei jääks, ja meile on oluline, et temast kasvab eesti poiss.

Priit: Vahel räägime Olgaga mõningaid tööasju või filosoofilisi asju vene keeles.

On Märt Rudolf juba Valgevenes käinud?

Priit: Ei ole veel, aga juba kümnekuuselt käis Tšehhis, aastasena Zagrebis…

Olga: Ära parem loegi kõiki kohti ette!

Priit: Bosnia-Hertsegoviinas, Poolas, Bulgaarias, kaks korda Kanadas… Ta on suur suhtleja ja kui me kuskile läheme, siis ta peab ju kaasas olema.

Tundub, et sobite omavahel väga hästi, aga kas te tülli ka vahel lähete?

Priit: See oli küsimus tulevikku, et kas te lähete!

Olga: (Naerab kõlavalt.)

Priit: Noh, lootus ikka on!

Olga: Sest seni pole see õnnestunud! Me pole isegi seda proovinud.

Priit: Vahel oleme vaielnud monitori ees, et kas nihutada miskit kolm sentimeetrit siia- või sinnapoole.

Olga: Keraamik teab täpselt, mis ta tahab, sest pärast peab ta seda asja müüma, maalijagi teab enam-vähem, milleni tahab jõuda, aga meie peame enne asja proovima ja siis tegema otsuse.

Kuidas teil kodutööd on jaotatud?

Olga: Härra Pärn on suurepärane kook!

Priit: Mitte kook, vaid kokk! Liha- ja kalatoidud. Olgal tulevad jälle koogid hästi välja.

Olga: Meekook. Võin sulle retsepti saata.

Priit: Aga vaata siis, Olga, et sa «kook» asemel «kokk» ei kirjuta!


Priit Pärn

Sündinud 26. augustil 1946 Tallinnas

Lõpetas 1965. aastal Tapa keskkooli, 1970. aastal Tartu ülikooli bioloogina. Töötas aastail 1970-1976 Tallinna botaanikaaias, aastast 1976 Tallinnfilmis ja 1994. aastast Eesti Joonisfilmis. 1990. aastast on olnud animafilmiõppejõud Soomes, Norras, Šveitsis, Saksamaal, Hispaanias, Belgias, Prantsusmaal ja Suurbritannias.

Aastast 2006 Eesti Kunstiakadeemia animatsiooni osakonna juhataja, professor. Aastast 2008 Euroopa Filmiakadeemia liige.

16 animafilmi autor, pälvinud mitukümmend preemiat üle maailma.

Tegutsenud karikaturistina, vabagraafikuna, 30 isikunäitust üle maailma.

Esimesest abielust Kaie Pärnaga pojad Martin Pärn ja Mihkel Pärn ning tütar Maria Suurväli.

Abielus Olga Pärnaga, poeg Märt Rudolf.

Olga Pärn

Sündinud 1. jaanuaril 1976 Minskis

Lõpetanud 1994. aastal Minski kunstilütseumi ja 2000. aastal Valgevene kunstiakadeemia graafika osakonna sügavtrüki eriala aastal. Töötanud 1996-2003 peakunstniku ja animaatorina (liiva-animatsiooni erialal) Belarusfilmi animatsiooni osakonnas. 2003-2005 õppis filmirežiid La Poudriére animatsioonikoolis Prantsusmaal Valence´is. Kursuse lõpetamise järel töötas pool aastat Pariisis piltstsenaariumi kunstnikuna.

Tagasi üles
Back