Praktiliselt võis see nii olla, et kui küsimusi mingi asja kohta pole ja arutati, et see projekt on hea ja tuttav festival, siis otsustamine käis rutem. Ilmselt polnud see korrektselt vormistatud, sest inimene, kes on projektiga seotud, peab ruumist sel ajal väljas olema.
Eks see on valus õppetund kõigile. Juba suvel viisime ennetavalt sisse lisameetmeid, et inimestele rohkem koputada südamele, et nad kinnitaks oma allkirjaga sellistel puhkudel. Asi polegi niivõrd sisuline kuivõrd vormiline. See võib heale asjale halva pleki juurde anda.
Kas ja kuidas politsei seda asja uurib, ma ei tea. Kui tõsine see sealt paistab... Ma ei usu, aga see minu uskumine ei maksa midagi.
Nnii et Krista Kaer oli siis ikkagi juures neil hetkedel, kui temaga seotud üritusele rahaeraldusi arutati, ehkki ta oleks pidanud ruumist välja minema?
Kelle viga see on, et niisugused asjad juhtuvad? Kas koosoleku juhataja ei peaks seda kontrollima?
Hea küsimus. Loomulikult kõik on seadusega kursis ja instrueeritud, kui hakkavad nõukogus tööle. Nii et siin on ikka natuke mugavuse või hoolimatusega tegemist, või kellegi tähelepanematusega.
Komisjon vaatab ühe koosoleku jooksul mitusada taotlust läbi, aga see pole muidugi mingi õigustus. Seal on kõigil kodutöö eelnevalt tehtud ja teatakse, kes millega seotud, tema häältega ei arvestatagi. Aga nüüd on siiski üks või teine asi jäänud vormistamata.
Mis järeldusi kultuurkapital ise selle juhtumi järel teeb, kas keegi saab karistada?
Kindlasti analüüsime selle üksipulgi läbi, juba selleks, et ise targad olla ja anda hinnangut, kas nüüd suudame selliseid asju edaspidi vältida. Karistamine pole eesmärk omaette, oluline, et seda rohkem ei juhtuks.