Toompere lavastab Tallinna Linnateatris vene klassikat
«Surnud hinged» esmakordselt Eesti teatrilaval

Hendrik Toompere lavastab Linnateatri teavalaval «Surnud hinged»

FOTO: Siim Vahur

15. novembril teeb  oma Linnateatri-debüüdi Eesti Draamateatri vana teatrihai Hendrik Toompere. Taevalaval toob ta välja oma tõlgenduse vene klassiku Nikolai Gogoli ühiskonnakriitilisest satiirist«Surnud hinged»: see on vaade ühiskonnale, kus vohavad saamahimu, korruptsioon, valelikkus ja rumalus.

Kui Gogoli romaanis on mahhinatsiooniskeem üles ehitatud surnud talupoegade ülesostmise teel rikastumisele, siis Hendrik Toompere (kes on ka romaani dramatiseerija) käsitluses kannavad «surnud hinged» märksa avaramat sisu. «Õhumüümine» on viimastel aastakümnetel saanud osaks meie igapäevasest kõnepruugist, millega võib tähistada ükskõik millist ühiskondlikku kokkulepet, kuulugu see siis poliitika (valimised), äri (kinnisvaramull) või mõnda muusse valdkonda.  

««Surnud hingede» kontseptsiooni keskmes on geniaalne idee, kuidas maailma ümber muuta, teha äri, osta surnud hinged kokku ja täita sellise sisuga, mis parasjagu kasulik. Aga mida nende «surnud hingedega» pihta hakata?» viskab lavastaja Toompere küsimuse õhku. Vähetähtis pole ka see, mis saab sellises mängus osalejate hingest ja isiksusest – millist mõju avaldab see nii mõne uue skeemi väljamõtlejale kui neile, kes selles osalevad «surnud hingede» ostjatena või tehingust keeldujatena.   

Esialgu kolmeosalisena kavandatud, kuid avalikkuseni vaid esimese köitena jõudnud Gogoli romaan «Surnud hinged» ilmus 1842. aastal Moskvas. Raamat, mis kandis omal ajal tsensori nõudmisel teose lisapealkirja «Tšitšikovi seiklused» (kahtlemata selleks, et rõhutada seiklusromaanilikku süžeed ning pisendada teose metafoorset kriitilisust), tõi ukraina juurtega kirjanikule oma ajastu suurima vene proosakirjaniku maine. Tolleaegsed kirjanduskriitikud väitsid koguni, et tegu on teosega, mis vapustas Venemaad (Herzen) ning juba ammu polnud maailmas kirjanikku, kes on olnud nii tähtis oma rahvale kui Gogol Venemaale (Tšernõševski). «Surnud hinged» oli kvintessents Gogoli metafüüsilisest naturalismist, tema teoseid läbivast oskusest muuta oma tegelased groteskseteks karikatuurideks, kelle koomilisuse taga peitub õudustäratav tõde. 

Eestis jõuab see Gogoli teos lavale esmakordselt. Samuti on tegu Hendrik Toompere esimese lavastusega Tallinna Linnateatris, kus on ees ootamas juba hulk kursusekaaslasi Lavakunstikooli legendaarsest 13. lennust, kes ka «Surnud hingede» truppi kuuluvad: Anne Reemann, Piret Kalda, Allan Noormets, Rain Simmul. Peaosalist, mahhineerija Tšitšikovi mängib Priit Võigemast, teistes rollides on Andres Raag, Kristjan Üksküla, Margus Tabor, Kalju Orro, Evelin Võigemast ja Elisabet Reinsalu. Lavastuse kunstnik on Pille Jänes. Dramatiseeringuks on kasutatud Hendrik Sepamaa tõlget romaanist «Surnud hinged». 

Tagasi üles