Pokumaal meenutati Edgar Valterit

Pokumaa

FOTO: Margus Ansu

Kunstniku 85. sünniaastapäeval 21. septembril kogunesid Pokumaale Edgar Valteri sõbrad ja lähedased, et «kõige vanema poku» elu ja tööd meenutada. Meenutuste pealelõuna kandis nime «Visandeid Edgar Valterist».

Peale sprotisaiade ja Komeedi kommide söömise meeldis Valterile kuulata «Kondori lendu». Ja muidugi kohv! Kohvikann oli tal enese ja külaliste tarbeks alati tulel. Ka vene ajal õnnestus tal saada ja keeta ülihead kohvi. Töömeestele keedetud piima-aedvilja supp aga kõrbes lootusetult põhja ning kingituseks saadud seitsmekilone elus havi ujus, lehv kaelas, veel tükk aega pärast sünnipäeva tiigis ringi. Seni kuni peremees kokaraamatuid sirvis. (Ehk oli protsessi venimise põhjus hoopis selles otsustavas liigutuses, mis jääb rõõmsa ujumise ja pannile asetamise vahepeale?)

Tundis seeni ja linde, ei kasutanud maalimisel musta värvi, ütles baleriinile puu otsas ja teistele noortele tuttavatele lahkelt, et leia siis meie ukseauk ka üles. Pärast Võrumaale kolimist ei teatud pealinnas ei kunstnike ega kirjanike liidus tema täpsemat asukohta. Et kirjastus Elmatar ta üleüldse üles leidis, selles on «süüdi» Ellen Niit, Krõll ning Maris Rebase ema. Haiguse vastu pakutud kohalikku samakat mekkides arvas, et tema eelistaks grippi. Tegi ojale tammi, et kuulata midagi ligilähedast merekohinale. Ei taibanud aga, et külma toa põhjuseks pole mitte ahi vaid lagi, millest kuukiired läbi paistavad. Sõitis mõnikord pilvi vaatama.

Nii- ja muusuguseid mälestuskilde kõlas Pokumaal kõige vanema poku sünnipäeval, mis on «juhuslikult» ka see päev, millal tähistati Edgar Valteri 85. sünniaastapäeva. Meenutuste pealelõuna kandis nime «Visandeid Edgar Valterist» ja need, mis kõlasid, olidki ehtsad visandid – kiired, spontaansed, ausad, tundeküllased, suhtumist ja meeleolu üles näitavad. Vestlusringi juhtis Vahur Kersna. Kunstnikku meenutasid Tiiu Randviir, Tõnu Tamm, Heiki Ernits, Alo Murutar, Aare Lutsar, Mart Prisko ja Juhan Vein. Kolm viimast Võrumaa mehed, kes mitmesuguste majapidamises ette tulevate oskustööde sooritajatest kujunesid kunstniku sõpradeks. Seltskonnas oli seega Valteri kaasteelisi mitmest tema elu etapist. Neile kõigile oli kunstnik andnud midagi sellist, mida ei saa mõõta ega kaaluda, aga mis ei kao kuhugi.

Valter oli ettevaatlik mees, meenutas Mart Prisko. Läks tükk aega, enne kui ateljee aset täitvas aidas diivani aset täitval voodiserval vestetud jutud Vene riigi tõrvamiseni jõudsid. Kunstnikul olevat olnud karikatuuride joonistamiseks hulk suurepäraseid ideid. Need jäid realiseerimata, kuna tal puudus tahtmine teenida välja preemiareis Siberi kauni looduse keskele.

Ühel hetkel märkas Aare Lutsar, et sõber Valteri karikatuuridel olevad mehed on kõik tema nägu. Vastutasuks hakkas Lutsar Valterist anekdoote välja mõtlema ja rääkima. Valteri käsutuses oli unikaalne valuuta, millega andis tasuda sooritatud suuremate tööde eest – see oli tema loodud kunst. Indiaanijuttude huviline Juhan Vein sai kunstnikult oma lemmiktegelastest joonistatud pilte, mis ehivad jahimaja seinu. «Ets on seal kogu aeg olemas,» nentis Vein.

Pärastlõuna Pokumaal tegi eriliseks tõdemus, kui palju soojust jättis endast maha üks väikest kasvu, tagasihoidlik ja ürgandekas mees. Meenutuste varal tekkinud visandi kõrvale on oodata ka viimistletud portreed. Nimelt käis kunstniku kasutütar Külli Leppik oma tervituskirjas välja veksli, et tema koostatud elulooraamatu «Karid ja kõrgused» teine osa ootab trükki pääsu.

Tagasi üles