T, 6.12.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Herbert Aab valguses ja varjus

Janar Ala
Herbert Aab valguses ja varjus
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Pulli tall Jänedal.
Pulli tall Jänedal. Foto: Erik Lööper

Ega tolle näidendi kohta palju eelteadmist antudki. Teada oli, et Herbert Aab on kadunud. Kes on Herbert Aab? See oli muidugi esimene küsimus, mis pidi tekkima. Teada oli ka, et tegu on muusikalise müsteeriumiga.

Jänedal asuvasse Pulli talli teatrisse sisse astudes – muide, selle vanasse talli ehitatud mänguplatsi esimene etendus –ootab meid istudes üks mees. Mees istub lõdvalt ja resigneerunult, kauboiriided seljas, kauboimüts peas, püstol puusal ning tema kõrval laual mängivast vanast raadiost kostab kantribiit.

Hiljem saame teada, et see mees ongi Herbert Aab (Ivo Uukkivi), ja ka seda, et puusal kõlkuv püstol teeb paukugi. Muusika ja keskkonna – tall, põrand liiva täis, kantribiit – järgi otsustades võib arvata, et Herbert Aab on kadunud Ameerikasse. Tuleb välja, et selline oletus ei olekski päris vale.

Herbert on nimelt kunagi elanud pikka aega Ameerikas ning mänginud paaris Ameerika filmis, millest kuulsaim kannab nime «Who?». Selles filmis kehastas Herbert peategelase varju, kes ütles kogu filmi jooksul ühe fraasi: «I’m lost.» Nagu kirjutab etenduse kavaleht, jäädvustas Herbert ainuüksi selle ühe fraasiga end klassikuna filmilukku. Lisaks töödele näitlejana on Herbert ka kirjanik ning tema tuntuim teos kannab nime «Loobumine».

Liigagi päris
Herbert on palju teinud ja paljust loobunud, nüüd on ta jõudnud tagasi Jänedal asuvasse isakoju ning püüab seal vaikses pagenduses oma elu elada – ta tuli maailma tuulte eest varju, nagu ta ise ütleb. Raha pärast Herbert muretsema ei pea, sest Tallinna vanalinna rajatud kohvik Jäneda toob tõenäoliselt kenasti sisse.

Küll peab Herbert muretsema mõningate muude asjade pärast, põhiliselt aga oma vaimse tervise pärast. Herbert Aab on «Jõu» n-ö ainus lihast ja luust lavategelane oma loo ja oma sügavusega. Kõik teised on tondid – Herbert Aabi hulluksminemise projektsioonid, nii tema vaimse tasakaalu häirijad kui ka korralekutsujad.

«Jõud» on Uku Uusbergi neljas näidend, mille ta on ise nii kirjutanud kui ka lavastanud. Kuna talle tehti konkreetne pakkumine teha midagi Jäneda Pulli tallis, siis selle koha tarbeks ta «Jõu» kirjutaski. Sellepärast on Herbert ka Jänedalt pärit.

Muidu oleks ta kuskilt mujal pärit või siis ei oleks teda üldse. Ja Pulli tall on koht, kus Herberti isa – kelle Herbert vist kaevu tõukas – kunagi loomi kasvatas. Nii et kõik on nagu päris.

Looduse sekkumine
Ometi on Herbert aga läbinisti fiktiivne. Ja ühel hetkel, kui Herbert hullunult midagi hirmust räägib ja oma tontide suunas püstoliga vehib, hakkab taustaheli kuidagi intensiivsemaks muutuma. Äike paugub, loodusstiihia möllab. Jällegi nagu päris.

Mis toimub? Kas lavastajal ongi nii mõeldud? Ja kui on, siis peab helikunstnik küll väga hea olema. Vaatajate hulgas levib juba paanika – mõned tormavad isegi teatrisaalist välja. Arutletakse ja paljud leiavad, et ju see etenduse juurde käib. Elu ja kunst lähevad segamini nagu esimese vendade Lumiere’de filmi kuulsa vaatamisega, mil rahvale tundus, et kinoekraanilt sõidab rong neile otsa. Nii et liigagi päris.

Igal juhul mängivad näitlejad sellele suurimale kunstnikest – loodusele – kenasti kaasa, improviseerivad tema ette antud reeglite järgi ning ka tekst haakub üllataval kombel nagu valatult. «Meri» ja «hirm» on sõnad, mis Herberti ja tontide vahelisest suhtlusest looduse müra vahele kostavad.

Stiihia lisab esimesele vaatusele küll pisut vürtsi, kuid samas läheb midagi ka kaduma. Herbertil ei ole peas kõik korras ja hulluva inimese rahutu rütmi järgi arvatavasti etendus kulgema peakski. Esimeses vaatuses kohtame Herberti kaaslastena nii tarantinolikult klišeesid loopivat mustades riietes USA bluusimeest, tontidest moodustunud võimsat  meeskoori kui ka sürrealistliku marsiga läbi saali astuvat pasunakoori.

Peategelase emotsioonid sõidavad seinast seina – deliirsest palavikust rahulikult mõtiskleva leppimiseni. Üldmulje on heitlik ja segasevõitu, justkui ei oleks Uusberg end tellimustöö tarbeks suutnud korralikult kokku võtta ja lihtsalt autopiloodi peal midagi valmis teinud, olnud uusberglik.

Võimas muusika
Teises vaatuses toimub aga teatav kontsentreerumine või rahunemine,  Herberti rõhutatult argiste muredega võitlev kuju  – «taat, lase mind sisse, mul kukkusid võtmed kaevu» –
vaheldub Uku venna Pärt Uusbergi Ernst Enno, Karl Ristikivi ja Juhan Liivi tekstidele kirjutatud koorimuusikaga. See on võimas muusika ja ehk võib Pärt Uusbergilt tulevikus midagi «Eesti ballaadide» sarnast oodata.

Argine vaheldub pühalikuga ning Herberti hing üleneb ja saab selgeks.
Kui esimeses vaatuses tundus, et Herbert oma eneseotsingutes ja tema puhul sellega kaasnevas hullumeelsuses on lihtsalt iroonia karakteri psühholoogilise sügavuse ning tõeotsingute suhtes – umbes nagu karikatuur –, siis teises vaatuses oli Herberti tragikoomiline kuju laval täies võimsuses. Ivo Uukkivi täies võimsuses. Herbert ei olnud enam kellegi vari, vaid ta oli päris. Herbert leidis oma jõu. Jõu olla tema ise.

Teater

«Jõud»
Autor-lavastaja Uku Uusberg
Osades: Ivo Uukivi, Alo Kõrve,
Argo Aadli jpt
Esietendus Jänedal Pulli tallis
8. augustil

Märksõnad
Tagasi üles