Heino Pars – Nukufilmi «raudnael» on lahkunud

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
80. sünnipäev 2005. aastal, Heino Pars oma filmide kangelastega.
80. sünnipäev 2005. aastal, Heino Pars oma filmide kangelastega. Foto: Peeter Langovits

Üks pikk, väärikas ja viljakas elu on elatud. Ihulikul kujul ei olnud härra Parsi, siin Niine tänava stuudios,  ammu enam meiega, aga me teadsime, et meister on kuskil, mitte väga kaugel ja askeldab oma mesilinnukestega. Neid kutsus ta meemeistriteks ja tegi nende elust lõpuks ka nukufilmi.

See kirg ei olnud hilistekkeline, vaid pärines lapsepõlvekodust. Üldse, tundub, et tema olulisimad filmid on kuidagi eriti kogemuspõhised ja tunnetuslikud. Suur eksperimentaator on mulle ise rääkinud, et  ka kuulsa «Naela» triloogia juured ulatuvad noorusaastatesse. Ta nimelt sattus sundmobilisatsiooniga  sõja lõpusirgel  saksa armeesse.  Sai haavata ja nõukogude vangilaatsaretist põgenenuna,  tuli tal mingil perioodil Venemaal, naelavabrikus töötada. Loomaarsti haridusega loodusmees jõudis ligi kümnendi ise kaamera taga kino teha, enne kui Elbert Tuganovi mahitusel päris oma filmi tegema hakkas ja ennäe – peategelaseks, kelle ta looduse salamaailma uurima saadab, on kaameraga mehike – operaator Kõps, kellest juba enne kõigi nelja filmi valmimist legend saab. Pars oli üleüldse esimesi  animalavastajaid maailmas, kes sidus eluslooduse nukufilmiga. Toonane infosulg oli olemuslik. Valel poolel sõdinuna polnud tal välisfestivalidele asja pikki aastaid. Ma ei tea, kui palju ta Starewitchi sajandi alguse tegemistega kursis oli, aga Parsi seened, marjad, linnud, kalad ja putuk-näitlejad on võtteplatsil elus. Sitikad-satikad lihtsalt kergelt  mahajahutatud olekus. Vabas õhus objektide ja nukkude animeerimisega alustab pisut noorem  Jan Svankmajer  pea samaaegselt, teadmata Heino Parsi tegemistest ilmselt midagi.  Meetodid on sarnased – tulem väga erinev. Ses kontekstis on Pars  populaarteadusliku nukufilmi suveräänne isa.

Kui mina Nukufilmi sattusin, oli see nn Randvere perioodi lõpp. Minul pole olnud õnne mõne tema filmi hakatuse või lõpetuse tseremoonial Heinoga klaasi tõsta, kui ta veel seltskonna hing oli ja sestap ei saa ma uhkeldada  maestro tallapuudutusega oma pealael.  Kirkaim legend temast räägib kuulsast «Parsi jooksust».  Rituaalist,  kus meister, pika laua taga istuvate kolleegide päid nö koolmekividena kasutades, tiiru ümber laua jooksis.

Kolmekümmet intensiivset loomeaastat jäävad tähistama 32 filmi! Nende seas operaator Kõpsu seeria, Kunksmoori filmid ning tõsisematele teemadele pühendet Naela filmid.  Neist paljud sündisid koostöös Arvo Pärdiga. Filmidest on jäänud stuudio seintele arvukaid diplomeid ja riiulitele mitmeid trofeesid.

Heino Parsi tegemisi on hinnanud EV  President  Valgetähe V klassi teenetemärgiga ja PÖFF elutöö preemiaga.

Meie, Nukufilmi omad,  oleme ikka elanud teadmisega, et meie pühal üritusel on kaks tugisammast, kaks ilmapuud – Elbert Tuganov ja Heino Pars. Nüüd siis on mõlemad läinud.

Head teed sul minna, vanameister,  ja aitäh!

Hardi Volmer
Nukufilm
Nukufilmi Lastestuudio
Eesti Joonisfilm
Animatsiooni Liit
Eesti Kunstiakadeemia animatsiooni osakond
Eesti Kinoliit
PÖFF

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles