In memoriam Heino Pars 13.10.1925–8.10.2014
Olgu mesi sulle magus…
Sügis toob puudele värvid selga... Aga maapind muutub mustaks... Mesilased valmistuvad talveks. Paljudele jääb mulje, et nad jäävad talveunne või surevad hoopis...
Inimese silm on ekslik, ütleks siinkohal ehk Heino Pars. Et sa vaid vaata lähemalt neid mesilasi ning märkad, et talve saabudes nad teavad, et tuleb koonduda üksteise lähedale ning ainult koostöö on see, mis võimaldab neil pärast karmi talve näha valges õitemeres kevadet! Ja see on nii vaimustav! See on nii uskumatult vaimustav… Kuidas nad küll seda teavad, sellest ma aru ei saa...! Kui vaid inimene seda samuti mõistaks!
«Laulud kevadele», «Meemeistrite linn», «Operaator Kõps»...
Vaimustus on see, mis surub inimese põlvili murule otsima rohujuure tasandilt IMET, tõstab ta tööka mesilasena taevastesse kõrgustesse ning paneb hinge laulma soojadele päikesekiirtele! Ja jagama seda kõike filmikunsti vahendusel vaatajaga. Ja jagama mitte ainult rohujuure tasandil mängeldes lastega, vaid jagama žongleerides ka rahvusvaheliselt, sotsiaalset mõõdet hindavate nõudlike kriitikute hulgas.
«Nael», «Muinasjutt tema majesteedist»…
Jagada, jagada, jagada... hingestajana inimlikkust...
Jagada näitlejana, teatrilavastajana, zootehnikuna, operaatorina, filmirežissöörina... mesinikuna...
Jagada mett ja armastust mesilindude vastu... tunnet saada ja olla loodusega lõpuks üks... üks...
Heino, kes Sa oled andnud oma hinge loodusele ja animatsioonile, loodan siiralt, et loodusega lõplikult üheks saanuna kannavad hingelinnud Sind sinna, kuhu meile ei ole antud veel pääsu siseneda! Aga meie oma maistes sfäärides saame Sinu animatsioonfilmide kaudu osa sellest maisest vaimustusest ja oleme rõõmsad! (Ja anname endast parima, et teha ise häid filme!) Olgu mesi Sulle magus!
PS! Ma ei jõudnud Sulle teada anda, et mesilaspere selles tarus, mille Sa mulle kord kinkisid, läheb täies elujõus talvele vastu... Ole Sa tänatud!