Animatsioon on vaatamata oma intiimsusele kõige anonüümsem kunstiliik, sõnastab Ottawa animafilmide festivali juht ja eesti animafilmi hea tundja Chris Robinson paradoksi, mis tõukub järeldusest, et publik tunneb pigem filme ja kangelasi kui nende autoreid.
Värskelt ilmunud 241-leheküljelises populaarses vormis portreederaamatus «Animators Unearthed. A Guide to the Best of Contemporary Animation» (tõlkes «Päevavalgele toodud animaatorid. Teejuht tänapäeva animatsiooni parimate palade juurde») püüab Robinson seda viga parandada, tutvustades New Yorgis ja Londonis tegutseva nimeka kirjastuse Continuum vahendusel ingliskeelseile lugejaile 20 sõltumatu autorianimatsiooni esindajat kogu maailmast.
Rõõmustaval kombel on selliste elavate klassikute kõrval nagu Konstantin Bronzit või Barry Purves valikusse mahtunud ka meie Mait Laas, kellele pühendatud peatükk kannab pealkirja «Dreamworlds of Mait Laas».
Need, kes veel ei teadnud, saavad teada näiteks seda, et Mait Laas tahtis tegelikult saada mesinikuks nagu Heino Pars. Et tal on olnud sekeldusi KGBga. Et ta on tegelenud rahvatantsuga ja esinenud koguni Tšernobõlis – kõigest aasta pärast sealset katastroofi. Et oma esimese filmi «Ja õitseski...» tegi ta nii, et astus Nukufilmi uksest sisse, tutvustas oma ideed ja sai kaamera kätte, saateks sõnad: «Anna aga minna!»
Filmidest võtab Robinson vaatluse alla kolm: «Päevavalguse», «Teekonna Nirvaanasse» ja «Generatsiooni». Ta toob esile, et autori huvi kõikvõimalike (moodsate) segatehnikate vastu on eesti animatsioonis uus ja värskendav, teisipidi jälle ulatavat Laas oma huviga filosoofiliste ja ökoloogiliste probleemide vastu käe traditsioonile, täpsemalt Heino Parsile ja Mati Kütile.
Lõpuks mainib autor sedagi, et publikule ei pruugi eestlase filmid oma keerulisuses ja abstraktsuses olla just kõige kergem «saak». Vastukaaluks tsiteerib ta Laasi ennast. «Ma ei püüa teha esoteerilisi filme. Minu jaoks on need üsna selged. Mulle ei meeldi asju lammutada.
Palju huvitavam on liita. Kõigel on millegagi seos. Ma tahan, et inimesed suhtleksid, mitte poleks üksi või eraldatud. See on minu peamine eesmärk,» ütleb Laas.
Muide, just täna saab ta 40 aastat vanaks. Palju õnne, Mait, häid filme ja et mesi tarudest ei kaoks!
Raamat
Chris Robinson
«Animators Unearthed»
Continuum
2010