Armastajad maa ja taeva vahel

Pan-Optikumi artist Beni Ocker lavastuses «Orpheus ja Eurydike». Foto: Birgitta festival / Pan-Optikum

Birgitta festival avatakse kauni armastuslooga «Orpheus ja Eurydike».

Tänavuse Birgitta avalöök on kõike muud kui igapäevane – saksa Pan-Optikumi teatri näitlejad lendlevad trossidega elavate ja surnute riigi vahel, kõnnivad, pea alaspidi, mööda liikuvat pilti alla, lauljad kehastavad samu tegelasi laval ning kõik kokku peab saama elamuslikuks tervikuks barokkooperis «Orpheus ja Eurydike».

Kuidas lavastaja Georg Rootering seda kavatseb ja mis praegu ooperimaailmas toimub, sellest ta räägibki.

«Orpheus ja Eurydike» on teie esimene ooperilavastus Eestis – kuidas sündis koostöö Birgitta festivaliga ja miks soovisite lavastada just seda teost?

Koostööettepaneku tegi Eri Klas pärast seda, kui oli näinud Soome rahvusooperis minu lavastatud «Rigolettot», mille publik ja kriitikud soojalt vastu võtsid. Kui arutasime, mida võiksin Eestis lavale tuua, kandusid mõtted kohe «Orpheusele», sest mul on juba mõnda aega meeles mõlkunud sama teose Monteverdi versiooni lavastamine.

Lõpuks langes valik siiski Glucki kasuks, seda enam, et vanad kloostrimüürid on kui valmis dekoratsioonid, mis kontseptsiooni toetavad, ning koos Pan-Optikumi teatriga peaks mulje kujunema elamuslikuks. Hindan siinset haritud publikut ja loodan, et erinev lavaversioon võetakse eelarvamusteta vastu.

Mis teid kui lavastajat ja inimest selle ooperi puhul enim võlub?

«Orpheus» on mind alati köitnud nii ooperi- kui draamalaval, olen sellega kokku puutunud juba aastaid tagasi, kui töötasin veel Zürichi ooperis lavastaja assistendina. Kui hakkasin ise lavastama, oli sel kindel koht minu töödes.

Põhjuseks tõsiasi, et olin ja olen vaimustatud kreeka müütidest – need on ammendamatu inspiratsiooniallikas, aegumatute inimlike väärtuste kandjad ja lõputute tõlgendusvõimalustega aines. Mind võlub kreeka karakterite juures eriti see, et nad esindavad reaalseid inimlikke omadusi ja et nende müütide kangelased astuvad julgelt üle lubatud piiride.

Kasutame tihti sõna «saatus» ja neist lugudest on näha, kui tihedalt seondub saatus inimese iseloomuga ning telg – iseloom, otsused, tegu ja tagajärg = saatus – on põnev. Vanakreeka poeedi Orpheuse ja tema armsama Eurydike õnneliku lõpuga armastuslugu, mis on ainukordne õnneliku lõpu poolest, on  köitnud mitut heliloojat: Monteverdi (ooper, 1607), Gluck (ooper, 1762), Offenbach (operett, 1858) ja Stravinski (ballett, 1947).  

Kuidas Pirita kloostri varemed teile meeldivad – oli see esmakohtumine kevadel inspireeriv või muutis töö keerulisemaks?  

Ma ei liialda, öeldes, et selle lavastuse kontseptsiooni paikapanekul sain Pirita kloostri varemetest ja siinsest kordumatust õhustikust tugevat inspiratsiooni ning tahan seda, nii palju kui oskan, lavastuses ära kasutada.

Eks me näe, kuidas see tööle hakkab, kuid mulle tundub esimest korda, et need seinad-müürid aitavad mind idee teostamisel.

Üllatust pakub Pan-Optikumi kaasamine. Olin nende olemasolust teadlik, kuid koostööd pole me varem teinud, kokku viis meid Heili Vaus-Tamm.  

Pan-Optikumi füüsilise teatriga kohtub eesti publik esimest korda – kas olete šoki peal väljas?

Kindlasti mitte! Minu huvi lavastajana on alati olnud leida teosest filosoofiline sõnum, et tõstatuksid probleemid ja et  antaks vastuseid küsimustele, mis ümbritsevad meid tegelikus elus, ning «Orpheus» on just seepärast suurepärane ooper, et selles on need komponendid olemas. Kuid on oluline meeles pidada, et tõsiasi, et tegu on vanakreeka müüdiga, ei tähenda automaatselt, et seda peaks lavastama tolle ajastu võtmes.

Ükskõik mis ajastu töid saab alati lavastada ka moodsamat kunstikeelt kasutades, toomata ohvriks sisulisi väärtusi. Mulle muutub asi igavaks, kui tajun, et efektitsemisega on lõivu makstud sisule ja see on muutunud asjaks iseeneses. Ja eriti kurvastab mind, kui näen, et eesmärgiks ongi seatud skandaal ja šokeerimine. Ma pole kindel, et publikut aina enam šokeerides me tema hinges midagi puudutame.    

Mis suunas tänapäeva ooper liigub, kui kaugele veel üldse minna saab? Tundub, et kõik traditsiooniline on maha lammutatud, tabud hüljatud ja kõik, ka mitte-sünnis, on juba lavale toodud…  
    
Saan rääkida olukorrast Saksamaal, kuid muidugi tuleb möönda, et saksa teater on alati olnud julge ja avangardne. Viimased aastad näitavad, et liigutakse ultramoodsuse ja eneseiroonilisuse suunas ning absoluutselt kõik on lubatud ja isegi oodatud ning näib, et enam kaugemale polegi võimalik minna. Seetõttu arvan, ja see pole ainult minu arvamus, et kohe peab tulema mingi pööre, mis kunstilises mõttes võib tähendada «tagasipööret».

Sest me ei tohi lõputult piiri peal kõndides kaotada publiku ja  näitlejate usku tõelise, sügava kunsti ideesse. Ning kuigi Tallinnas nähtavas «Orpheuses» ei näe vaataja klassikalist lavastust, pole minu idee lõhkumine ja lammutamine. Pigem on küsimus, mida ma asemele suudan luua.

Kas te pole mõelnud, et meil ongi üles kasvanud põlvkond, kelle peas on kõik segi nagu pudru ja kapsad, sest see publik pole võib-olla kunagi kuulnud-näinud ühtki klassikalist, st igas mõttes ajastutruud ooperit?

Teil on õigus – see moodne laine on kestnud juba pikalt ja selle aja jooksul on uuel põlvkonnal kujunenud ooperist ja ka klassikalisest muusikast ja teatrist oma arusaamad ja ootused. Olen sel teemal kolleegidega maailmas rääkinud ja meie, lavastajad, seisame samuti küsimuse ees: kas minna edasi sama teed või mitte.

Enamik meist arvab, et mitte, sest ka meil on hirm, et publik kaotab sideme oluliste  ajaloolis-kultuuriliste aspektidega, mis on aga kultuurikihi kasvatamiseks hädavajalikud.
Ülesanne, mille ees lavastaja praegu seisab, on leida unikaalne kunstiline kombinatsioon autentse ja nüüdisaegse vahel.

Pean tähtsaks luua sidet noore publikuga, kes alles avastab ooperit. Mis mind selle väljakutse juures – tuua süvakultuur noorele põlvkonnale lähemale – eriti võlub, on nende tohutu avatus ja eelarvamuste puudumine.

Publiku puhul pole küsimus vanuses ja tänapäevasuses, vaid avatuses uutele ideedele ja nägemustele. «Orpheuse»  puhul avaldab muljet tohutu aktuaalsus, ning kui suuta see lavastajana usutavalt välja tuua, puudutab see alati inimesi.

BIRGITTA FESTIVAL

12.–21. augustini Pirita kloostri varemetes, kunstiline juht Eri Klas
C. W. Glucki ooper – füüsiline teater «Orpheus ja Eurydike»

•    Lavastaja ja kunstnik Georg Rootering (Saksamaa)

•    Tallinna Kammerorkester, dirigent Andres Mustonen

•    Voces Musicales, solistid: Helen Lokuta (sopran), Mikael Bellini (kontratenor, Rootsi), Heldur Harry Põlda (poiss-sopran)

•    Füüsilise teatri trupp Pan-Optikum Theater (Saksamaa)