/nginx/o/2010/08/11/416442t1h0c6d.jpg)
Eesti oleks pääsenud Nõukogude liiduvabariigi staatusest ja säilitanud formaalse iseseisvuse Eesti Rahvademokraatliku Vabariigina, oletab ajaloolane Hanno Ojalo ühes siinsetest esimestest alternatiivajalugudest «1939: Kui me valinuks sõja...».
Kui Eesti valinuks 1939. aastal sõja, elanuks me rahvademokraatlikus riigis
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti Akadeemilise Sõjaajaloo Seltsi esimehe Ojalo sõnul on ajaloolased 1939. aasta sündmustest küll palju kirjutanud, ent keegi pole veel põhjalikult süüvinud oletusse, mis juhtunuks, kui Eesti oleks astunud sõtta. Selle augu täitis ta nüüd oma raamatuga.
Ojalo hinnangul toonuks sõjaline vastuhakk kaasa küll sisulise iseseisvumise kadumise, ent Nõukogude Liiduga poleks Eestit liidetud – kuni 1991. aastani kehtinuks meil Varssavi pakti riikidele sarnane kommunistlik režiim.
Selline väide võib tunduda kummaline, sest Ojalo hinnangul oli Eesti kaotus sõjas paratamatu – vastuhakk kestab neli nädalat, venelased jõuavad Tallinna lähistele, seejärel aga sõlmitakse vaherahu, võimu võtab nõukogudesõbralik režiim, Eestisse ehitatakse Nõukogude baasid, ent Eesti riik kui selline säilib.
Miks vaherahu?
Miks sõlmida siiski vaherahu, selle asemel et vastupanu lõplikult maha suruda? Ojalo selgitab seda Stalini liitlase Saksamaa survega ja Stalini sooviga maailma silmis liiga halba mainet vältida. Nimelt oleks sõda aset leidnud oktoobris, kui muudel maailmasõja rinnetel puudus suurem tegevus.
Jah, nii oleks võinud minna küll. Ojalo suudab üsna edukalt välja pakkuda satelliitriigiks muutumise stsenaariumi, ent Teise maailmasõja käik toob esile veel kaks kriitilist hetke Eesti riigi säilimise suhtes, mida Ojalo enam sama veenvalt ei selgita.
Üldreeglina jääb autor truuks kõigile reaalselt aset leidnud sündmustele, ent 1941. aasta osas teeb ta erandi ja laseb Jüri Uluotsa valitsuse moodustada juba sama aasta juulis, mistõttu ei kehtesta sakslased siin ka okupatsioonirežiimi, nagu nad tegelikult tegid.
Teise erandi teeb autor 1944. aastaga seoses, lastes Eestil kaaluda selja pööramist Saksamaale, mille vältimiseks teevad sakslased riigipöörde, ent kui rindel muutub olukord väga täbaraks, saavad samaga hakkama ka eestlased, ajavad sakslased välja ja nii sõdib Eesti kuni sõja lõpuni Nõukogude Liidu liitlasena Saksamaa vastu.
Niisiis pidanuks Eesti juhid isegi rahvademokraatliku riigimudeli säilitamiseks käituma pärisajaloost erinevalt koguni kolmel korral. Keeruline ülesanne!
Pigem ajaloo- kui ilukirjandus
Ojalo põhitähelepanu püsib 1939. aasta sündmustel, ent ta oleks võinud rohkem käsitleda ka 1941. ja 1944. aasta alternatiivajalugu. Ojalo paistab eeldavat, et Eesti säilis nendel hetkedel riigina, sest sel oli toimekas juhtkond ja mingisugunegi sõjaline jõud, ent ta ei tegele selle küsimusega lähemalt.
Tegemist on küll alternatiivajalooga, ent raamat ise sarnaneb pigem tavalise ajaloo- kui ilukirjandusega. Esitatud on seda ohtralt kronoloogiaid, samuti fotosid, väljamõeldud või teise konteksti paigutatud dokumente ja pealtnägijate tunnistusi kasutades.
Teose esimene pool on pikk ülevaade «päris» ajaloost, mille abil Ojalo selgitab oma fantaasialennu tagamaid. Keda fantaasia huvitab rohkem kui pärisajalugu, võiks kohe siirduda raamatu teise poole juurde, kust algab ehtne alternatiivajalugu.
Raamat
Hanno Ojalo
«1939: Kui me valinuks sõja...»
Grenader 2010