Radioaktiivne suhtekolmnurk kinos

Silmitsi: Sergei (Sergei Puskepalis, näoga) ja Pavel (Grigori Dobrõgin) klaarivad suhteid. Foto: Kaader filmist

Esiteks soovitan ma teil välja otsida gloobus või avada atlas ja panna näpp umbes sinna, kus kohtuvad Euraasia ja Põhja-Ameerika manner. Sõltuvalt kaardi mõõtkavast asub filmi tegevuspaik sellest punktist umbes sentimeeter Euraasia poole.

Täpseks filmimispaigaks on Valkarkai uurimisjaam Tšuktšimaal. Maismaateed sinna ei vii. Ainult polaaruurimislaev, kui navigatsioonihooaeg lubab, või hädapärast helikopter. Aga ega seal niisama ka ei käida. Sinna minnakse ja seal ollakse.

See on paik, mille absurdne kaugus ja kliimaolude järsk äärmuslik muutumine ei soosi meelelahutuslikku turismi, sest reaalne oht elule on liiga lähedal ja liiga päris. Sellises paigas saabki ellu jääda ainult päriselt, nagu ka rõõmud on päris. Näiteks värske kergelt soolatud punane kala või korralikult köetud saunast Põhja-Jäämerre ujuma jooksmine.

Kaks meest ja loodus
Peategelasteks on kaks meest, kaks ainsat inimest, kes töötavad meteoroloogiajaamas ja kelle igapäevane rutiin on vaatlusandmete kogumine ning nende edastamine radistile. Vanem mees Sergei (Sergei Puskepalis) on seal elanud juba ilmselt pikki aastaid ja saavutanud teataval viisil harmoonia ümbritseva looduse ning oma tööga, mille täpsuses on teatavat rituaalset hardust ja täiuslikkust.

Tema õrn sisemine ja üsna vahetuks lihvitud siseilm on varjul veidi toorelt karuse käitumise taga, mida on kohati raske mõista tema uuel kaastöötajal. Noorem mees Pavel (Grigori Dobrõgin) on äsja kaugesse jaama saabunud tarbijamentaliteediga, eksootikat ja ägedust otsiv linnapoiss, kes alles kombib nii ümbritsevat, oma uut ametit kui ka iseennast.

Intiimselt kitsal pinnal tekib loomulik kahe eriealise inimese sisemaailma konflikt. Filmi­dramaturgiliselt on põhjuseks üks edastamata, aga äärmiselt oluline teade n-ö välismaailmast. Pavel, arvates, eeldades, lootes ja soovides Sergeile parimat, satub ühtäkki nii mitme ootuse vahele, et pääsemiseks tuleb sooritada mõni meeletu tegu. Ühe hirmuallika kõrvaldamine näib talle ainsa pääsemisteena psühholoogilisest rägastikust.

Tegu on klassikalise (armu?)kolmnurgaga filmiga. Sest peale kahe mehe on ka kolmas pinget lisav tegelane, kelle näoks on maastik ja keda inimene tavatseb nimetada üldmõisteliselt lihtsalt looduseks.

Loodus ei ole kolmas peategelane, sest ta on suurem kui tegelased-karakterid, loodus on kogu aeg kohal ja seal. Ta ei käi ära ega tule tagasi. Temast sõltub rohkem kui neist kahest mehest või kauge linna natšalnikutest. Ning kontakt loodusest voogava vaikusega määrab selle erinevuse, miks ühe mehe siseilm vajub kokku nagu kaardimajake, ent teine säilitab või isegi tõstab oma sisemise tulukese majakavalguseks, vaatamata mitmele isiklikule traagilisele teadasaamisele.

Moskva Ülikoolis psühholoogia eriala lõpetanud Aleksei Popogrebski («Koktebel», koos  Boriss Hlebnikoviga, ja «Lihtsad asjad») kolmas film kinnitab taas tema kuulumist nüüdisvene filmikunsti tähtsamate režissööride sekka, vaatamata filmidiplomi puudumisele. Tänavusel Berliini festivalil tõsteti film esile kahel korral, kui Sergei Puskepalis ja Grigori Dobrõgin jagasid parima meesnäitleja auhinda ning Pavel Kostomarov võitis parima operaatori Hõbekaru.

Efekt-trafaretsusteta
Kellele filmi «Kuidas ma veetsin selle suve» soovitada? Absoluutselt kõigile, kes käivad või tahaksid käia vaatamas klassikaliselt head teatrit, kus esikohal on lavastaja ja näitlejad, mitte ketšupiloopimine, alasti ringi aelemine või efekti pärast ropendamine.

Film ei hellita vaatajat odavate meelelahutustrikkidega ega vägista teda perverssuste või vastikustega. On imelikult pinev, ilma efekt-trafaretsusteta, täpselt läbi mõeldud algusest lõpuni kuni viimase kaadri lõpuvalguseni.

Jah, see on imelikult võimas ja tähtis, et lõpp pole mitte pimeduses, vaid valguses, sest igast polaarööst saab polaarpäev ja igast pimedusest saab valgus. Ja vahel aitab valguseks saada inimene mõnes majakana signaale edastavas jaamas.

Uus film kinolevis

«Kuidas ma veetsin selle suve»

Stsenarist ja režissöör Aleksei
Popogrebski

Venemaa 2010

Alates 30. juulist Tallinna kinos
Artis