Nike

Tundeid maha salates salatakse maha ka oma elu

Üle nädala kohtusid Triin Tammert ja Mart Kadastik Joshephine kohvikus, kus arutati läbi «Paarismängu» võtmestseenid.

FOTO: Tairo Lutter

Mart Kadastiku (59) ja Triin Tammerti (32) ühine romaan rõhutab, et elus ja armastuses on kõik võimalik.

Kui pikk sa oled, küsis Mart Kadastik Triin (Katariina) Tammertilt pärast tund aega kestnud kohtumist. Sest Kadastik pole harjunud, et naised oleks sama pikad kui tema. «Triin vastas, et 175, jäin imestunult vaatama, ja selle peale Triin ütles, et tal on kõrged kontsad all. See oli nagu vabanduseks, miks ta on minuga samal kõrgusel,» meenutab Kadastik päeva, mil tegi ettepaneku kirjutada kahasse romaan vanema mehe ja noorema naise suhtest.

Tänasest müüki jõudev «Paarismäng» on teadaolevalt esimene eesti romaan, mille on ühiselt kirjutanud mees ja naine. Haarava ja seksuaalsest pingest vürtsitatud loo keskseteks tegelasteks on aastakümneid edukalt inimeste hingesoppides orienteerunud psühhiaater Hannes ja temast poole noorem patsient Kristin, kelle sisenemisega arsti vastuvõtutuppa tohtri elu segi paisatakse.

Kadastik möönab, et ühise raamatu kirjutamine siiski Triin Tammerti pikkusest ei sõltunud. Ettepaneku jõudis Kadastik teha juba enne kohvikulauast püsti tõusmist. Kuigi Postimehe lisa Arterit suvest saadik juhtiv Triin Tammert on korra ka varem Eesti suurimas ajalehes töötanud, umbes kümme aastat tagasi suvereporterina, polnud ta enne eelmise aasta novembrikuist kohtumist Postimehe ühe omanikuga tuttav.

«Paarismängu» sünd sai tõuke tegelikult juba 2013. aasta kevadel, mil lähedane inimene kinkis Tammertile Kadastiku esikromaani «Kevad saabub sügisel». Triin luges nii raamatut kui ka intervjuud Kadastikuga suure põnevusega, sest tal endal oli just valmis saanud käsikiri keerulisse armukolmnurka sattunud inimestest.

«Mart oli intervjuudes tunnistanud, et temal on vanema mehe vaatenurk, kuid väga huvitav oleks näha maailma noorema naise pilgu läbi. Minu raamat oli just sellest vaatenurgast,» selgitab Tammert, miks ta saatis oma esikromaani «Lenda minuga» Eesti Meedia juhatuse esimehele.

Raamatu läbi lugenuna tundis Kadastik kohustust anda tagasisidet, nii kohtutigi Tallinnas Massimo kohvikus. Tund aega kestnud vestlus pani Kadastiku peas arenema idee kirjutada järgmine raamat koos. «Teisel pool lauda istuv inimene oli piisavalt sümpaatne, et tuleksin välja sellise hullumeelse mõttega. Mu meelest see idee ei tulnud Triinule ootamatusena. Ilmselt olin väljaütlemisega lihtsalt kiirem.»

Pärast oma teise romaani ilmumist oli Kadastik veendunud, et suhteteema on tema jaoks ammendunud. «Aga Triinuga kohtudes mõistsin, et see teema on ammendamatu, sest alati on võimalik leida uusi lähenemisnurki.»

Koos kirjutamine ei tähenda seda, et autorid ühe arvuti taga istusid. Üle nädala kohtuti Tallinnas Joshephine’i kohvikus, kus arutati läbi võtmestseenid ja dialoogid. «Küsisime küsimusi, mida meie tegelased võiksid teineteiselt küsida, ja püüdsime vastata nii, nagu nemad võiksid vastata,» selgitab Kadastik. Ülejäänud töö tehti meilitsi.    

Kadastik ei varja, et Triin Tammerti debüütraamat «Lenda minuga» ei kuulu tema lemmiklektüüri hulka. «Ausalt öeldes pidin ennast algul natuke isegi sundima, et tema teksti keskendunult lugeda. Aga lugemise käigus haaras Triinu ehedalt naiselik kirjutamislaad üha enam kaasa. Autori naiselikkus ja intelligentsus tõenäoselt olidki nendeks tõukejõududeks, mis panid mind tajuma, et Triin võiks olla suurepärane ilukirjanduslik partner.»

Kadastik lisab, et ka Triin Tammerti heas mõttes kogenematus mõjutas koos kirjutamise otsust. Sest Kadastik ei kujuta ette, et ühegi tuntuma ja küpsema naiskirjanikuga olnuks võimalik midagi sellist ilma häiriva teeskluseta koos kirjutada. «Bravuurikalt alustada ehk võinuks, aga lõpuni jõuda mitte. Aus mäng, võiks öelda «Paarismängu» kirjutamise tausta ja võib-olla ka romaani enda kohta.»

Aasta tagasi olite võõrad, aga kes te täna teineteisele olete?

Mart Kadastik (edaspidi M. K.): Üsna lähedased inimesed. Ma ei tahaks kasutada sõna «sõber», sest meil on nii erinev arusaam selle sõna tähendusest. Naised kasutavad seda sõna vabamalt, peaaegu iga inimene, kellega saab lobiseda, on naistele sõber. Aga mina olen palju nõudlikum, nimetan sõpradeks väga üksikuid inimesi. Aga kui paremat sõna pole, olgu pealegi siis sõber.  

Triin Tammert (T. T.): Mina ütleksin küll, et oleme sõbrad.

Mart, teie olete öelnud, et mehe ja naise vahel pole võimalik sõprus seksuaalse pingeta. Kas on võimalik kirjutada intiimset raamatut, nii et ei teki seksuaalseid mõtteid partneri suhtes?

M. K.: Kõik on võimalik, nagu kõlab meie romaani üks kreedosid. Kaasautor peab olema naisena huvitav, seda söandan küll tunnistada. Mis intiimsuhtesse puutub, siis kardan, et piiride kadumise korral jäänuks see raamat ilmumata või oleks ilmunud hoopis teistsugune raamat.  

T. T.: Kirjutamiseks peab olema sümpaatne, aga selleks, et kirjutada ilusat armastuslugu ja seksuaalse pingega lugu, ei pea seda kõike päriselus täpselt nende tegelastega ja nendes tingimustes järele proovima. Mina sain raamatus välja elada mässaja, kes leiab, et armastus on ilus kõikides oma vormides, ka siis, kui inimestel on suur vanusevahe või muidu keerulised tingimused.

M. K.: Muide, erinevalt kahest varasemast romaanist luges mu abikaasa «Paarismängu» juba enne ilmumist. Arvestasin tema tähelepanekuid karakterite loomisel.    

Mina ütleks, et «Paarismängu» kõige olulisem teema on truudus. Sest vaatamata sellele, et tegelased on seal keerulistes suhetes, tõukab neid igatsus truuduse järele, olgu see siis seotud partneri truudusega või iseendale truuks jäämisega.

T. T.: Naistegelase truuduseigatsus peegeldab väga ilmekalt seda muinasjuttu, mida meile jutustavad ja suruvad peale väga paljud filmid, muusika, raamatud ehk meid ümbritsev kultuuriruum. Romaan näitab, et ideaal ja tegelik elu on sageli väga erinevad. Kuna Kristin tegeleb romaanis ka eneseotsingutega ja iseendale truuks jäämisega, siis truuduseromaan on väga hästi öeldud.

Samas on «Paarismängu» üheks läbivaks teemaks ka üksindus.

T. T.: Selle raamatuga soovisin natuke arveid õiendada sotsiaalmeediaga, mis mulle algusaegadel väga meeldis. Kristini üksindusega tahan näidata, et sul võib Facebookis olla tuhat sõpra, aga sa võid olla sealjuures rohkem üksinda kui kümme aastat tagasi. Sa oled justkui kogu aeg online ja võid suhelda seal, kuid see ei asenda päris elu ja pigem suurendab üksildustunnet.

Kui nad täna on üksi, siis 60-aastaselt on nad veel suuremas üksinduses?

M. K.: Üldistamisega peaks olema ettevaatlik, nagu mu noor kaasautor on mind aeg-ajalt manitsenud.

«Paarismängu» tegelane Hannes on sunnitud oma elus langetama väga raskeid otsuseid – tal on aastakümneid kestnud tugev suhe ja seal kõrval tärkab uus, need suhted konkureerivad, sest ta ei taha kummastki loobuda. Kuid tal pole mitte kellegagi seda kaost ja segadust jagada, sest oma kauase naisega ta ju ei saa olukorrast avameelselt rääkida. Selles mõttes võib tõesti öelda, et elu kõige kaalukamatel hetkedel jäi see vanem mees ühtäkki üksi.  

T. T.: Mündil on ka helge külg. Kristin näiteks avastab, nagu sa võid inimestest ümbritsetuna üksi olla, saad sa tegelikult olla ka vaba. Sest nii nagu üksindus, on ka vabadus sisemine seisund.

Traditsiooniline küsimus, millest ei saa mööda minna: mis on romaanis väljamõeldis, mis tõde?

T. T.: Kõike ei pea ise läbi elama, mängima hakkavad ka lood, mida oled kuulnud, lugenud jne, muud inspiratsioonivälgatused.

M. K.: Ma ei ole nii andekas, et kõike välja mõelda, ega ole ka nii andetu, et kõike, millest kirjutan, omaenda elust võtta.

Mart, olete öelnud, et teid paeluvad hetkel inimestevahelised suhted. Miks?  

M. K.: Ju siis on silmad avanenud, ja süda vahest ka. Ma olen ka leidnud naistes neid külgi, mida ma varem ei osanud märgata. Naised on erakordselt mitmekülgsed, huvitavad oma ettearvamatuses. Mehed üllatavad vähem. Vähemalt mind. Nende käitumine oleks justkui programmeeritum.

Ma ei usu, et mehi saaks programmeerida.

M. K.: Naised näevad mehi teisiti. Ja mehed käituvad omavahel teisiti kui naistega suheldes, nad lasevad end üsna lõdvaks. Liigagi. Naistega suheldes üritavad mehed enamasti olla paremad, kui nad tegelikult on. Aga miks mitte olla parem?   

T. T.: Mul on läbi aegade olnud palju meessoost sõpru, kellega on platoonilised suhted. Kuulasin Marti ja üritasin lahti harutada, kuidas ma naisena seda tajun, ja vist on küll nii, et meestega on väike flirdimoment, mängukomponent juures.

M. K.: Jah, just mäng. Naisega suheldes peab mees alati arvestama, et tasandeid, millel naine mängib, on mitmeid.

«Paarismängu» raamiks on matused ja surm, tegelikult on surma tunnetamine punase niidina läbiv teema. Miks 30-aastane naine selliste teemadega tegeleb?

T. T.: Armastasin lapsena palju lugeda, samuti vaadelda elu enda ümber. Veetsin palju aega Muhus vanavanematega, külas oli palju vanu inimesi. Ma ei tea, kas sellest või mujalt, aga minus on teadmine, et oluline on siin ja praegu elada seda elu, mida oled tahtnud elada.

Olen näinud omavanuste liigset keskendumist materiaalsetele väärtustele ja isiklik õnn jääb tagaplaanile, seda lükatakse edasi. Olen endalt pidevalt küsinud, et kas ma kasutan endale antud aega – ka sada aastat on piiratud aeg – kõige paremini. Kas teen asju, mida päriselt tahan teha?

Kas ma mõtlen väga stambis, kui arvan, et vanemad inimesed hakkavad surmale rohkem mõtlema?

M. K: Ei, see pole stamp, nii see ongi. Kui raamatust rääkida, siis mõlemat peategelast tabab – eri aegadel küll – depressioon, seetõttu ei pääse nad ka kõige süngematest mõtetest. Hannes hakkab just kokkupuutes noorusliku elujõuga tajuma oma elusügise peatset saabumist. Mingil määral mõjutab vananemise paratamatus iga 50+ inimese mõtteid ja valikuid. Vähemalt alateadvuse tasandil. Ma siiski usun, et isegi morbiidsetes tekstiosades domineerib mitte ahastus, vaid pigem eneseirooniline grotesk.

Mind suunas surmateema juurde tugevamini kui muidu kirjutamise ajal arstidelt saadud diagnoos. Esimene ehmatus andis võimaluse tunnetada, et elu ei kesta igavesti. Teisalt andis see ka võimaluse rohkem kirjutamisele pühenduda, sest lõikuste aegu jäin igapäevatööst natuke kõrvale. Nüüd on kõik korras.    

Arstid ütlevad, et haiguste taga on suurel määral stress. Stress tähendab halbu tundeid. Neist saab jagu üksnes heade tunnetega. Seepärast võikski väita, et kes salgab maha oma head tunded – eelkõige tunded teise inimese vastu –, salgab maha ka oma elu.

Olen seda meelt, et mees ja naine, kes on pikka aega abielus olnud, ei püsi koos sellepärast, et nad keelavad teineteisel pead paremale või vasakule pöörata, vaid sellepärast, et nad on avatud kõikidele positiivsetele impulssidele.

Te ei kutsu ju abielurikkumisele?

M. K.: Ei kutsu. «Paarismängus» vaevab mõlema peategelase hinge mitte lihtsalt kohustus, vaid seesmine vajadus olla truu. Ent truudus satub konflikti kirgliku vabadusetõmbega. Kuidas vältida olukordi, kus mitte keegi ei taha halba, ometi kõik kannatavad ja saavad haiget?

Meie romaan on üks väga-väga paljudest, mis sellele küsimusele vastust otsib. Aga vastust ei saa ka meie anda, sest ühest vastust ei ole olemas. Iga suhe ja iga olukord on eriline, igaüks peab oma südant, moraali ja elukogemust arvestades ise valiku tegema. See raamat ei mõista kedagi hukka ega õigeks.

Meie sõnum on ehk vaid see, et inimene ei peaks enda ümber kasti (et mitte öelda puusärki) juba eluajal valmis ehitama. Konventsionaalsetele dogmadele vastukaaluks väljendab see raamat usku, et kõik on võimalik. Ainuüksi see usk võib hoida vaimu virgena, ja isegi keha kuuletub, kui vaim värskusega eeskuju näitab. 

Vananemine ei pea tähendama, et tuleb elada maksimaalselt igavalt.  

Võiks öelda, et «Paarismäng» sai alguse sellest, et Mart Kadastik tunnistas eelmisel kevadel antud intervjuus, et tal puudub noorema naise vaatepunkt. Mida pea aasta aega koostööd noore kaasautoriga on teis muutnud?

M. K.: Võib-olla liialdan, aga mulle tundub, et olen sel aastal noorem kui eelmisel aastal. Päris kindel on aga see, et mu pärisabikaasa on vähemalt kümme aastat noorem kui eelmisel aastal. Vähemalt näen ma teda nüüd, pärast kolme romaani kirjutamist, palju nooremana kui varem. Söandan küll väita, et meeste ja naiste suhete vahetum, eelarvamustevabam mõtestamine on meie kooselu huvitavamaks muutnud.   

Võrreldes teie noorusajaga, kuidas on naised muutunud?

M. K.: Nad on – minu subjektiivse mulje järgi – tunduvalt iseseisvamad, iseteadvamad. Ja samas ka ebakindlamad, sest nad on kogu aeg valvel, et keegi nende iseseisvust ei riivaks.

Nad hoiavad oma arvamusest visalt kinni, mis on kiiduväärt, peaasi, et arvamused ei kasvaks kinnisideedeks. Ühesõnaga, noored naised vist ei ole enam nii malbed kui varem, aga selle põhjuseks on ehk see, et tihtipeale nad ei saa loota kellelegi teisele peale iseenda – nad peavadki olema iseseisvad. Seega on nad tegelikult vapramad ja tugevamad.

Mart, teie raamatutes on vanemate meestegelaste juures mind üllatanud, et vaatamata sellele, et nad on ühiskonnas mõjuvatel positsioonidel, ei suuda nad noorte naiste kõrval otsuseid vastu võtta, nad jäävad poolele teele toppama. Kas see noore naise iseseisvus ehmatab vanemat meest?

M. K.: Mu teises romaanis tegutsesid ikka paar tormijooksuga naistemurdjat ka, aga küllap pean tõesti tunnistama, et ettevaatlikud, ebalevad ja haavatavad tüübid meeldivad mulle rohkem kui raudmehed, kes millegi ees risti ette ei löö. Kõhklejaid on huvitavam kujutada.

Olen ise terve elu pidanud üsna suurt kollektiivi juhtima, resoluutselt otsustama ja pidevalt vastutama, võib-olla just sellele rollile vastukaaluks tahan kirjanduse kaudu rohkem läbi elada kõhklusi ja inimlikke nõrkusi.

Esitan teile kahest osast koosneva küsimuse. Miks on kahekesi raamatu kirjutamine hea ja miks on seda teha halvem kui üksinda.  

T. T.: Üksi kirjutades olid settimisperioodid pikemad, kirjutasin ja siis tükk aega kulgesin ja mõtlesin ja siis kirjutasin edasi. «Paarismängu» puhul oli nii, et Mart saatis esimese peatüki, mina lugesin, et oo, väga huvitav, kohe tekkis inspiratsioon ja kohe kirjutasin enda oma… Muidu on kirjutamine üsna üksildane tegevus, aga nüüd sai kogu aeg tagasisidet, oli võimalik kõike arutada ja see töötas minu jaoks väga hästi.

M. K.: Enne kirjutama hakkamist olime ikka välja mõelnud süžee, selle pealt oli hea improviseerida, aga me enam-vähem teadsime, kuhu me välja jõuame. Meil olid tegelikult natuke erinevad lähenemised. Triin tahtnuks usaldada rohkem hetkeimprovisatsiooni, minule on kompositsoon väga oluline. Kolmandat peatükki kirjutades peab ikka natuke aimama, mis juhtub kolmeteistkümnendas.

T. T.: Kirjutades tuli väga selgelt välja, et mina esindasin väga selgelt naiselikku energiat, mis võib-olla ongi kaootiline. Vaatame, mis tunne on, ja teeme siis nii. Aga Mart oli mehelik pool, ta andis täpselt selle ratsionaalse raamistiku, et peaks olema plaan ja struktuur.

M. K.: Nii nagu romaanis olema peab. Üksinda on vabadus suurem, sest üksinda kirjutades kontrollid kogu protsessi. Kui sul on partner, siis sa ei saa tekstis meelevaldselt siksakke teha.

Selline olukord kasvatab kirjutaja kirjanduslikku ja inimlikku tolerantsi – iga autor on oma olemuselt natuke isekas ja edev, pole paha oma ego aeg-ajalt alla suruda. Igal juhul kahe peale kirjutamine rikastab, saad käigu pealt juurde emotsioone, mida üksinda enda seest olnuks raske üles leida. Ka kiire vastastikune tagasiside aitab paremini kirjutada või kehvasti kirjutatut korrigeerida.   

T. T.: Kui negatiivsest rääkida, siis oli hetki, kus Mardi peatükki lugedes olin hämmingus, kuidas tema tegelane näeb minu tegelast. Usun, et lõpptulemus ongi see, et ka lugeja saab näha, kui erinev on tegelaste minapilt ja pilt, kuidas neid kõrvalt nähakse.

Mis edasi saab, kas kirjutate koos edasi või lähete lahku?

M. K.: Pigem läheme autoritena siiski lahku. Kui aega ja vaimu jätkub, tahaksin kirjutada oma neljale lapselapsele. See on väga nõudlik ettevõtmine.

T. T.: Mul on vilksatanud mitme raamatu ideid, aga ma praegu pigem kulgen ja vaatan, kuidas tunne on.


Raamat

«Paarismäng»

Autorid Mart Kadastik ja Katariina Tammert

Varrak, 2014

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles