Jaan Toomingu arvustus: «Näosaade» on moondumiskunsti õpik

«Su nägu kõlab tuttavalt» teine saade, Mart Müürisepp Foto: TV3

Näitlemiskunsti alus on moondumisvõime. Pole tähtis, kes on näitleja isiklikult, tähtis on kelleks ta moondub etenduses. Tõeline näitleja võib veenvalt moonduda teiseks inimeseks, nii et ta muutub  tundmatuseni, võib moonduda loomaks, tulnukaks, kastekannuks, puuks. 

Praeguses teatris on väga vähe näitlejaid , kes suudaksid täielikult moonduda, tavaliselt mängitakse «iseennast» , kuigi enamasti need iseenda mängijad  ise ei tea, kes nad on. Ja nüüd näeme telesaates  «Su nägu kõlab tuttavalt » tõelisi moondumisi, mis peaks kadedaks tegema iga näitleja.

Kõige suurem üllataja oli Mart Müürisepp, kes esimeses saates laulis Banderase laulu ja viimases Nancy Sinatra laulu. Mõlemad esitatud lauljad on kardinaalselt erinevad ja me nägime noore, 23 aastase nukunäitleja esituses täiesti erinevaid koopiaid. Müürisepp tabas täpselt esitatavate lauljate ja laulude olemust. Tema moondumine oli vaimustav. Nancyna moondus ta imeliseks nukunaiseks, tema liikumatu pilk ja näoilme olid nii veenvad, et ei tekkinud hetkekski kahtlust, et see pole naine.

Ida teatris esitavad hiilgavalt naisi mehed, meil tavaliselt tehakse teatris naise kujutamisel nalja, kuid Müürisepa esituses naine oli tõeline Nancy koopia, ehk võluvamgi kui originaal.

Kui ka meie sõnateatris suudaksid näitlejad nii moonduda nagu selles saates lauljad ja näitlejad, siis ärkas ka meie eesti teater uuele elule.

Muidugi kergendab originaali kopeerimist lauljal esituse nägemine pärislaulja poolt videos , kuid ikkagi on suur kunst moonduda niivõrd, et ei tunne näitlejat - kopeerijat  ära. Draamanäitlejal on keerulisem, tal pole originaali ees, ta peab näidendis peituva kuju kujutluse abil elusaks nõiduma, selleks moonduma. Kuid moondumisprotsess iseendast on sama: kui  laulja kopeerib nähtavat originaali, siis draamanäitleja oma elavat kujutlust. Kujutlusvõimeta näitleja on saamatu keskpärasus. Ma pole Mart Müüriseppa laval näinud. Loodan, et ta suudab ka kujutluse abil luua elavad kujud laval neiks moondudes. Igatahes kopeerijana on Müürisepp suur anne.

Ka Uku Suviste on haruldase võimega moonduja - laulja. Tema laulutehnika on vägev. Roussos esimese saates oleks pälvinud rohkem punkte. Suviste silmad, need olid teised kui Suvistel endal, neis põles uus tuli. Kui näitleja moondub ka silmadega, siis on juba midagi täiesti uut ja tõelist sündinud. Ja muidugi oleks pidanud hindama seda kõrge nivoo, lausa  falsetiga laulmist. See ei ole kerge, kuid Suviste tuli hästi sellega toime. Ja viimases saates oli joodeldamine kunsttükk omaette. Eriti kui öeldi, et varem polnud ta seda harrastanud. Suviste ja Müürisepp on selle telesaate staarid!

Läniku Wurst oli oma liikumatuses ja hääleandmises muidugi tore, kuid see ei ole probleem näitlejale, kellel on sarnane häälematerjal ja kehakuju. Suviste ja Müürisepp aga muutusid ka täielikult hääleliselt. See on juba väga hea tehnika tundemärk . Ja seda nad valdavad.

Kõige saamatum mu meelest on Jan Uuspõld, tal ei jätku  hääletehnikat, et kopeerida veenvalt Nuudet ja Bieberit. Piinlik on ka tema enda õigustamine läbikukkumiste puhul.

See telesaade on kõigepealt vajalik näitlejatele, et õppida moondumiskunsti. Kui ka meie sõnateatris suudaksid näitlejad nii moonduda nagu selles saates lauljad ja näitlejad, siis ärkas ka meie eesti teater uuele elule.