/nginx/o/2016/12/16/6180291t1hff64.jpg)
/nginx/o/2010/08/12/417102t1hc48a.jpg)
Film, see on 24 kaadrit valet sekundis, kuulutab Austria filmikunsti visionäär Michael Haneke, vastandades ennast Godard’i kuulsale remargile «Film on 24 kaadrit tõde sekundis».
Michael Haneke ja tema «päris» vägivald
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
See pole mõistagi ainus, millele nimekas filmimees, kelle varaste filmide retrospektiiv täna hoo sisse saab, vastandub – sealhulgas meediale ja selle mõjust tulenevale vägivallale. Haneke vägivald on teistsugune ja «päris», kardinaalselt erinev sellest, mida me Ameerika või Aasia ekstreemfilmidest oleme harjunud nägema.
Tema vägivalla kurjus on puhas ja süütu, antud edasi kalgilt, mõõdukalt ja emotsioonideta.
Haneket on armastatud vastandada ka John Woole ja Oliver Stone’ile, kõige enam aga muidugi Quentin Tarantinole. Haneke ei varjagi, et talle ei meeldi kõigi kiidetud «Pulp Fiction» ja «Sündinud tapjaks», sest kuigi ta suhtub neisse austusega, käivat talle hinge peale neis sisalduv poisilik «mänguvägivald», sirgjooneline action, kus on liiga palju mõttetut tapmist, hingetut seksi ja naljaga pooleks stiilseid trikitamisi.
Tema enda filmid on ebastiilsed, tegelased ebastiilse väljanägemisega, sageli ka väga koledad. Ka nalja ei armasta Haneke eriti, temast ei saaks kunagi head komöödiafilmide režissööri ja just seetõttu vist ongi tema filmid niivõrd ebaturvalised ja šokeerivad.
Kellelegi või millelegi vastanduvad ka Haneke tegelaskujud, kelle äraspidine käitumine ja absurdne tegutsemislaad võivad meenutada musta komöödia võtmes tehtud filme à la Aki Kaurismäki.
«Ma armastan sind,» ütleb mees oma naisele söögilaua ääres ilma igasuguse emotsioonita. «Miks sa seda ütled, purjus oled või,» küsib naine vastu. Mõne minuti pärast sooritab samas filmis massimõrva ja seejärel ka enesetapu tudeng, kelle käitumist ei suuda keegi mõista.
Haneke ei kommenteeri oma filme ega jaga neile ka seletusi, selleks puudub tema sõnul vajadus. Mida rohkem küsimusi vaatajal tekib, seda parem. Dialoogi kasutab Haneke üldse vähe.
Sõnadest rohkem keskendub ta kaadrites igapäevategevustele, olgu selleks siis lihtlabane sokkide jalgaajamine, autoga tööle- ja kojusõit või hambapesu – seda kõike näitab režissöör distsiplineeritult, detailselt, sageli ka perversselt ja väga rütmikalt. Saksa Ordnung toimib hästi, see jätab vaatajale kummastava tunde, et midagi on varsti juhtumas.
«Jõhkrates mängudes» saab Haneke hakkama sellega, et laseb filmil endal ennast tagasi kerida, et üks kurjamitest võiks pöörduda vaatajate poole küsimusega, millist lahendust me oodanuks? Kas happy end’i või põnevamat lõppu?
Üks mällusööbivamaid pilte on ka «Seitsmenda kontinendi» lõpukaader, kus näidatakse pikalt signaali kaotanud säbrulist ja kohisevat telekapilti. Ka see sümboliseerib mingis mõttes kõiki Haneke filme – elu justkui ongi ilma selge pildita televiisor.
Filminädal
«6 fragmenti Michael Haneke
filmograafiast»
Kavas on «Seitsmes kontinent» (1989), «Benny video» (1992), «71 fragmenti juhuse kronoloogiast» (1994), «Jõhkrad mängud» (1997), «Loss» (1997) ja «Valge pael» (2009)
13.–19. augustini Tallinna kinos Artis ja Katusekinos