Meri kulutas rohkem, kui oli ette nähtud

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Lennart Meri (esiplaanil) sõitmas filmi «Veelinnurahvas» võtete ajal mootorpaadiga handide juurde Hullori külla.

FOTO: Tõnu Seilenthal

Nõukogude sulaaja lõpus sattus Tõnu Seilenthal, nüüdne Tartu Ülikooli soome-ugri osakonna juhataja, tudengina ühtäkki Lennart Meri paremaks käeks. Kirjanik, kellest kaks kümnendit hiljem sai Eesti president, läks Venemaale tegema tõsielufilmi «Veelinnurahvas», mis näitas eesti hõimurahvaste iidseid traditsioone ehedalt, mitte lavastatuna, ja poeetilise tervikuna, mitte ideoloogiliselt võltsituna.

Seilenthali kutsus ta filmi juurde etnograafiks-toimetajaks.

Nüüd ilmub see taas «Lennart Meri soome-ugri rahvaste filmientsüklopeedia» DVD-kogumikul.

Tõnu Seilenthal 1960. aastate lõpus soome-ugri rahvaste juures.

FOTO: Tõnu Seilenthal

Tõnu Seilenthal, kuidas te Lennart Meri filmitegijate seltskonda sattusite?

See juhtus 1969. aasta aprillis, kui [keeleteadlane] Ago Künnap kaitses kandidaadiväitekirja. Sinna tuli kohale ka Lennart Meri, kes pöördus minu poole, et saame homme ülikooli kohvikus kell 11 kokku, ta tahab rääkida. Olin siis tudeng ja poole kohaga laborant.

Tulin täpselt kohale. Ootasin pikalt, kuni mõtlesin, et nüüd võib vist ära minna. Siis saabus rõõmsalt Meri. Ega ta kunagi vabandanud, et hilines. Ta võttis portfellist välja stsenaariumi ja ütles, et tal on plaanis teha üks film: kas ma tahaks kaasa tulla? Olin varem käinud mõnede soome-ugri rahvaste juures, Venemaal liikunud. Mul oli seal tuttavaid, kellega kontakti võtta. Andsin nõusoleku.

Siis järgnes täielik vaikus. Kuni juulis Klooga sõjaväelaagris tuli üks ohvitser minu juurde ja lausus: reamees Seilenthal, minge väeosa väravasse, seal oodatakse teid.

Seal oli Lennart. Ta oli tulnud taksoga. Istusime männimetsa alla kraavipervele. Ta ütles, et nüüd läheb asi tõsiseks, et pean kirjutama avalduse. Aga meil ei olnud paberit. Ta läks väravasse päevniku juurde, ütles, et ta on kirjanik ja tahab paberit. Päevnik tõmbas oma žurnaalist ruudulised lehed ja ma kirjutasin ühe avalduse Tallinnfilmi direktorile, et palun mind tööle võtta, ja teise Tartu Ülikooli dekaanile Eduard Laugastele, et ülikool mu ära lubaks. Siis sõitis Meri minema.

Kuidas te filmi tehes Venemaa avarustes tollal ringi liikusite?

Kõigepealt sõitsime rongiga Leningradi, sealt lennukiga Arhangelskisse, sealt omakorda Narjan-Mar’i ja siis helikopteriga neenetsite juurde. Filmi ettevalmistusperiood 1969. aasta sügisel kestis kaks kuud. Alustasime neenetsitest, edasi käisime komide, hantide, maride ja karjalaste juures. Kokku paarkümmend tuhat kilomeetrit sõitu. Peamiselt An-2-lennukiga, samuti helikopteri ja bussiga, mõnel pool taksoga, aga ka mootorpaatide ja uhkete jõelaevadega.

Ettevalmistusperioodi eesmärk oli käia kõik kohad läbi, otsida, kus ja mida filmida. Võtteperiood kestis 1970. aasta märtsist augusti lõpuni. Aga filmis on ka palju ettevalmistusaja materjali sees.

Kui suur oli filmi eelarve?

Eelarve võis väga suurt peavalu valmistada filmi direktorile, kelleks algul oli Naftali Itkin ja võtteperioodi ajal Jaak Jürida. Filmi peale kulus tunduvalt rohkem materjali, kui oli ametlikult määratud: dokfilmi puhul oli ette nähtud, et võib teha kaks-kolm duublit, aga meil läks umbes kümme korda rohkem, kui tuli puhast materjali. See oli hea – siis oli võimalik valida. Sest palju oli selliseid sündmusi, mida ei osanud ette aimatagi.

Näiteks sõitsime mootorpaadiga hantide juurde Hullori külla, kus märkasime, et ree peal lebab karu pea. Olid tulemas karupeied. Handid esitasid meie palve peale mõned tantsud. Või näiteks mari pulmad, kus meil jäi peaaegu filmimata pruudirööv. Me ei saanud aru, et nüüd see tuleb, kui tantsiti rätikuga pruudi pere ümber – äkki löödi pruudile rätik pähe ja tormati joostes koos temaga välja.

Kuidas teil õnnestus igale poole kaameratega ligi pääseda?

Peaaegu iga rahva puhul oli üks inimene, kes oli varasemast tuttav ja kes pakkus välja, kuhu minna, ja vahendas. Näiteks ilma Ivan Ivanovita, kes oli Tartus olnud [keeleteadlase] Paul Ariste aspirant, oleks mari pulmarahvas kindlasti öelnud, et nad ei taha, et filmimehed on kogu aeg ümber.

Hantide juures oli abiks Aleksei Sengepov, keda tundsin aasta varasemast ajast, kui käisin nende mail ekspeditsioonil. Hantide pühas paigas, metsas, on sammasait, kus hoiti šamaani mütsi ja kus toimus ohverdamine. See oli kaitstud vibudega niimoodi, et kui sinna lähed ja jalg jääb nööri taha kinni, saad noole rindu. See oli Sengepovi teene, et külaelanikud lubasid meil, võõramaalastel, seda vaatama minna – ja lisaks nii, et tegime aida ukse lahti ja tegime aidas inventuuri.

Lennart suutis alati oma palve vormis käsu nii veenvalt anda, et kohalikud meile vastu ei olnud. Kõigepealt läksime alati oblastikomiteesse. Lennartil oli ohvitseri planšett vöö peal, ta võttis sealt välja kirja, mille ta oli ise teinud ja alla kirjutanud, kus palus partei- ja valitsusorganite igakülgset toetust.

Näiteks märtsis oli komi külas lund pool meetrit ning meie vezdehod’ile – see oli tanki baasil ehitatud sõiduk – aeti seal kilomeetrite pikkuses tee lahti. Ja külades, kuhu läksime, seati sisse raadioside rajoonikeskusega. Sengepovilt kuulsin, et hiljem tuli KGB-le aru anda, mida filmigrupp tegi, kus käis, kellega kohtus.

Mida nad kahtlustasid?

Ma ei tea, aga Lennart tahtis juba varem, kui töötas Eesti Raadios, teha pikka sarja soome-ugri rahvastest. Selleks ei saanud ta luba. Kuuldavasti oli põhjus see, et ta tahtis minna samadesse kohtadesse, kuhu ta oli 1941. aastal koos venna ja emaga küüditatud – Jaranski linna Kirovi oblastis, [Marimaa pealinnast] Joškar-Olast põhja pool.

Käisime seal 1969. aasta septembris siiski kahekesi ära. Tööseadustik nägi ka tol ajal ette, et filmigrupil peavad olema puhkepäevad, isegi komandeeringus. Sõitsime taksoga 100 km Jaranskisse, kus Lennart leidis kohe üles selle maja Kommunistitšeskaja tänaval, kus oli elanud. Pererahvas oli kodus, tundis ta kohe ära, pakkus teed värske kirsimoosiga. Jõe äärest leidis Lennart üles ka klassivenna, kes seal parajasti kala püüdis. Õhtuks sõitsime taksoga Joškar-Olasse tagasi.

Kui suur oli arve?

Ega palju olnud. Mäletan, et helikopteri tunnihind oli 90 rubla.

Kui tagasi jõudsime, ütles Lennart, et Jaranskis ei ole midagi, sinna ei ole mõtet minna. Ilmselt pidi ta varjama, et seal käis. Jaranskis ütles pererahvas, et kui Lennarti vend Hindrek tahtis komsomoli astuda, oli keegi KGBst tulnud nende juurde ja uurinud, missugune poiss ta oli, kas sellist võib komsomoli võtta.

Kas teie filmigruppi ka vahel kahtlustati, mida te ideoloogiliselt siiski teete?

Eks ikka. Küllap aitas kahtlusi leevendada see, et Lennart seletas kõigepealt partei oblastikomitees esimesele sekretärile või ideoloogia- ja kultuurisekretärile, kuidas tema film suurendab internatsionalismi ja kuidas seda on vaja. Edasi läksid sealt juba telefonikõned rajooni või külla, et tulevad filmimehed, võtke nad vastu ja aidake.

Ma ei kujuta ette, kui palju kogu meie kaadervärk kaalus. Keegi arvutas, et 400 kilo: kaamerad, filmikarbid – ühte plekk-karpi mahtus kümme minutit filmi –, valgustus.

Tänapäeval on lihtne: võtad midagi üles ja vaatad kohe, mis peale jäi. Tol ajal oli nii, et kaks kuud võtsime ja pärast Tallinnas ilmutati. Ilmselt oli Lennartil tehnilise kontrolli osakonnaga palju õiendamist, sest noil naistel olid omad tingimused, kas kaamera tohib väriseda ja kas värvikontrastid on õiged. Võib-olla mõne teise puhul oleks nad öelnud, et miski on praak, seda ei tohi filmi panna. Aga Lennart oli väga pealekäiv. Temaga oli kõige lihtsam teha nii, nagu tema tahab, siis saad temast lahti, sest ega ta muidu jäta.

Kas Meri jäi rahule sellega, kuidas kõik kulges?

Vist küll. Mäletan, et ühel õhtul, kui olime just handi kalameest Obatinit filminud, ütles Lennart õhtuse teejoomise ja suitsutõmbamise juures, et tead, on nii hea väsimus, et see on parem väsimus kui pärast sitta n***i.

Tema järgmiste filmide kohta – näiteks «Linnutee tuuled», mis oli Eesti esimene ühisfilm, tehtud koos Soome Mainos TV ja Ungari televisiooniga – olen kuulnud, et seal oli eelarve ja tähtaegadega suuri probleeme. Lennart ei tahtnud sellest aru saada, et soomlased on väga pedantsed: kui eelarves on summa kirjas, ei tohi rohkem kulutada, ja kui asi tuleb mingiks kuupäevaks valmis teha, siis see peab nii olema.

Ja tema lõputud hilinemised, nii et kõik on närvis... Mäletan, et [Handi-Mansimaal] Berjozovos olid lendurid, kes elasid meiega samas võõrastemajas, läinud juba lennukisse, mootorid töötasid, kui Lennart ikka rahulikult istus ja jõi oma suurest kruusist kohvi. Kõik ütlesid, et hakkame juba minema, aga tema ütles selle peale, et «ja-jaa». Minu meelest ta täiesti nautis seda.

DVD-kogumiku esitlus on täna kell 15 Solarise keskuse Apollo raamatupoes ja pidulik esitlus kell 16 kinos Artis.

Merile pühendatud DVD-kogumik

•    «Lennart Meri soome-ugri rahvaste filmientsüklopeedia» ilmus esimest korda 2009. aastal. Nüüdne on selle uus, täiendatud väljalase.

•    Kahele DVD-plaadile, kust võib leida Lennart Meri dokumentaalfilmid «Veelinnurahvas» (1970), «Linnutee tuuled» (1977), «Kaleva hääled» (1985), «Toorumi pojad» (1989) ja «Šamaan» (1997), on lisatud kolmaski: seal on Enn Säde dokumentaalfilm «Liivlaste lood» (1991), Jaak Lõhmuse dokumentaalfilm «Tantsud Linnuteele. Pildistusi Lennart Meri filmirännakutelt» (2001) ja ligemale 200 ülesvõtet sisaldav Meri filmirännakute fotoalbum.

•    Eesti-, inglis-, vene- ja soomekeelsele tõlkele on lisandunud saksa-, prantsus- ja ungarikeelne.

•    Kogumikuga kaasneb 44-leheküljeline buklett, mis sisaldab infot kõigi filmide kohta, samuti Rein Marani, Enn Säde, Tõnu Seilenthali ja Jaan Kaplinski kirjutisi.

Lennarti idee, Enn Säde teostus

Õigupoolest on Eva Toulouze, see suure südamega prantslanna, «süüdi», et «Liivlaste lood» Lennart Meri filmide uude väljaandesse jõuab. Paar aastat tagasi, mingite soome-ugri päevade tarvis Pariisis tõlkis ta ja luges ise ka kohe sisse mitu Lennarti filmi ja siis sattus ta kätte ka see liivi-film, mis talle hirmsasti meeldis ja mille ta käigult samuti tõlkis ja sisse luges. Ning tema sõnastas: Lennart Meri idee, Enn Säde teostus.

Olime 1988. aastal Liivimaal filminud (režissöör Lennart Meri, operaator Ago Ruus) üsna suure materjali liivlastest, mis ülepea polnud Eesti Telefilmi ja Soome YLE koostööfilmis hantide karupeietest («Toorumi pojad») ette nähtud. Keelenõuandjaks Mati Hint, kelle akadeemilisema meelelaadiga Lennarti improvisatsiooniline nägemus sellisest filmist teravasse vastuollu läks. Aeg oli ju põnev! Lennart sukeldus poliitikasse ja liivi filmimaterjal jäi ootama selginemist, kuni 1990. aasta sügisel palus Eesti Telefilm mind lugu lõpetada. Nähtavasti Lennarti nõusolekul.

Uus käivitus oli täiesti ametlik: uus lisaleping YLEga, käsikiri, eelarve ja oktoobris 1990 käisime kolmekesi – Ago Ruus, Reet Sokmann ja mina – veel kord Liivimaal. Meeleolukad sügisvaated, mõnusad intervjuud... Eestikeelse variandi panen kokku Tallinnas, Helsingis loeme sisse soome diktori ja nii on 1991. aastaks film valmis. Üks VHS-koopia filmist maandub ka Kadriorgu...

Enn Säde

Tagasi üles