iDeal kampaania

Pudelimäng klassikokkutulekul
Loe katkendit Kadastiku ja Tammerti romaanist «Paarismäng»

Mart Kadastiku ja Katariina Tammerti romaan «Paarismäng»

FOTO: Postimees

Mart Kadastik ja Katariina Tammert
«Paarismäng»
Varrak
2014

Pudelimäng klassikokkutulekul

«Ennäe, doktorihärra ise teeb meile au!» põmatas üle taverni mees, keda arvasin olevat kooli toonane parim sportlane. Ujuja laiad õlad olid ainsad märgid kunagisest hiilgusest. Punnis kõht ja lott lõua all panid mõistatama, millega see mees võiks praegu tegelda.

Esimene mõte oli – parklavalvur. «Hulluarst on õigesse kohta tulnud,» hirnus mees, kes oli siin tavernis sportlase pinginaaber ja oli mu mälu järgi istunud tema kõrval ka keskkoolis. Mehe nimi oli mul meeles, seevastu välimus jäi võõraks. Õige mees vale näoga. Tema näos oli tülpinud ettevõtlikkust. Tal võiks olla väike äri, oletasin.

Mõned viisakamad klassikaaslased astusid ligi kättpidi tervitama. Mõnele viipasin sõbralikult. Mõnele naisele andsin põsemusi. Mõned ootasid kallistamist, aga ma jäin jäigaks. Koolis nad ei lubanud end niisama heast peast katsuda – miks peaksin neid enda vastu suruma nüüd, kui kehaline kontakt on pigem kainestav kui ahvatlev? Helle Aristo oli klassiõdedega võrreldes hästi säilinud. Küllap on ta oma näonahka ilukirurgia abil trimminud. Ning fitness kuulub tema päevakavva. Eneseteadlik perfektsionist, nagu mu noor patsient Kristin irooniliselt iseloomustas. Keerulised suhted näikse valitsevat ema ja tütre vahel. Erinevad natuurid. Ema kõkutab vahetpidamata, tütar naeratab harva. Tütres on ühtaegu häbematust – no ei ole tema asi arsti abielu kohta pärida! – ja häbelikkust. Räägib justkui avameelselt, aga hoiab pilku kõrval või vaatab ainiti põrandale. Aga kui korrakski oma tumedate silmadega otsa vaatab, söövitab su ihule jälje. Ema pilk on tütre omast tuhmim ja laialivalguvam.

«Hannes, täna sa minu käest ei pääse!» hoiatas Helle Aristo ja sosistas mulle kõrva sisse: «Mis mulje sul Kristinist jäi?»

Tahtnuksin öelda, et lühikeses kleidis veel parem mulje kui teksapükstes. Aga emad selliseid nalju – tegelikult see ju polegi nali! – ei mõistaks.

«Helle, mis lõhnaõli sa kasutad?» leidsin tagavaraväljapääsu.

Ta tõmbus üllatunult tagasi.

«Pure Poison?» astusin sammu edasi.

«Sa oled võimatu!» raksatas Helle Aristo.

Mulle meenus anekdoot – psühhiaatrite kohta on neid käibel piiramatus koguses – hoolitsevast emast, kes kurtis arstile, et tema tütar peab end linnuks. Las tuleb vastuvõtule, soovitas arst. Ta ei saa tulla, hädaldas ema seepeale – tütar olevat lõunasse ära lennanud.

«Nii tore, et sa tulid!» rõõmustas kartulikoorepruunis seelikus korraldaja ja embas mind ise.

Meid oli Viikingite taverni väikesesse söögisaali kogunenud üle paarikümne. Kolmandikku teadsin kõhkluseta nii nime- kui ka nägupidi, olin nendega aeg-ajalt kokku puutunud. Kolmandiku nime arvasin mäletavat, kuid ei riskinud kedagi nimepidi kõnetada – äkki panen puusse. Viimasest kolmandikust ei tulnud midagi tuttavat ette. Uskumatu, et need võõrad inimesed olid neli aastakümmet tagasi sama tihedalt koos eksisteerinud nagu pliiatsid pinalis.

Hämmastav, kui palju võib välimus muutuda. Ja sama üllatav, kui vähe muutub inimese kõnnak. Kes tippis lühikeste sammudega koolis, see tipib tervest elust graatsiliselt läbi. Ühel on keha eluaeg ettepoole kaldu olnud, teine liigub alati, pea kuklas, kolmas vajutab taldu vastu maad raskelt nagu tööhärg. Ning mis eriti imelik – kõige vähem muudab aeg inimese iseloomu. Flegmaatikud jäävad nohisema, arad värisema, unelejad unistama, rutakad tõttama, ülbitsejad praalima.

«Hannes, sa oled ikka samasugune,» meelitas mind kunagine klassi iludus. Ta oli üheksandas klassis kinkinud mulle oma naiseliku väärtuse, kui kasutada tüdruku enda sõnu. Ma ei ole tänini kindel, kas olin tõesti esimene, kes lõhkus tema süütuse müüri. Kõik käis liiga lihtsalt, kogemata. Ühel tavalisel labrakal klassikaaslase vanemate suvemaja tagatoas. Ettevalmistuse ja pühalikkuseta, Led Zeppelini saatel põrandal püherdades ja hingeldades. Esimesele vahekorrale ei järgnenud midagi, isegi mitte musitamist, teineteise sõrmeotstest õrnalt kinnivõtmist ega peolt üheskoos ärahiilimist. Mulle meenus, et rohkem kui pooled tüdrukutest peavad esimest armuühet ebameeldivaks kogemuseks. (Ei ole kuulnud, et oleks uuritud, mitu protsenti naisi peab viimast suguühet meeldivaks elamuseks. Pean küsima Karli käest, ta tunneb end statistikas kodusemalt.)

Olin toona juhuse eest. Iludusel oli vanemaid ja tugevamaid poisse ootelehel. Ta noppis neid, keda vaid tahtis. Jah, hakkajad jäävad hakkajateks. Aga iludus ei hakanud näitlejaks, kelle glamuurset karjääri talle ennustati. Temast sai meie klassi ainus professor, filoloogiadoktor. Tsiteeritud teadlane. Miskipärast ma ei usu, et ta on naisena õnnelik. Ta oli liiga auahne, et ennastunustavalt armuda. Nüüd, klassikokkutulekul, settis minus koguni arusaam, et tema järelejätmatu poisteapluse põhjuseks ei pruukinud olla ihulise küllastumise vajadus, vaid soov kätte maksta sellele osale naissoost, kellele oli kingitud seksuaalse tundlikkuse võime. Mehi langes iluduse ees nagu loogu, aga ta ei nautinud kellegi intiimset lähedust. Ta oli frigiidne naine.

«Olen jah samast soost,» vaatasin professorile silma. Mis olnud, see olnud. Tal ei olnud enam pikki heledaid juukseid ega loomulikult mitte ka lühikest seelikut. Mida naisemaks saavad tüdrukud, seda lühemaks jääb nende pats ning seda pikemaks venib seelik. Mõnel, kes eluaeg suitsu tõmmanud, läheb hääl ka madalamaks. Aga üldiselt – kummaline seegi – räägivad inimesed terve elu ühe ja sama häälega. Hääle järgi võiks koolikaaslasi pimesilmi ära tunda. Samas ei ole äratundmisest suurt kasu, kui nimi meelde ei tule.

«Kuidas endal hästi läheb?» küsis diplomaat, suursaadik suures riigis. Ta on professori järel tuntuselt vahest teine tegelane meie klassis. Vähemalt diplomaatilistes ringkondades. Meie klass ei kinkinud ühiskonnale vaimustavaid olümpiasangareid, tähtsaid poliitikuid ega mersunäolisi miljonäre, ei karismaatilisi kunstnikke ega andekaid kirjanikke. Ega isegi mitte andetuid ajakirjanikke. Meie klass ei olnud eliitklass. Olime üldklass. Mina olin sinna läinud sellepärast, et ei tahtnud kooli vahetada ega tundnud huvi reaalainete süvaõppe vastu, milleks meie keskkooli eriklass oleks kohustanud. Arstid, kes ei ole geeniused milleski, tihtipeale just sellistest üldklassidest tulevadki. Psühhiaatrid omakorda selekteeruvad nendest, kellel ei ole kirurgi kuldseid käsi või anestesioloogi silmapaistmatut töökust, kuid kellel on kalduvus üldistest asjadest üldjoontes üldinimlikult mõelda ja rääkida.

Diplomaat oli tasakaalukas juba poisina. Sündinud intelligent. Mulle jäi mulje, et ta ei julgenud mind Viikingite

küla tavernis avalikult sinatada, aga teietada olnuks veel pentsikum. Ta on minu patsient.

«Läheb hästi,» vastasin protokolli kohaselt.

«Hannes on meil telestaar!» kädistas keegi, kes ilmselt unetusest vahib televisiooni hommikuprogrammi. Ma teadsin, kellele see hääl kuulub. Tüdrukule, kellest sai usin müüja kaubamajas. Võimalik, et isegi osakonnajuhataja. Varasematel aastatel tundsid ja vajasid teda peaaegu kõik vilistlased ja ka õpetajad. Uus aeg täitis kaubamaja kaubaga ning võttis mu klassikaaslaselt populaarsuse.

«Ütle siis meile, mitu korda päevas peab seksima?» lõõpis ujuja.

«Sina võiksid parem küsida, mitu korda aastas,» kihistas müüja. Millise lapsiku vabaduse pikantseteks allapoole vööd naljadeks annavad ühised kooliaastad! Keegi ei punasta. Omade vahel, võiks õigustada, kuigi need ühised aastad moodustavad ju vaid üürikese aja inimese tõeliselt teadlikust elust. Ja kust otsast üldse omad? Võib-olla kaovad suhtluse seinad eluks ajaks seetõttu, et koolieas ollakse tunnistajaks üksteise ihulisele küpsemisele, mis on ju inimese kõige intiimsem elujärk. Klassiõde, kes on märganud klassivenna esimesi udemeid ülahuulel, ei saa toda poissi isegi vanuigi näha üksnes asjaliku poliitiku, ärimehe või arstina. Ja nood lugupeetud inimesed ei saa kunagi lahti kutsikanimedest: Pavka, Raika, Muks, Toits, Arts. Et mind kõnetati õige nimega, näis olevat minu kui arsti privileeg.

«Seks ei ole minu eriala,» ütlesin. Tõsine vastus totrale küsimusele tekitab naeruväärse ebakõla. Seepärast lisasin kahemõtteliselt: «Olen sellel alal ainult asendaja.»

«Heake küll, aga mitu korda aastas sa asendad?» põrutas ujuja edasi. Ootasin seda laadi küsimust, millele vastust ei oodanud enam keegi. Pääsesin kerge kahinguga seltskonna tähelepanu alt. Minu sees ja minu jaoks ei olnud viisakuse ega häbelikkuse seinad kusagile kadunud.

Korraldaja tõusis pika talulaua otsast püsti ja palus mälestada kaaslasi, kes viimase viie aasta jooksul olid elavate hulgast lahkunud.

Neid oli koguni neli. Ühe klassiõe viis ära rinnavähk, ühe klassivenna infarkt. Üks mees sõitis, teine jõi end surnuks.

Ujuja võttis laua alt viinapudeli ja valas pitsi täis. Teised tõstsid vaikides veinipokaali.

«Kaasa võetud alkohol ei ole lubatud,» manitses korraldaja.

«Mind see ei koti,» mühatas ujuja ja lurpis viinale rammuleent

peale.

«Korista vähemalt pudel laua pealt ära,» pahandas Helle Aristo.

«Tellime siis juba kõigile valget viina,» pakkus diplomaat. «Ja hapukurki meega. Puljong veiniga on tõesti nats imelik.»

Korraldaja, kes oli söögid ja joogid oma parema äranägemise järgi valinud, tundis end solvatuna. Viivuks. Veidi aja pärast haaras ta taas initsiatiivi ja käskis kõigil kordamööda ette kanda, milline on kellegi perekonnaseis ja mitu last kellelgi on.

«Viis aastat tagasi juba rääkisime sulle,» urises seni vait olnud hallpea, kes kandis rahvusliku ornamendiga kampsunit. Teadsin, et ta mängib ooperiteatris klarnetit. Süvamuusikahuvi

oli viinud ta sügavale lava alla, koolis oli ta olnud silmapaistvam muusik – vedas käima biitbändi.

«Viie aastaga võib ei tea kui palju juhtuda,» põhjendas korraldaja.

«Meestel alles siis hakkabki juhtuma,» nähvas professor, endine iludus.

«Kas sul lasi ka mees jalga?» põrutas müüja naelapea pihta.

«Viiekümnesed mehed muutuvad tagasi poisikesteks,» arvas professor. «Kui nad üldse on jõudnud meheks saada.»

«Pole mõtet ainult mehi süüdistada,» lausus diplomaat.

«Mehed ei haihtu iseenesest. Nad lähevad teiste naiste juurde. Need teised naised on samamoodi süüdi.»

«Need teised on noored, ühiskondlikult vastutustundetud näkid,» podises klassiõde, kes teadupoolest töötab linnavalitsuse transpordiosakonnas. Istuva ametniku staatus väljendus tema puhul kahtlustavas altkulmupilgus ja monumentaalses tagumikus.

«Teie olite ka noored näkid,» meenutas ujuja pinginaaber, tõenäoselt väikeärimees. «Ja teie hullutasite ka vanemaid mehi. Siis te ei mõelnud vanemate naiste kurvale saatusele. Nüüd maksategi lõivu omaenda lõbude eest.»

«Tüüpiline meeste mõttemall!» ägestus professor. «Miks peavad kannatama need naised, kes pole kunagi abielumehi jahtinud ega kellegi elu ära rikkunud!»

«Kas sa ei ole siis?» uuris väikeärimees.

«Vaat ei ole jah!» teatas professor. Väikeärimees muigas. Mäletan, et temagi kuulus iluduse austajate ringi.

Näkijutt tõi mulle taas silme ette Kristini. Ma poleks tarvitsenud teda enam tagasi kutsuda. Või siis oleksin võinud ta südamerahuga saata psühholoogi juurde, teraapiaseanssidele– iga inimene tahab aeg-ajalt südant puistata. Poiss pettis teda ja tema kättemaksuks poissi. Ja siis? Usalduse kriis! Räägib, et reklaamindus on üks stressirohkemaid alasid. No kuulge – ükski arst ei saa sellist juttu tõsiselt võtta. Hüva, tüdruk on omadega natuke puntras. Aga mitte probleemide, vaid probleemide puudumise tõttu. Noorte värk. Just nii! Ja ikkagi olin ma ta tagasi kutsunud... Kas see oli pelk juhus, et ta tuli seekord lühikese kleidiga ja oli end hoopis julgemalt lõhnastanud?

Korraldaja tajus laua ümber kuhjunud pingeid.

«Esitame siis küsimuse teistmoodi,» ütles ta. «Jätame selle perekonnaseisu. Tänapäeval ei ütle see tõepoolest suurt midagi.»

«Küsi lihtsalt, et kas seisab või ei seisa,» suskas ujuja, kes oli vahepeal mitu viinapitsi tühjendanud.

«Inimesed võivad vallalistena ilusasti koos elada, kes seda mõõdab,» jätkas korraldaja, ebasündsale repliigile tähelepanu pööramata.

«Küsime parem, mitu elukaaslast on kellelgi olnud.»

«Mitmega keppinud või?» hoidis ujuja oma rada.

«Laste kohta võiks ka ikka küsida,» lisas müüja.

«Parem lastelaste kohta,» pakkus diplomaat.

«Lapsed lugesime viis aastat tagasi juba üles, aitab küll,» arvas klarnetimängija.

«Keegi ei mäleta, mida viis aastat tagasi räägiti,» märkis müüja.

«No seda mõttetum on kõike uuesti üle rääkida, kui nagunii ei seisa midagi meeles,» jäi muusik endale kindlaks. Mu meelest ei ole mingit vajadust ega õigust teiste inimeste eraelus sorkida, aga traditsioonide vastu sõdida polnud ka mõtet. Nii me siis üksteise järel tõimegi ohvri kollektiivse uudishimu altarile, esitades oma eluloolisi andmeid. Mõnedki vastused üllatasid mind – kõige vaguramal klassiõel, ametilt raamatupidajal, oli kolme mehega kokku seitse last. Kusjuures kolmandale mehele oli ta sõna otseses mõttes elu sisse puhunud. Too mees oli peaaegu uppununa järvekaldale lohistatud ning teda päästis vaid suust suhu hingamine, mida klassiõde merineitsiliku väledusega tegi. Mees avas silmad ja... armus. Ja vapper päästja armus ka. Loodus kinkis vee ja surma kaisutusest sündinud abielupaarile kaks tervet last. Lugu nagu kinolinalt maha kirjutatud.

«Üks abielu, üks elukaaslane,» teatasin napilt. Kuulusin oma igava CV-ga vähemuse leeri. Näiteks klarnetimängija kontol oli kolm naist, neist viimase – kolmekümneviiese viiuldaja – katuse alla asus ta alles eelmisel aastal.

«Üks abielu ei ütle veel midagi,» püüdis linnavalitsuse ametnik provotseerida. «Kas sa oled oma naisele truu ka olnud?»

Mulle ei meeldinud need kooliaegsed pudelimängud, kus küsida võis kõike ning vastaja pidi oma väga-väga isiklikest asjadest aru andma. Viimastel aastakümnetel olin harjunud peamiselt ise küsima.

«Ma arvan küll,» vastasin rahulikult.

«Arvad? Ei ühtki kõrvalehüpet?» võttis väikeärimees tuld. «Kammoon! Sulle on ju noorem veri alati meeldinud!»

Ärimees vihjas ilmselt mu romantilisele suhtele ühe kaheksanda klassi tüdrukuga, sellal kui käisin kümnendas. Jah, ma ei varjanud oma kiindumust. Olime paar. Magasime mitu korda. Suvel tüdruku vanaema juures maal, lakas. Talvel meie linnamaja pööningul. Tüdruk usaldas mind. Olin filigraanne ajastaja ja eemaldasin – kui seda liigutust keerutusteta kirjeldada – oma peenise tema keskkooli-eelsest tupest vahetult enne seemnepurset, milline teguviis on Vana Testamendi järgi suurem patt kui suguelu ise. Tegime seega suurt pattu.

Keskkooli lõpuga lõppes kõik. Iseenesest. Maailm avanes. See oli suurem kui meie väike arglik armastus.

Mu klassiõed ei olnud tollal üldsegi kadedad, et eelistasin nendest nooremat. Nad pidasid must pigem lugu, sest olin üks väheseid, kes ei ajanud neile igal võimalusel kätt püksi. Nad ise sihtisid ka vanemaid poisse. Ainult kaks armunud paari moodustuski meie klassi poistest ja tüdrukutest. Nad olid nii armunud, et jooksid kohe pärast viimast koolikella perekonnaseisuaktide büroosse. Aasta hiljem ruttasid sinna tagasi – lahutuseavaldusega. Kokkutulekuid, nagu järeldasin, olid kõik neli järjepidevalt vältinud. Selgi korral. Viimasena esitles end endine iludus.

«Mul on olnud ainult üks tõeline kaaslane,» teatas professor. «Kui nii võib öelda. Ja see on kass.»

«Püha peeretus!» ahmis ujuja õhku.

Ma ei tea, kas professor kandis kõik oma suhted maha kui ebaõnnestunud või polegi talle antud muud kui voodipartnereid ühekordseks kasutamiseks. Närtsinud üksindust oli temast õhkunud kokkutuleku esimestest hetkedest alates.

«Kui vana su kass on?» esitasin imeliku küsimuse.

«Kaksteist,» vastas professor ning jäi mind kahtlustama alatus soovis teda, õnnetut vanatüdrukut, mõnitada.

«Hoia kassil silma peal,» arendasin mõtet. Professor kergitas oma kõrgesti haritud kulme. Siis torgatas mulle korraga pähe, et olin juba saanud loomakliinikust meeldetuletuse – tulge oma urnile järele. Jah, homme lähen toon Kassi koju. Tagasi koju.

Küpsetatud seakoot ja mundris kartulid ühise nime all «Agnese lemmik» (osundus Nõukogude Eesti kultusfilmile «Viimne reliikvia», teadagi) võtsid võhmale. Isegi püsimatu korraldaja hingas mõned minutid raskelt. Aga vaherahu ei kestnud pikalt. Varsti asus korraldaja oma läpakaga rünnakule. Ta oli kooliaegsed pildid pidulikuks presentatsiooniks skänninud, sobiliku muusikataustaga varustanud ning tundis nüüd vastupandamatut vajadust oma fotoelamust seltskonnaga jagada. «Tulge kõik siia! Kõik siia!» kamandas ta krapsakalt. Minus on alati tekitanud vastumeelsust kohustuslik slaidide vahtimine seinalt või fotoalbumite lappamine. Veel jaburam on üle teiste peade piiluda pildirida ahtalt arvutiekraanilt. Oleksin suitsetaja, läinuksin õue. Väikeärimees ja diplomaat läksidki, pintsakuväel. Mis sellest, et novembriõhtu puhus neile vastu karget talveõhku.

Mul siiski vedas – ujuja kutsus mind kõrvale. Jäime seisma akna alla.

«Vanamutid on nagu lehmad, kes muudkui arutavad, mitu hobujõudu võiks olla traktoril, mis neile toitu ette veab,» alustas ekssportlane.

«Ohoh,» jätsin oma hoiaku lahtiseks.

«Räägime parem mehejuttu.»

«Räägime,» nõustusin.

«Sa oled arst. Ma tahaksin rääkida sinuga nigu arstiga. Oma tervisest.»

«Ei tea, kas see on õige koht tervisejuttudeks.»

«On küll,» teadis ujuja. «Tead, vennas, mul on tervis persses.»

«Nooh,» venitasin. «Meil kõigil on aastad turjal.»

«Ei, mul on aastad persses,» halises ujuja. «Mul on see häda... kuidas selle kohta sõjaväes öeldigi: perse käib muru nuusutamas.»

«Sul on ilmselt hemorroidid,» oletasin.

«Jaah, see on sellest istuvast eluviisist.»

«Istuvast? Sa olid ju kõva sportlane,» kiitsin ujujat.

«Ma olen valvur,» ütles ta. «Turvafirma palgal.»

Pihtas! põhjas! olin oma äraarvamisvõimega rahul.

«Ära nende veenilaiendite pärast muretse,» lohutasin klassivenda. «Kas sa küünalt oled kasutanud?»

«Mis kuramuse küünalt?»

«On selline pulga moodi asi. Paned sinna, kuhu vaja,» selgitasin.

«Pulk ka veel perses?» ehmatas ujuja.

«See ei ole mälupulk ega huulepulk,» rahustasin teda. «Küünal rahustab veresooni. Sulab ise ära.»

«Tahaks näha,» torises ujuja.

«Nii palju su kael ei käändu, et midagi ise näeksid.»

«Hannes, nad nägid mul seal midagi muud ka,» tõsines ujuja. «Arst ütles, et mul võib olla pärasoole vähk.»

«Võib olla? Nii ütleski? Kunas see avastati? Võib-olla on see healoomuline kasvaja?»

Vajasin aega oma mõtete ümbersuunamiseks karmimale teemale. Küsimused annavad aega.

«Ja oleks siis ainult vähk,» ei kavatsenud ujuja mu küsimustele vastata. «Mind uuriti risti ja põiki läbi. Vähemalt kümme arsti vaatas mind üle. Peadpidi aeti mingisse kosmosesüstikusse. Urineerisin purki ja näitasin perset. Nagu sõjakomissariaadi arstlikus komisjonis, mäletad? Ja iga arst leidis midagi. Igale maitsele. Olen nagu vana maja. Nagu rebid tapeedi ühest servast veidi lahti, käriseb kõik. Ja pehkinud seinad tulevad päevavalgele. Ja siis selgub, et põrand vajub ja katusetalad on mädanenud, nii et maja remontida on ülepea mõttetu. Tuleks teine buldooseriga kokku lükata.»

«Mida nad siis leidsid sind uurides?» küsisin.

«Mis sa ise arvad: kolesterool kõrge, vererõhk kõrge, suhkur kõrge, eesnääre paisunud, liigesed läbi, närvid läbi... Tervis on nagu kümnevõistlus. Hüppad kaugele ja jooksed kiiresti, aga kui oda üldse ei lenda, varised põrmu. Üheksa alaga tuled toime, aga üks viib su põhja. Täiega. Süda võib olla tugev nagu metsapullil, aga kui ikka perse streigib, siis on kaputt. Mina ei jaksa kõigi kümne haigusega võidelda. Isegi kui üheksast jagu saan, jääb üks alles, ja see tõmbab kõigele kriipsu peale. Tervele elule. Siis kaob mõte ka nonde üheksa pärast pingutada. Siis on ainus mõte end täis juua ja unustada.»

«Nagu näed, viin ei aita probleeme unustada, pigem tuletab neid meelde,» lugesin ettevaatlikult moraali. «Aga üldiselt... Mul on väga raske kõrvalt midagi soovitada. Pead ikka oma arsti usaldama. Ja ennast ka. Mõnikord on kümme häda ühes väikeses asjas kinni. Leiad selle väikese asja üles ning kõik laheneb. See segav asjake võib olla kahe kõrva vahel – peas.»

«Arvad, et mul on ajukasvaja?” sirutas ujuja käe uue võimaliku haiguse järele.

«Ole nüüd! Mulle miskipärast tundub, et ainus asi, mis sinus kasvab, on hirm.»

«Hirm?»

«Jah, hirm vananemise ees,» ütlesin. «See hirm on ka natuke haiguse moodi.»

«See tõbi mul veel puudus,» jäi klassivend mõtlikuks. Ja elavnes siis järsult: «Kas sa seda anekdooti Tšernenkost tead?»

«Millist?»

„Noh et pärast Brežnevi surma ei suudetud Kremlis kuidagi määrata järgmist parteijuhti. Poliitbüroo koosnes raukadest. Lõpuks otsustati, et saab see, kes kõige kaugemale kuseb. Sai Tšernenko. Miks Tšernenko, küsiti, ta ju lasi oma kinganinad täis. Aga sellepärast, et teised lasid püksi...»

«Hea nali,» naersin kaasa. «Aga ei käi meie vanusegrupi kohta.»

«Ei või teada,» teadis ujuja ja haaras äkitselt mu käe. Ta uuris pingsalt käeselga ja purskas siis võidukalt: «Leidsin! Nabasuitsu jälje leidsin üles! Ka sina oled märgistatud! Vabamüürlane

selline!»

Mul kadus isu ujujaga vestlust jätkata. Patsutasin talle õlale ja siirdusin tagasi oma kohale pika laua ääres. Nobedad talunaisepõlledega ettekandjad olid juba serveerinud magustoidu – jäätisepallid, mis kandsid stiilikohast nime «Tuisutaadi tembud». Akna taga pimeduses kiskus tõepoolest tuisule.

Vanadus ei olnud teema, mis mulle iga päev otsaette koputanuks. Ma ei mõelnud sellele kuigivõrd. Ma ei elanud kaasa kõigile neile tuhandetele pisimuutustele, millega vananev organism tema omanikku iga päev ja üha visamalt kiusab. Aga ma teadsin, kuidas iga uus kortsujooneke näol või rasvavoldike vööl, krobenev käenahk, kahanev nägemisteravus või sagenevad mäluvääratused on viimastel aastatel masendanud mu abikaasat. Naised võtavad vananemist väga isiklikult.

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles