Enamasti ei pööra me raha esteetilisele küljele kuigi suurt tähelepanu, kuna sel on täita märksa utilitaarsem funktsioon.
Siim-Tanel Annus: suured rahad on mängus
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mõni kupüür on küll ehk ilusam kui teine, kuid lõppkokkuvõttes on tähtsam ikkagi selle makseväärtus, räägitagu siis selle väljanägemisest mida tahes: inetumat, kuid suuremate numbritega rahatähte on ikka meeldivam omada kui ilusamat, ent kesisema nominaalväärtusega paberit.
Eks sama lugu ole ka raha ja poeesiaga: vaene inimene rahas nüüd vaevalt mingit poeesiat otsima hakkabki; jõukal, kel igasuguseid kupüüre külluses, on muidugi aega mõtiskleda nii rahatähtede esteetilise väljanägemise kui ka raha ja poeesia seoste üle.
Aga eks reaalses elus peagi igaühel olema oma mängumaa, ja raha, nagu teada, on vaid väga vähestel piisavalt, et seda siis igavuse hetkel nautlemiseks siia-sinna laotada.
Kunstiga on asjad muidugi teistmoodi.
Siin võib raha muutuda ka kunstniku tegevusväljaks ning ta loominguliste katsetuste objektiks. Seda teed on Siim-Tanel Annus nüüd juba ligi viis aastat liikunud, ning nüüd, mil kroonist saab kohe-kohe ajalugu, võib üsna ettearvatavalt ütelda, et kindlasti on teisigi kunstnikke, kelle peas on küpseks saanud mõte, et nii kroonide kui sentidega võiks midagi ette võtta.
Parem, kui see nii ei oleks, sest ega siit peale tüütu nostalgitsemise midagi originaalset sündimas pole...
Annuse praegune väljapanek kunstihoones on kahtlemata suurejooneline, millest annavad tunnistust eksponeeritud umbest 60 tööd.
Valdavalt on need viimastel aastatel valminud rahale pühendatud autoritehnikas reljeefmaalid. Kuid mitte ainult – üldnimetuse «20. sajandi poeesia» all tulevad vaataja ette nimed (Molotov, Ribbentrop, Stalin, Hiltler), kelle tähendus meie ajaloole on olnud palju suurem, kui me seda kunagi oleksime tahtnud.
Tervet Annuse näitust võib vaadata, nagu kuraatorid Liivrand ja Varblane üsna teraselt täheldavad, «kui Eesti XX sajandi ajaloo visualiseerimist siin käibel olnud rahatähtede ning paari üliolulise, sugugi mitte ainult siinset, vaid kogu maailma ajalugu muutnud dokumendi kaudu».
Seetõttu on üsna loomulik, et praegu käibel olevate rahatähtede fragmentide («Lydia lained» I – II, 2009; «100 krooni», 2010; «500 krooni», 2010) kõrval saab näha meie eelmise vabariigi omi, aga ka Nõukogude rublasid (soovitaksin tähele panna eriti laialt levinud kolmerublast kupüüri kunstniku teostuses), Soome ja Saksa markasid. Kõik need võivad inimestes tekitada erinevaid emotsioone.
Nõukogude ajal elanuile meenutasid 20ndate margad ja 30ndate kroonid (nagu postmargidki) kadunud vabariiki; Soome ja Saksa margad osutasid kusagil eksisteerivale teistsugusele maailmale, kus raha eest sai pea kõike osta jne.
Siiski tundub mulle, et Annuse näituse suurim väärtus ei olegi mitte niivõrd mineviku kontseptuaalses käsitluses – seegi on kahtlemata väga oluline –, kuivõrd ta tööde rafineeritud teostuses ning väljundi estetiseerituses.
Muidugi võib neid siit edasi (paigutatuina interjööri) käsitleda lihtsalt kui teatud dekoratiivseid elemente, kuid selline lähenemine oleks liig üheülbaline ja igav, kuna Annuse tööde sisuline tähendusrikkus on tähelepanelikule vaatajale ka siis hoomatav. Kunstniku praegused reljeefmaalid on omamoodi sümbioos kahest teineteist täiendavast elemendist ning loogiline jätk kogu varasemale loomingule.
Kui mõnikord on kirjutatud, et Annuse kõige efektsemad etteasted on olnud seotud ta performansitega, ennekõike Mooni tänaval korraldatutega, siis on see vaid poolik tõde, kuna ka tema varasemad tuši ja guašiga teostatud tööd on sisukad ja muidugi esteetilised.
(Ega ta asjata olnud Tõnis Vindi õpilane!) See, et kõnealusel näitusel on ühes saalis välja pandud ta 70ndate teise poole ning 80ndate aastate tööd – näituse kuraatorite väga hea idee –, laseb üsna kergesti mõista, et kunstniku üleminek varasemalt loominguperioodilt praeguse reljeefmaali juurde on üsna loomulik ja sisemiste vastuoludeta.
Selleks tarvitseb vaid natukenegi terasemalt vaadata ta, ütleme, 80ndate alguse seeriate «Tornid taevasse» või «Taevalinnade» töid. Neilegi kõigile on iseloomulik lõpuni viidud esteetilisus ning kontseptuaalsus, mis toonase ajastu tingimustes kõnetas vaatajat küll teisiti kui tänapäeval, ent ometi annab tunnistust esteetilise kujundi tähenduse kestvusest.
Aga raha? Arvan, et raha-teemale on Annus selle näitusega ringi peale teinud, seda jätkata ei tarvitse olla ka kunstnikule endale enam kuigi huvitav, sest nagu luges talle pühendatud luuletuses Albert Trapeež:
raha tuleb raha manu
seal on pank
kõike korraldab
eesti pank
raha liigub
kui tank
üle langenud kehade
üle tardunud maastike
Näitus
Siim-Tanel Annus «Raha ja poeesia»
• Tallinna kunstihoones
• 3. augustist 5. septembrini
• Kuraatorid Harry Liivrand ja Reet Varblane