Raul Kelleri helisillad tühjusesse

Raul Keller ja üks tema nimetutest heliskulptuuridest. Tegelikult peaks objektilt paistma ka helilained, kuid kahjuks fotoaparaat veel nii võimekas ei ole, et need kinni püüda.

FOTO: Jaanus Lensment

Me peame rääkima helikunstist! Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis (EKKM) on avatud Eesti seni ilmselt mahukaim helikunstinäitus, Raul Kelleri «What you hear is what you get (mostly)», mille plakatil näeme burkas naist, ainsa kehaosana väljas üks kõrv. See kõrv kuulab.

Raul Kelleri näitus / Raul Keller 's solo "What You Hear Is What You Get (Mostly)" from EKKM on Vimeo.

Nii ei ole Kelleri näitus vahest ka otseselt näitus, sest nägemismeel on siin ehk teisejärguline, kuigi teatav sünesteesia, st suhtlus erinevate meelte vahel teda huvitab. Keller on EKKMi ja selle kolm korrust ning 450 ruutmeetrit oma installatsiooniga  eri sagedustele tuuninud, maja ära häälestanud. Eesti helikunstiskeene on väike ja Keller selle keskseid tegelasi.

Jutustan talle, et mul on alati väike hirm, kui keegi kuskil mingisuguste sagedustega mängib – justkui võiksid need sagedused sekkuda mu keha bioloogilistesse rütmidesse ja seal midagi ära rikkuda. Helikunstnik ütleb, et tema selliseid konkreetseid juhtumeid ei tea, kus mõni teos, ruum, sagedus kellelegi päriselt niimoodi mõjunud on. «Eks see ole rohkem müüt,» arvab ta.

Küll aga on proovitud ja ilmselt proovitakse ka edaspidi püüda teha helisid, mis meie tajusid otseselt moondaks. «Näiteks mehhiko helikunstnik Mario de Vega, kui mu mälu mind ei peta, proovis saavutada sagedust alla 15 Hz, et see siis mingisuguse visuaalse aistingu tekitaks. Tal jäi see sagedus küll saamata, sest paraku on ruumide puhul igasugused muud resonantsid, mis soovitud tulemuse saamist segama hakkavad. Plaanid on tihtipeale üks asi, aga lõpuks tuleb ikka välja midagi muud.»

Ruum peab olema avatud

«Nii on, mida sa kuuled (enam-vähem)», võiks Kelleri näituse pealkirja eesti keelde tõlkida. Keller räägib oma töömeetodist nii (vahepeal keerab ta endale suitsu, taustal mängivad noorukid pingpongi. Klõps-klõps-klõps-klõps, lendavad pallid): «Tekitan ostsillaatoriga mingisuguse sageduse, siis kuulan/vaatan, kuidas see ruumis toimima hakkab. Ruum peab olema heli mõttes avatud, siis hakkab seal midagi toimuma. Hea on, kui ruum toodaks lisaväärtuse, midagi sellist, mida poleks osanud oodata.»

Ruum. Toore ja tahumatu olemisega kineetilised objektid ripuvad pimedas ruumis, kusagil tegutseb mulle nähtamatu heliallikas, mis toodab võnkeid ja vibratsioone. Teises ruumis on heliobjekt ümbritsetud musta kangaga nagu Kaaba kivi. See on kineetiline objekt, mis teeb aeg-ajalt ootamatuid liigutusi nii helis kui ka «pildis». Kõik on must, natuke punast valgust. Näitusel viibivad ka kooliõpilased, kelle seas helilis-liikuvad objektid tekitavad suurt elevust.

Töödel pole pealkirju. «Milleks pealkirjad?» küsib Keller, «pealkirjad võivad olla suunavad, aga ma ei taha kedagi mingisugustele tõlgendustele suunata.» Ta tahab, et heli oleks pigem füüsiline objekt ja mõjuks vahetult.

Räägin talle, et EKKMist väljudes tabas mind kirgas hetk. Kõndisin linnahalli poole ja äkki tundsin, et pean telefoniga pildi tegema. Millegipärast tundusid nii distants, perspektiiv kui ka objekt täpselt õiged. Selgitan Kellerile, et ehk on see seotud sellega, et kõik need sagedused ruumides väänasid mu taju «liigestest välja». Tulemuseks on vähemalt mõneks ajaks võime näha teisiti, mis on ju ka üks kunsti peamisi funktsioone ja õnnestumise märk.

Keller ise ütleb, et ei tee mingeid kalkulatsioone, et inimeste taju muuta. «Saan inimestelt tagasisidet ja see on nii erinev. Aga nii see vist peabki käima. Palju on öeldud, et tekib tasakaalutuse tunne,» räägib ta. Kineetilistele heliskulptuuridele lisaks kohtame näituse osana ka paari silda, mis viivad… eikuhugi.

Helikunst on praegu maailmas üpris populaarne. 2010. aastal võitis šoti helikunstnik Susan Philipsz brittide tähtsaima kunstiauhinna Turner Prize’i. Hiljuti toimusid, samuti esimest korda, suuremad helikunsti ülevaatenäitused nii New Yorgi MOMAs kui ka Stockholmi Moderna Museetis. Ja muidugi ka meie oma Kumus, kes on eesrindlane ja kus astus üles ka Keller.

Muide, Kumu kogus on ka üks tema töö. Kumu vastav kogu pole suur, kuid selles leidub näiteks ka ühe maailma tähtsaima helikunstniku Alvin Lucier’ töö.

Kelleri suhe helidega ei ole ainult mikrotasandiline või molekulaarne, nagu helikunst seda peamiselt on. Helikunst uurib kõige peenemaid helide ja tajude tasandeid. Ta on ka asjatundjate seltskonnas hinnatud plaadifirma MKDK asutajaliige ning juhataja ja ilmub vahel justkui eikusagilt fake-americana artisti Paul Cole’ina.

Raadio kui reisimise viis

Milline on aga talle kõigi aegade enim muljet avaldanud heliinstallatsioon? «Ma ei oskagi niimoodi öelda. Pigem avaldavad muljet mõned ruumikogemused. Muusikast kõnetas viimati ansambli U: kontserdiprogramm nüüdisaegsetest jaapani heliloojatest. Mulle polegi muusika kuulamise kogemuse puhul niivõrd oluline muusika, vaid teatav mõtteloogika. Et ma kuulan seda ja siis avastan end millegi peale mõtlemas.»

Üks märksõna, millest Raul Kelleriga kindlasti rääkima peab, on raadio. Ta on raadiokunstifestivali «Radiaator» asutaja (koos Katrin Essensoniga) ning teinud raadiokunsti kontsertlavastusi LokaalRaadioga (koos Essensoni ja Hello Upaniga).

Tema kunstiakadeemia magistritöö kandis pealkirja «Müstiline raadio». Praegu on LokaalRaadioga väike vahe sees, kuid raadio ja selle analoog­eetri efektid on Kellerile jätkuvalt huvitavad. Ta räägib sellest kui reisimise viisist.

«Kui võtad analoograadio ja hakkad seda häälestama, siis on võimalik selle abil liikuda nagu mingit teed mööda. Keerad nuppu, kuuled mingit Ungari raadiot, keerad veel, sõidad edasi, kuuled mingit Vietnami raadiot, ja nende vahel on nagu mingisugune reaalne distants ja inimesed. Mulle on see nagu reisimisvahend, väga huvitav kujutluslik ruum. See materjal ise: müra, signaalid, selle kontrollitavus. Raadio on nagu instrument, mida saab mängida. Raadio on alati olemas olnud. Ta on väga energiasäästlik, paned sinna patareid sisse, mis kestavad kuid, ja saad seda igale poole kaasa võtta. Mõte sellest, et sa võid endaga kaasas kanda nagu mingit taskulampi, millega võid valgustada mingisuguseid kaugeid kohti, on meeldiv.»

Raul Keller

•    Sündinud 1973. aastal, elab ja töötab Tallinnas.

•    Augustis avas Berliinis galeriis Meinblau isikunäituse «Moondur/Shifter», kus eksponeeris mahukat skulpturaalset heliinstallatsiooni. EKKMi näitusel jätkab ta osaliselt Berliini näituse objektide edasiarendustega.

•    2014. aastal pälvis MIM-projekti liikmena Eesti Kultuurkapitali aastapreemia.

•    Tema näitusi ja kontsertlavastusi on korraldatud Suurbritannias, Prantsusmaal, Saksamaal, Hollandis, Poolas, Venemaal ja Balti riikides.

Tagasi üles