Lahkunud dirigenti Tarmo Leinatamme meenutab helilooja ja jazzipianist Urmas Lattikas.
Urmas Lattikas: Tarmo dirigeeritud muusika heliseb me südameis
«Tarmoga sidus mind enim rockooper «Jesus Christ Superstar». Mängisin bändikoosseisus klaverit nii esimeses linnahalli lavastuses 1991a aastal, kontsertettekandes 1995, kui ka Vanemuise lavastuses 2003. aastal. Tunnen teda seetõttu eelkõige muusikuna. Esimene kohtumine võis olla Tartu muusikapäevadel, kus Tarmo astus üles teatraalse pianisti ja akordionistina ansamblis Rosta Aknad,» ütles Lattikas.
Tema hinnangul oli Leinatamm oli suurepärane muusik - kiire reaktsiooniga särav esinejanatuur. Spontaansus ja huumor oli tema lahutamatu osa ka dirigendipuldis ja see tegi pikad prooviperioodid pingevabaks ja lõbusaks.
«Mulle meenub hetk kõige viimaselt «Jesus Christ Superstari» etenduselt Tartus. Viimase, nn. «rohelise» etenduse puhul visatakse ikka mõni vimka ja nii leppisime orkestriga kokku, et mängime 8 lisatakti, mis meie versioonis oli maha tõmmatud, siiski ära. Tegemist oli pisikese üleminekumuusikaga kahe stseeni vahel. Jõudnud sinnamaani, lõi Tarmo orkestri kinni nagu alati, aga seekord mängis orkester reipalt edasi. Istusin oma klaveriga otse dirigendipuldi vastas. Ma pole varem näinud nii suuri silmi... Terve järgmise numbri võitles ta vapralt naeruga,» jutustas Lattikas.
Aga humorist Lainatamm ei jäänud Lattika mälestust mööda alla, mõni aeg hiljem tuli üllatus tema poolt. Ühel kontserdil, kus ta lisaks dirigendile ka konferansjee oli, teadustas ta enne järgmist pala, et kuna Tarmo Leinatamm esitab selle loo klaveripartii, siis orkestrit juhatab Urmas Lattikas! «Ja juba ulataski ta mulle dirigendikepi ja istus ise klaveri taha. Tundsin korraks, kuidas sekundid peatuvad!»
«Head teed, Tarmo, sinna taevasesse orkestrisse, lohutust lähedastele ja sõpradele! Sinu dirigeeritud muusika heliseb edasi me südameis!» soovis helilooja Lattikast esipoolsuses taktikepi haaranud dirigendile.