Meie igapäevane vägivald

Deemonid võtavad võimust: Tomas (Margus Jaanovits) ja Katarina (Marika Barabanštšikova) aktsioonis. Foto: Gabriela Liivamägi

Andres Noormets on Vanemuise väikeses majas lavale seadnud rootsi näitekirjaniku Lars Noréni süvapsühholoogilise suhtedraama «Deemonid». Lavastusliku ettevaatlikkuse ja lõpetamatuse tõttu jääb näidendi potentsiaal aga lõpuni realiseerimata.

Lars Noréni peetakse üheks tunnustatuimaks ja enim mängitud tänapäeva rootsi draamakirjanikuks, kelle loomingu põhiosa moodustavad keerukais suhterägastikes ja inimkäitumise süvakihtides ekslevad intiimsed ja vahetud draamad. Oma kummalisel moel pakub ta haiglasele ja nihestatud käitumisele ning antisotsiaalsetele inimgruppidele oma lavateostes kui mitte lahendusi või lunastust, siis vähemasti ausat eneseksolemise võimalust.

Veenva ja võõritava piirimail

Nii on lugu ka «Deemonitega», mis keskendub kahe paari omavaheliste suhete süvakihtidele ning neis peituvale kas avalikule või varjatud psühholoogilisele terrorile.

Ühel tavalisel argiõhtul kogunevad ühes anonüümses korteris pooljuhuslikult kaks paari – majanaabrid, kes teineteist eriti hästi ei tunne. Kohtumine on mõlemale paarile ootamatuks pääseteeks talumatuks muutunud väljavaatest veeta taas üks õhtu kahekesi oma korteriseinte vahel. Üks paar lakkamatult tülitsedes, provotseerides ja näägeldes, teine probleemidest vaikides ning endasse sulgudes.

Võõrustajapaari modernse ja pea kliiniliselt iseloomutu elutoa raamistuses hakkavad aga õhtu edenedes kahe paari suhetelt loorid kiht-kihilt langema ning mängud ja manipulatsioonid teravduvad toore vägivallani, kust enam mingit tagasiteed ei paista olevat. Kuni adutakse iseendi piiritut üksildust ja abitust, mis sunnib alistuma kõige võikamalegi kohtlemisele ning sellele omalt poolt samaga tasuma, et nõiaring ei katkeks.

Huvitaval kombel on lavastaja Andres Noormets jõudnud järeldusele, et Noréni teksti näol ei ole «tegemist mingisuguse väga sünge ja eksistentsiaalse materjaliga», ning et see, kuidas teksti esitatakse, on «kohati ikka väga naljakas ja kerge» (Tartu Postimees, 19.09.2014).

Küllap see arusaam tingibki lavastaja poolikuna mõjuva lähenemise teksti lavastamisel. Ühest küljest kasutatakse küll näidendi neid kinnisosi, mis šokeerivalt mõjuda võiksid, teisalt püütakse nende mõju leevendada kaheldava väärtusega koomiliste elementidega. Viimase hea näide on koduperenaisest naabrinaise Jenna (Piret Laurimaa) piinlikuvõitu purjujäämis­episood kogunemise alguses, mis tekitab oma ülepakutud teatraalsuses tugeva võõritus­efekti ega lase ka järgneval traagikal enam veenvana mõjuda.

Sel kombel pendeldabki lavastus veenva ja võõritava piirimail, raskendades publikul toimuvaga samastumist või sügavamat sisseelamist. On hetki või episoode, mis jõuavad vajaliku mõjususeni ning lubavad vaatajal end isegi põgusalt unustada, kuid kummastava ettevaatlikkusega naastakse siis kohe taas turvalisele jandi-pinnale või murtakse lumm mõne ebaveenva pisidetailiga. Just see poolik lavastamine tekitab veidra lahususe näitlejate teksti ja lavastusliku tegevustiku vahel, mistõttu jäävad karakterid ilma sügavama sisemise loogika ja motivatsioonita justkui õhku rippuma.

Terviku kaotsiminekut ei saa aga panna näitlejate süüks, kes oma tasakaalutust olukorrast siiski maksimumi võtavad. Kui jantlikud episoodid mõjuvad kohatuma ja otsitumana, siis piisava aja ja ruumi tekkimisel jõuavad tegelaste omavahelised mänguliinid siiski vajaliku sügavuse ja dünaamikani.

Tugevad meesrollid

Võõrustajapaariks olevad noor emakompleksides vaevlev Frank (Sten Karpov) ning küpsem, kuid mitte just tasakaalukam Katarina (Marika Barabanštšikova) lõhuvad esialgu halastamatult nii iseenese kui neile külla tulnud pereinimeste Jenna ja Tomase (Margus Jaanovits) abielu. Tasapisi tärkab jõhkrusest aga mõlema paari kaastunne teise vastu ning sügavam arusaamine iseenese olukorra lootusetusest. Rollitäitmistest osutuvad mõjuvaimaks meeste omad.

Just toorem ja agressiivsem ning kahtlemata hullumeelsem Frank ning passiivne ja allasurutud, kuid seda plahvatusohtlikum Tomas moodustavad lavastuse magnetpoolused, mille ümber naistegelased pöörlevad. Kahe meespeaosatäitja psühholoogilised duellid on ka lavastuse mõjusaim osa.

«Deemonid» mängivad nii inimeseks olemise pahupoole kui publiku vastuvõtlikkuse piiril, võites esimese ning kaotades teise lahingu. Kusjuures publik ei lähe kaotsi mitte laval näidatava vaimse ja füüsilise vägivalla ning eksistentsiaalse enese- ja pereheitmise tõttu, vaid pigem katse tõttu seda valulikku protsessi kuidagi kergemaks või kaalutumaks muuta. Reaalsuses on aga valusa või vägivaldse armastuse ainsaks rohuks see lõpuni ja jäägitult läbi põdeda, mitte püüdes olukorda kohmakalt ja ebaveenvalt naljaks pöörata.

Lars Norén

«Deemonid»

Tõlkija Ülev Aaloe

Lavastaja Andres Noormets

Kunstnik Maarja Meeru

Esietendus 19. septembril

Vanemuise väikeses majas