Arvustus: Tööjõu raiskamine

Trentemöller Rock Cafes pilli taga. Foto: Evert Palmets/Rada7.ee

Hinnatud taani elektrooniline muusik Trentemöller pakkus Rock Cafes taani kvaliteeti.
 

Taanlased on üldiselt kvaliteedimärgiga rahvas, neil on ilusad majad ja ilus mööbel. Isegi kunstiteadlane Andres Kurg tahtis kord esteetilistel põhjustel Taani emigreeruda ja seda saagat näitab meile Marko Raadi dokfilm „Esteetilistel põhjustel”(1999). Ikka ligitõmbav maa olnud ja ehk on tänaseni. Hamletki ju tegutses ei kusagil mujal kui ikka Taanimaal.

Trentemöller on samuti peen mees ja seda on ta oma kolmel täispikal autoriplaadil ka tõestanud. Esimene plaatidest, laias laastus minimal techno valda liigitatav elegantne  „The Last Resort” (2006) oli sündmusena ehk kõige märkimisväärsem. Järgmistel plaatidel on mees läinud rohkem atmosfääride loomise, aeglustamise ja tumeda ambiendi teed. Viimasel plaadil „Lost” (2013), mille tuuri raames Trentemoller ka Tallinna jõudis, teeb kaasa hulk nimekaid indie-artiste bändidest nagu Low, the Drums, Blonde Redhead jne.

Nagu tavaks, nii tehti kõigepealt ka Trentemöllerile sooja. Soojendajaks oli „zemljäkid” Kopenhaagenist, ebaõnnestunud nimega bänd First Hate. Kuulsin inimesi rääkimas, et kas mingit eestimaist artisti ei saanud võtta. Leslie Da Bass oleks näiteks kütnud ikka korraliku sauna First Hate’i koolibändiliku Depeche Mode’i asemel. Aga eks omi sõpru on ikka tarvis promoda, nii see elu juba on kord seatud. Kandis ka Trentemölleri kitarrist musta First Hate särki.

Ahjaa, nendega juhtus veel selline asi. Laulja kandis laval musti rõivaid nagu kord ja kohus. Lavalt maha tulles vahetas nooruk musta särgi aga valge vastu ja tahtis koos bändiga VIP- alasse minna. Neil oli selleks ka igati õigus. Kahjuks turvamees neid sinna ei lasknud. Ehk hiljem sai asi ära õiendatud ja tüübid said kontserti juba VIP-alast jälgida, kus oli rahvast suhteliselt hõredalt ja kaardiga maksta ei saanud. Vippidel ripub teatavasti aga sularaha kilekotiga käe otsas, arvas keegi.

Jõudiski järg Trentemölleri kätte, kes oli end tagasihoidliku inimesena sättinud süntesaatorihunniku taha ja/või kõrvale ning tema ümber tegutses bänd. Lava oli šikilt tume, ainult mõni lamp viskas kalbet tuld. Nagu peab.

Mulle isiklikult Trentemölleri tumeda formaadi muusika istub ja atmosfäär tundus ka sümpaatne. Hakakem siis vaikselt tuure üles võtma, sisendasin nii endale kui bändile. Ja eks nad võtsid ka. Masinavärk toimis veatult, elektrisurin oli sees,  kitarrist võttis üles muljetavaldavaid soolosid, trummimasin lõi trummidele rütmivaheldust sekka- kõik oli justkui paigas- heli oli klaar nagu öeldi kunagi ühes teleajakirjanduse õpikus. Lauljatar Marie Fisker tegi ka paar lauluotsa. Kahjuks puudus aga show-element. Liiga palju nägin, kuidas inimesed vaatasid live ajal telefone. Muidugi leidus ka andunumaid kuulajaid.

Millegipärast mõtlesin Trentemölleri live ajal pidevalt, et vot, kui oleks Guns n’Roses oma hiilgeajal praegu laval. Saan aru, et sellised mõtted on rumalad ja kohatud, aga nad olid. Mõni ehk ütleb selle peale, et miks sa need mõtted siis välja ütled, räägi bändist, hoia ebaoluline endale, milleks risustada avalikku ruumi mingi prahiga. Aga ma ei saa, sest ebaoluline ongi vahel tegelikult oluline, eriti kui bänd ei suuda endale täit tähelepanu tõmmata. Eks esinejad peavad selliste asjadega arvestama. Ka Erich Kriegeri hiljuti nähtud live Mart Juure sünnipäevapeol Kuku klubis meenus samuti. Oli ikka show ja oli showmees.

Mingis mõttes tundus see kontsert tööjõu asjatu kulutamisena, puht funktsionaalses mõttes oleksid kõik teised võinud ka näiteks puhata või linna uudistada ning Trentemöller lihtsalt salvestatud muusikat mängida. See püüd olla naturaalne mõjus kuidagi tarbetuna.

Saan aru, et inimesed tulevad kontserditele selleks, et on tarvis näha töötavaid-higistavaid artiste. Väga ei taheta ju vaadata inimest, kes lihtsalt vajutab nuppe, see on nagu mingi pettus. Ainult Kraftwerki tahetakse näha nuppe vajutamas. „Meie trummarid ei higista”- Kraftwerk. Nagu peeti kunagi pettuseks seda, et Milli Vanilli ei laulnud omi laule ise, aga see selleks.  Esinemised omakorda on bändidele suurim sissetulekuvahend ajal, mil muusikat eriti ei osteta. Nii et tuleb teha, isegi kui saaks teisiti. Raiskamine on inimkogemuse oluline osa ju nii ehk teisiti.

Kontsert

Trentemöller

7.oktoobril Rock Cafes