Andra Teede: Laine ja Alma kirjutamist ei saa kergelt võtta
14. oktoober 2014, 13:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
ETV pikaaegne menusari «Õnne 13» järjekorranumbriga 602 jõuab järgmisel nädalal, 25. oktoobril eetrisse uue stsenaristi sulest. Urmas Lennuk on oma viimaste aastate töö üle andnud Andra Teedele, keda eelkõige teatakse luuletajana. Andra Teede on õppinud Tartu Ülikoolis ja Lavakunstikoolis, mille lõpetas dramaturgina.
Mõned nädalad tagasi ringles sotsiaalmeedias test «Milline «Õnne 13» tegelane sa oled». Kes sa oled selles seriaalis ja keda sa arvasid end olevat?
Ma nägin seda testi ja mõtlesin, et tore, kuidas «Õnne» on ikka igale poole jõudnud. Seriaalis ei ole ma ühtegi tegelast enda võrdkujuks valinud, aga enamus neist meenutab mulle kedagi, keda tunnen. Eks see ongi sarja pika elu põhjust, et need inimtüübid on äratuntavad.
Kui sinule tehti ettepanek hakata kirjutama «Õnne13» osi, siis milline oli sinu esimene reaktsioon? Mis hetkel ja kuidas ning kes sinule see ettepanek tegi?
Suvel võttis Ain Prosa minuga ühendust ja küsis, mis ma sellest arvaksin. Ma arvasin, et ta teeb nalja, olin just kuu aega tagasi lavakunstikooli lõpetanud. Siis rääkisin pikemalt Urmas Lennukiga ja otsustasin proovida.
Mida selline ettepanek ja nüüd siis töö/kohustus noorele autorile tähendab?
On väga suur au kirjutada igal nädalal sellisele näitlejate kahurväele. Noore autorina ei oleks ma kunagi saanud nii erinevate ja legendaarsete näitlejatega püsivalt töötada ja ma ei võta seda kergelt. Üldiselt mulle meeldib, kui palju on teha, nii et koormuse üle ma kindlasti ei kurda.
Sinu kirjutatud osa jõuab esimest korda vaatajateni järgmine laupäev ja see kannab numbrid 602. Mida sa püüad vältida eelmiste stsenaristide vigadest ja mida soovid kindlasti jätkata?
Teet Kallas ja Urmas Lennuk on minu kõrval väga staažikad autorid ja ma kindlasti ei arva, et nad oleksid mingeid vigu teinud. Olen neilt hästi palju õppinud ja õpin pidevalt edasi. Sellise valmis sarja üle võtmisega peavad minu enda muutused tulema pigem pikkamisi, tegelaseloogikaga kooskõlas.
Oled öelnud, et kõik tegelased jäävad alles, aga kas on oodata uusi tegelasi?
Ausalt öeldes on kõik tegelased hetkel minu jaoks uued ja huvitavad, ma ei tunne üldse, et vajaksin kohe kedagi päris võõrast. Galerii on ju tohutu, on ka palju selliseid tegelasi, kes on kunagi sarjas olnud ja praegu kuskil eemal viibivad, ka nendega saab tegeleda.
Kes «Õnne 13st» sinule kui uuele stsenaristile kõige intrigeerivam on ja miks?
Minu jaoks on kõige suurem väljakutse originaalne tegelastering, need, kes on algusest peale olnud. Näiteks Laine ja Alma, need on nimed, keda teab terve Eesti ja seetõttu ei saa Laine ja Alma kirjutamist kergelt võtta. Kui midagi valesti on, tunneb ju vaataja, kes on kakskümmend aastat koos Laine ja Almaga elanud, kohe ära, et nii ikka ei saa.
Panna sõnu suhu ja muuta Eesti kõige populaarsemate telekarakterite elu. Milliseid tundeid see sinus tekitab?
Suurt aukartust, aga sellele ei saa kirjutades mõelda. Pigem olen õnnelik, et need karakterid nii huvitavad on.
Oled öelnud, et «Õnne 13» on sulle tuttav, sest oled sarjast vaid mõni aasta vanem. Esimest osi vaatasid terve perega, vanaisa juures mängis hiljem telekas alati just Õnne ajal ja oli kuidagi loogiline, et Petersonidel hoitakse silma peal. Ütled, et see on siiani nii. Seda on raske uskuda. Mida noor inimene sellest seriaalist leiab?
Ma ei arva, et noored inimesed mängivad ainult videomänge. See on ikkagi pigem individuaalne, et millist meelelahutust otsitakse, näiteks hästi paljud mu noored sõbrad loevad suure pühendumusega blogisid, mis räägivad lihtsate inimeste igapäevast, ja nende samade teemadega tegeleb «Õnne».
«Õnne 13» on tore, sest see on nagu elu ise, äratuntavalt siin ja praegu Eesti. Sellel on suur väärtus, mida ei saa alahinnata.
Novembris esietendub Vanemuises sinu dokumentaalnäidend «Estoplast». Mis arvad, kui palju sul jääb «Õnne 13» kõrval aega kirjutada muid tekste?
Ennekõike ja esiteks olen ma alati ikkagi luuletaja olnud ja sellest ei loobu ma nagunii. Ka mitu teatriprojekti on plaanis ja kõige jaoks peab aega jääma. Ma ei usu, et see mõjub autorile hästi, kui ta ainult ühe kitsa asjaga tegeleb, ja seetõttu püüan alati tasakaalu hoida.