L, 3.12.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Vahur Kersna: lihtsalt parim

Vahur Kersna
Vahur Kersna: lihtsalt parim
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Täismaja Taaralinnas:
kes veel peale Jaan Tätte suudaks Eestis täita Tartu laululava tribüünid?
Täismaja Taaralinnas: kes veel peale Jaan Tätte suudaks Eestis täita Tartu laululava tribüünid? Foto: Andres Ehrenpreis

Jaan Tätte kontserttuur «Tuulevaiksel ööl» on kogu Eestis ja läbi aegade mitmes mõttes pretsedenditu.

Riigi kuulatavaim raadio Vikerraadio ei ole ametlikel andmetel kogu aasta jooksul mänginud mitte ühtegi pala Jaan Tätte viimaselt albumilt. Sellest ja ümbritsevate tuuride samaaegsest loogulangemisest hoolimata ei teata teist nii edukat, viimse kohani välja müüdud ja sisukat rahvakontserti.

Mis ikkagi teeb selle nii erakordseks?

Laval ega lava ümbruses pole mitte ühtegi reklaami, valitseb puhas selge pind. Kontserdi alguses võtab külalisi vastu ja lõpus saadab koju eestimaine linnulaul.

Kontserdipaigas pakutav toit on seninägematu, kvaliteetne nagu restoranis. Caesari kanasalat, vürtsikas sealiha, pannini ja prosecco.

Seda pakkuva firma nimi Armastus, Rahu ja Hea Toit räägib enda eest. Kartulid olid nii head, et andsin neid isegi lapsele.

Kontsert algab minutipealt, tuletades peenelt meelde, kelle viisakus on täpsus. Jaan alustab tõeliselt meisterliku, mitut järjestikust puänti sisaldava naljalooga, mis teeksid kadedaks iga tipphumoristi.

Tema sissejuhatuses peitub võti esineja ellusuhtumise ja maailmanägemise mõistmiseks. Jaani oleku vahetu lihtsus ja selgus, pehme, soe huumor tagavad hea kontakti ning loovad läbi õhtu kestva usaldusliku õhkkonna.

Kreem kreemil

Kahe tunni ja kahekümne minuti jooksul ei tunne ma kordagi puupingi hambaid tagumikus. Kõik kannab, kõiges on sisu. Mitte ühtegi tühja hetke.

Võtke Tätte parimad laulud ja proovige neid analüüsida. Ükski muusikakriitik ei ole seda kunagi tõsiselt teinud ega hakkagi tegema, sest ta ei oska nendega midagi peale hakata.

Kuna need paganama laulud on oma lihtsuses täiuslikud. Need paraku ei ole ilmselgelt mitte inimese kirjutatud, ainult vahendatud. Neis on arusaamine maailma asjade käigust.

Uskuge mind – ja kui tahate, kontrollige järele – ka tuhande aasta pärast kuulavad eestlased Tättet. Juhul muidugi, kui me rahvusena selles maanurgas kestame. Sest nende lugude sees on selle maanurga energia ja meie olemise olemus. Iseenesest ei tohiks selliseid laule olla ju keeruline luua.

Ega olegi. Võtke ja laulge kontsentreeritult ainult elu põhiväärtustest. Tehke seda lihtsalt ja meeldejäävalt. Ja võite arvestada, et veedate oma elust ülejääva igaviku südamerahus Peetruse baaris kõrvu Shakespeare’i, Lennoni ja Hemingwayga õlut libistades.

«Tuulevaiksel ööl»: eraldi teema

Oligi arvata, et kui ta tuleb, siis sellest ei pääse. Inimesed tõusevad püsti ja laulavad pühalike nägudega kaasa. «Käed, mis tahtsid rooliratast, tahavad nüüd sind!» Mida’s nüüd?

Miks just see laul on läinud nii hullusti omaette elama? Ons põhjuseks möödunudaastase laulupeo poolhümni staatus?

Või see, et Star FM on kogu aasta jooksul «Tuulevaikset ööd» oma A-rotatsioonis kedranud vähemalt kolm korda päevas?

Pigem jonnaka väikerahvuse püsimisele oluline vajadus omada ka praeguses argipäevas sellist ühisidentiteedi sümbolit, mis hoiaks hõõgvel murdeaegadel Alo Mattiiseni isamaalauludega üles puhutud ja Tõnis Mäe «Koidu» esitluste ajal tsementeeritud hetkede leeki.

Sõpradega koos

Raske on ette kujutada orgaanilisemat kooslust Jaani ümber kui Udupasun. Nende teisel koostööaastal võiks ansambli vabalt ümber nimetada Vanaks Kuueks. Noortest hõõgub energiat ja tegemisrõõmu.

Vanameistriga valitseb klapp ja mõistmine. Ja kui Silver põlevate silmade valgel tantsib «Kaugelet», siis on see lummav – samal ajal naljakas ja kaunis, ühekorraga kodune ja võõras – nagu kogu meie maailm.
Marko Matvere mängib vilepilli nagu noor jumal.

See, et Maarja-Liis Ilus ja Liisi Koikson laulavad kellelegi Eestis tausta, on juba iseenesest esikaanelugu. Aga kuulake veel, kuidas nad seda teevad! Võib tunduda küll detailina, kuid mismoodi see heliseb, milline tase!

Liisi Koiksoni hääles on seesama ausus, lihtsus ja selgus, mis Jaanil endalgi. Ma ei leia enda seest sobrades põhjust, miks nemad kahekesi ei ole esitanud «Tuulevaikset ööd»? Seda ma neile pärast kontserti ka ütlesin.

Kogu seltskond kokku annab erakordse tulemuse. Ja kuigi me teame, et kui Jaan tuleks üksi lavale, täidaks ta selle samavõrra kui pungitaks pingireadki, siis – miks peaks? Elu ja hetked heade sõpradega koos on ju nii palju rohkem väärt!

Lõpuks hinded Tartu kontserdi põhjal:

sõbrad laval – 5;
Aarne Valmise meeskond – 5;
Jaan Tätte – 5.
Istuge. Vaheaeg.
Läheb aega, enne kui me Eestis näeme midagi samaväärset.

Märksõnad
Tagasi üles