Poeet laskub maale soojust leidmata

Tudengineiul (Jekaterina Novosjolova) lähevad Kristjan-Jaagu (Jim Ashilevi) kirgliku luulelugemise peale põlved nõrgaks. Foto: Lauri Kulpsoo

Kristjan Jaak Petersoni lühikese elu ja särava loomingu aineline mäng Raadi mõisa pargis Tartus mõjub maagilise külgetõmbega, sest kasutatud on oskuslikult kaheksat ürgset algelementi: tuli, vesi, õhk, maa, muusika, luule ja nali.

Andres Keili kirjutatud ja lavastatud luulemeelse «Kristjan-Jaak laskub maa peale» nimitegelast mängib Jim Ashilevi, kes jätkab sügisel teatriõpinguid Viljandi Kultuuriakadeemia viimasel kursusel. Juba praegu on selge, et küpsemas on silmapaistev näitleja.

Silmapaistev näitleja

Keha poolest nagu kilu, täidab Ashilevi ometi võimsalt nagu delfiin mänguplatsi. See paikneb mõisahoone varemete taga järve kaldal. Sinna püstitatud väike lava meenutab Petersoni monumendi graniitalust Tartus Toomel, vasakule jääb puude vilusse lambaaedik, paremale peldik ja ansambli varjualune.

Ashilevi on silmapaistev ka selles mõttes, et ta nahk on mulatlikult tume ja juuksed krussis nagu neegril. Tema esimene ilmumine Kristjan Jaaguna tekitab veidra tunde. On ju noorelt surnud luuletaja kõigil juba koolieast silme ees kui pikkade sirgete juustega valge mees.

Kui aga Ashilevi loeb kirglikku luulet ning loo edenedes joonistab välja luuletajahingega inimese eraldiseismise neist, kellele on filosoofiliste sügavuste poole püüdlemisest tähtsamad joomingud, raha ja patune armastus, tuleb tõdeda: jah, sellist Kristjan Jaaku me tahtsimegi!

Kuid oma tõe ja tee otsimine ei ole alati magus ja soe. Eraldumine teistest tekitab jaheduse tunde. Kunstnik külmetab, kuningal on külm – ja publik saab seda sõna otseses mõttes omal nahal tunda.
Vaatajad saavad Andres Keili näitemängu «Kristjan-Jaak laskub maa peale» vaadates täie raha eest suvelavastuse. Lisaks lageda taeva alla muru peale ehitatud pingiridadel istumise võludele saavad nad osa lõkkest, millel küpseb liha ja keeb tee. Mängu on kaasa tõmmatud ka Raadi järv.

Esietendus Vürstita
Samas ilmnevad vabaõhulavastuse nõrgad kohad. Peamine neist on selles näitemängus teksti ebaühtlane jõudmine publiku kõrva. Mänguplatsi iseärasuste tõttu on selle kaugemas tiivas öeldud repliigid kohati vaevukuuldavad.

Enamasti kasutavad vabaõhutrupid põsemikreid. Seekord on tarvitusele võetud suured mikrofonid, millesse näitlejad aeg-ajalt oma teksti ütlevad.

Nagu valatult sobib suur mikrofon lavastuse algusesse, kui Giid (Jekaterina Novosjolova) tutvustab publikule justkui turismigrupile ülikoolilinna Tartu ajalugu ja olemust. Järgnevad paar-kolm mikrofonihaaramist pisut häirivad vaatamist, ent seejärel tekib harjumus.

Loomulik asi on mikrofon punklaulja suu ees. Lavastuses kõlab helitöid, mida saadab The Peeter Volkonski Band, kuid vähemalt esietenduses ei olnud vokalistina pillimeeste ees mitte vana Volk ise, vaid hoopiski lavastaja Keil.

Lavastuse veebileht (http.//jaak.festival.ee) seletab niisugust vahetust solisti haigestumisega. Vaatajatel oli võimalus rakendada oma ettekujutust ja mõelda, kui hea oleks olnud neid pesuehtsaid volklaule kuulata Vürsti esituses.

Meie mees Lätis
Omaette väärtuse lisab lavastusse «Kristjan-Jaak laskub maa peale» näitleja Jaanus Johansoni osalemine. Mitme rolli kõrval (sh Gustav II Adolf ja Aleksander I) kehastab ta suure mõnuga Eduards Veiden­baumsi, kellel on suuresti samasugune saatus nagu Kristjan Jaak Petersonil.

Jaanus Johansoni nimi on kahjuks valesti kirjutatud nii kavalehel (Johansons) kui ka reklaamtrükistel (Juhansons). Aga eks ju, heal lapsel on mitu nime – ja oma koduse Valmiera Draamateatri veebilehel on ta kirjas kui Januss Johansons.

Kavaleht on siiski pisut puudulik. Nii näiteks pole seal mainitud lavastuses esitatavate luuletuste ja laulude autoreid. Aga heade näitlejate vaatamist ehavalguses helkiva järve taustal see ju ei sega.

Uuslavastus

«Kristjan-Jaak laskub maa peale»
Teksti autor ja lavastaja Andres Keil. Kunstnik Tõnu Lensment
Osades Jim Ashilevi, Jekaterina No­vosjolova, Elina Pähklimägi, Jaanus Johanson, Kristjan Sarv ja Tormi Torop, kaastegev The Peeter Volkonski Band
Eesti Teatri Festivali, Tartu Uue Teatri ja Valmiera Draamateatri koostööprojekti esietendus 5. augustil Raadi mõisa pargis