«Mis on kultuuri väärtus?» küsiti nagu ühest suust Haapsalus
Postimees visioonikonverentsil

Kultuur ja pidu: visioonikonverentsi «Mis on kultuuri väärtus?» Haapsalus esimese päeva lõpetas Svjata Vatra esinemine

FOTO: JAANUS LENSMENT/POSTIMEES/

Eesti Kultuuri Koja eestvedamisel toimus 21.-22. novembril Haapsalu Kultuurikeskuses visioonikonverents «Mis on kultuuri väärtus?». Loomevaldkondade ülese liidu tegevjuhi Jana Karilaiu sõnul sai konverentsi eesmärgiks erinevad inimesed ühendada. Kohalpeal viibinud kirju poliitikutest, kunstnike, teadlaste, ettevõtjate ja tudengiteni ulatuv seltskond, kinnitas seatud eesmärgi saavutamist. 

Konverents läks Karilaiu sõnul hoolimata pisiapsakates korda, eriti arvestades asjaolu, et tegu ei ole konverentside korraldamisele spetsialiseerunud organisatsiooniga. Küsimusele, kas kultuurivaldkondade ülene liit reaalselt midagi muuta suudab vastas Karilaid, et esmalt tuleb selgeks saada, mida muuta tahetakse. «Konverentsiga oleme kahtlemata andnud võimaluse selle väljaselgitamiseks ja sellest saab traditsioon,» ütles ta ja kinnitas, et järgmine kultuurivaldkonna visioonikonverents leiab aset juba oktoobris aastal 2015.

Kui kahe päeva esimese arutelu ajal küsiti publiku seast juba kannatamatult, milles siis seisneb kultuuri väärtus, haaras kõnevooru hetkega enda kätte kunstiprofessor Jaak Kangilaski, öeldes selge ja kõlava häälega: «Vaba iskiksuse kujundamises». Nii saalis, kui ka laval olijad reageerisid öeldu peale sama kiiresti aplausiga.  

Mõlema konverentsipäeva jooksul kerkis esile arvukalt erinevaid mõtteid, ideid ning kultuuri- ja kunstide praeguse arengu kitsaskohti. Pideva foonina jooksis sõnavõttudest ja aruteludest läbi loometöö ja -inimeste interdistsiplinaarsuse vajadus erinevatel tasanditel. Kõikjal rõhutati koostöövajadust.

Paul-Erik Rummo kuvades kogu oma ettekande pealkirjaga «Looja ja teised» taustaks DaVinci ülemaailmselt tuntud «Vitruviuse inimese2, tuletas kuulajatele meelde, et  teadusliku-kunstilise meistriteose sünniks oli vaja üht universaalgeeniust. Sellised isikud võivad ka tänapäeval välja kujuneda, sest maailma taju ja selle väljendamiseviisid on hakanud taas segunema. Nõnda tõstis Rummo päevakorda interdistsiplinaarususe üksikinimese tasandil. Ta tuletas kuulajaile meelde, et iga väiksemgi tegu on eluloome. See ei ole vaid kunstnike pärusmaa, vaid inimkonnana ei saa me loomata olla. Ainukene takistus seisneb sellest arusaamises, sest isegi loomistahe on meisse programmeeritud.

Kultuuri ja loome olemusest teadis rääkida Eesti Kirjanike Liidu kuukirja Akadeemia peatoimetaja Toomas Kiho pakkudes oma intrigeeriva ja meeldejääva ettekande «Kultuur kui kurjus» käigus välja, et marksistliku ideoloogia järgi võiksid praegust pealisehitust asendada hoopis loome ja kultuur. «Rääkides kultuurist, räägime ühtlasi ka kommetest, oma käitumisest ja kogu loodud keskonnast enda ümber,» oli Kiho sõnum. Tema sõnul ei ole majandus, tootlikus ja efektiivsus olulisemad, kui käitumuslik- ja oskuslikbaas, millel need rajanevad. Oma arutelu tulemusena ja mitme värvika näitega põliskultuuridest jõudis Kiho järeldusele, et kõige olulisem on hoida kultuuride eripära ja mitmekesisust. Provokatiivselt küsis ta, kas saame võõras kontekstis ikka iseendaks jääda?

Esimese päeva ametliku osa lõpetasid mitte vähem olulised lokaalsed küsimused: «Kes juhib Eesti kultuuri: miks ja mida rahastada?2 Arutelu juhtinud Eesti Kultuuriakadeemia lektor Signe Kivi tõdedes, et tema küll ei soovi endale juhti ning viidates sellega käsitöölase ja ettevõtja Martin Bristoli poolt välja öeldule: «Mina juhin kultuuri.» Mart Meri oli samuti kindel, et ei taha kultuuri, kus kultuuriminister sisu tellib. 1Ministri ülesanne on olla vahendaja, sõnumitooja, tõlgendaja ja põhjendaja-tõestaja,» selgitas ta. Sellesse, et kultuuriinimesed oma valdkonda ise veavad, ei uskunud ainsana kunstnik Tiina Tammetalu. Tema näeb, et riik seadusandlusega ja turg näitavad siin kodanikest rohkem suunda. Viidates lahendust vajavale olukorrale, kus suur hulk loojaid ei saa palka ja on seega justkui toitumisahelast välja arvatud. «Riik peaks mõtlema. Kaua suudavad need inimesed ja mille arvelt toota,» oli Tammetalu sõnum.

Arutelu kokkuvõtteks tsiteeris Signe Kivi kahe teatri juhte. Esmalt Ene-Liis Semperi ja Tiit Ojasoo vastust Postimehele antud intervjuus muusikali «Savisaar» lavastuse poliitilisuse kohta: «Oleme kõikides oma poliitilistes lavastustes lähtunud veendumusest, et poliitika on inimlik. Ei ole olemas inimtegevusest, inimlikest soovidest ja emotsioonidest lahutatud poliitikat. Poliitika on üks võimalus, kuidas uurida inimest.» Kivi nendib, et loojad ja poliitikud ei vastandu teineteisele. Järgmisena on tema ees laual Von Krahli teatri juhi Peeter Jalaka samuti Postimehele antud intervjuus kõlanud tsitaat: «Saal ei tee veel kunsti. Selleks on vaja kunstnikke.» Ta nimetab Peeter Jalakat arvamusliidriks, aga märgib sealjuures, et seda mõistet ta tegelikult ei armasta, sest arvamusliidritest liiga tihti saanud arvamusliiderdajad. Saalisolijad muhelevad suisa häälekalt.

Sellest kui oluline on edasiste sammude seadmisel vaadata teise riikide ja ka enda ajaloo poole rääkisid mitmed konverentsi esimesel päeval üles astunud esinejad. Nõukogude Liidu aegset kultuuripoliitikat käsitles oma ala tippspetsialist Egge-Kulbok Lattik, tuues paralleele kaasajaga ja nentides, et mõne aspekti osas tulekski ehk julgemalt tagasi vaadata. Kunstiajaloos vaatas kaugemale Eesti Kunstiakadeemia emeriitprofessor Jaak Kangilaski, käsitledes kunstikultuuri mõiste muutumist ajas.  Ajakirjanduse ja ühiskonna protsesside doktorant Helle Tiikmaa ütles kokkuvõtlikult kultuuri väärtuse ajas teisenemise arutelu juhtides, et rääkides kultuurikogemustest, mida Eesti on läbinud,  on need kõik vältimatult olulised ehk meie kultuuri osad, millest ei ole võimalik üht ega teist välistada. Samuti nentis ta, et Eesti ei asetse vaakumis. Kõigele, mis siin toimub on paralleele väljaspoolt.

Esimese konverentsipäeva järgsel õhtusel koosviibimisel ja folkkollektiivi Svjata Vatra musitseerimise saatel anti välja Eesti esimene Kultuuri Teo auhind, mille pälvis seekord Annely Köster ja koolinoorte kaasaegse kunsti triennaal Eksperimenta, mis on maailmas ainulaadne noorte (vanuses 14-19) kunstifestival – valdkonnaülene haridust ja kultuuri ühendav ettevõtmine. Pidu kujunes meeleolukaks, olenemata sellest, et tantsusaali asemel vallutati hoopis kõik kohvikulauad. Veinipokaalide taga jätkus jutt hiliste öötundideni.

Kui konverentsi esimesel esimesel päeval otsiti paralleele, väärtuseid ja vastuseid suuresti minevikust, siis teine päev tõi kuulajad jõudsalt kaasaega ning suunas ka tuleviku peale mõtlema. Teise päeva aruteludes tekitas enim poleemikat 2009. aastal kasutusele võetud «loomemajanduse» termin, selle sisuline tähendus ja piiritletus.

Riigi tasandil loomemajanduspoliitika kujundamist juhtiv Raul Oreškin väitis oma visioonikonverentsi teise päeva ettekandes pealkirjaga «Uue majanduse alustalad: valdkondadeülene koostöö ja piireületavad talendid», et mitte loojate ettevõtjateks muutmine ei tähenda loomemajandust, aga mõlema valdkonna inimeste teineteise mõistmine ja sisuline koostöö. Viimast punkti tähtsustas loomemajanduse bloki ühises arutelus ka arhitekt, linnaplaneerija ja poliitik Yoko Alender.

Samas arutelus kerkis esile loomemajanduse termini küsimus. Kas see õigustab ennast või on piiritletud nagu ka meie arusaam sellest võõrpäritolu mõistest? Näiteks etenduskunstide ja mitme teisegi loomevaldkonna puhul on tootlikkuse mõõtmine, mida loomemajanduse termin eeldab problemaatiline. Mitmekülgne ettevõtja ja loovisik Ville Jehe tõi välja teooria, mille järgi ei ole kaupu kui selliseid olemas. See, mida me tarbime on nende lisaväärtus, mitte asjad iseeneses. Näiteks söögilauda on vaja selleks, et selle peale nõud panna ja mikrofoni, et häält võimendada. «Me ei tarbi mitte asju vaid nende teenuseid,» ütles ta ja tõi Rootsi näitel arutellu sisse elamusmajanduse mõiste.

Saalist esitab küsimuse Egge-Kulbok Lattik viidates Jaak Kangilaski ettekandele ja öeldes, et loometöö tulemusena saadav esteetiline nauding on siiski vaid teatud majandusliku taseme juures kättesaadav. Ville Jehe küsib selle peale saalis viibivalt Kangilaskilt endalt täpsustuseks, kas professor rääkis oma ettekandes naudingust või elamusest. Kangilaski vastab tabavalt: «Minu meelest on nauding ka elamus» ja saal lausa juubeldab.

Kangilaski lisab juurde, et majanduslikku efekti annavad edaspidigi ainult teatud kunstiliigid nagu näiteks reklaamindus. Sealjuures poeesia või maalikunst jäävad alati pigem erilise elamuse pakkujateks, valdkondadeks mis iseennast ära ei majanda.

Märksa avaram elamusmajanduse mõiste sümpatiseeris nii saalis kui ka laval olijatele. Alender pakkus üheks lahenduseks mõõta tootlikkuse kasvu asemel mõju, kuidas loovus saab näiteks avalikus ruumis riigi konkurentsitaset tõsta. Tema sõnul on loomevaldkonna võimuses parandada nii riigiteenuseid kui ka meie igapäeva keskkonda. «Kõikjal on vaja loovust, kunstnikke tuleb laiali piserdada,» ütles ta entusiastlikkult ja lisas, et loomemajanduse mõiste ei kirjelda seda vajadust piisavalt avaralt.

Paul-Erik Rummo ettekandega samast lähtepunktist alustades ja loovuse universaalsusest kõneledes juhtis ettevõtja ja majandusteaduste doktor Ivo Karilaid kuuljate tähelepanu sellele, et loovuse puhul räägime väga mitmetahulisest ja kompleksest nähtusest, mille arendamise, hoidmise ja kasutamisega tuleb tegeleda nähtuse spetsiifiliselt, pikaajaliselt, süstemaatiliselt ja läbipaistvalt.  Samuti nagu Alender taotles Karilaid  loovuse rakendatavuse mõõdetavust ja selle laialijaotamisest saadavat kasu läbi tarbimise. «Teadlik tarbimine nõuab veelgi suuremat loovust kui loomine ise. Loovusel eristatakse tänapäeva inimtegevuses nelja tahku. Loovuse keskmes on tehnoloogiline loovus, kuna uudne mõte ilma rakendamiseta ei oma suurt väärtust, rakendamiseks tuleb kasutada erinevaid olemasolevaid tehnoloogiaid. Teised kolm on teaduslik-, kultuuriline- ja majanduslik loovus. Head (uuenduslikud ja avalikku hüvist kasvatavad) mõtted tuleb ellu viia, rakendada, kasutusele võtmata puudub neil märkimisväärne väärtus ja mõju heaolule,» oli Karilaiu sõnum

«Elutegevuse valdkonnad, mis nõuavad suurel määral loovust ei ole eksisteeriva turutõrke tõttu võimelised turutingimustel heaolu maksimeerima, seetõttu on põhjendatud riigi sekkumine nendesse elutegevuse valdkondadesse. Loovusega kaasnev hüvis - looming ja loodu mõju rahva heaolule on väga suur, aga samal ajal väga kaudne ja sellepärast on indiviididel «kasulik» loovusele panustamise vajalikkust salata. Loovate inimeste eripärade mõistmine ja nende arvestamine erinevates organisatsioonides. Loomisega kaasneb risk: tõenäosus õnnestuda või ebaõnnestuda. Loovad ettevõtlikud inimesed teavad seda väga hästi. Kui sa ei ole valmis eksima, ei loo sa eales midagi originaalset. Millised on hoiakud riski suhtes aga ühiskonnas levivas riskikultuuris tervikuna? Ka siin ei piisa traditsionaalse kuluüksuse juhi eesmärgipärasest käitumisest ja seda toetava optimeerimisülesande keskpärasest lahendusest,» märkis ta juurde. Teise päeva esimese arutelu «Looja=ettevõtja, kas see on loomemajandus?» lõppedes jagas moderaator diskuteerijatele tänutäheks maitsvad kokakunsti elamustooted.

Kahe päeva viimane arutelu visioneeris tuleviku Eesti. Toimus aruteluring, millele järgnesid publikupoolsed hoogsad sõnavõtud.  Matemaatikust mere- ja rannikuteadlane Tarmo Soomere loodab, et  Eestimaa haridusteadus ja kultuur moodustavad tulevikus ühe terviku ja tegemist on riigiga, mille aluseks on väärtused – väärtuspõhise riigiga.

Arhitektuuriajaloolane Mart Kalm  küsib mõtlema panevalt kõigilt: «Kas olete mõelnud, milline paistab Eestimaa siit rongiga läbi sõitjatele?» Tema peab oluliseks linnaruumi kujundamist, sest atraktiivne keskkond, kõik väiksemadki detailid loovad hea elukeskkonna. Väärtustada tuleb maastikuarhitekte. Ta toob näiteks Narva maantee koridori, kus autode ja kõrgete korrusmajade vahel kõndimine võib tunduda suisa inimvastane. «Meie meeled peavad suutma ruumi aistida ja nautida, siis ei taha keegi siit ära minna. Oluline on luua elukeskkond, kus on hea ja ilus elada,» räägikis Kalm lihtsalt, mõtestatult ja arusaadavalt.  

«Kuidas linnu arendada nii, et inimesed tunneksid end kodus?» jätkas arutelu ka Tallinna Ülikooli Kommunikatsiooni Instituudi ajakirjanduse õppesuuna juht Barbi Pilvre. Arvamusfestivali käivitaja Ruti Einpalu lähenes loovalt ja kujundlikult, küsides: «Mis oleks, kui tuleviku Eesti oleks nagu moodne külakiik – säilinud pärimus, aga mis annab annab hoogu uuele ja innovaatilisele?» Sama naelapea pihta tabasid ka Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia kultuurikorralduse eriala tudengi Heleen Kurveti mõtted, kes arutles Y-generatsiooni iseärasuste üle.

Kultuuriminister Urve Tiidus võttes kokku selles voorus eespool kõnelejaid, tsiteeris ütlasi ka Johannes Hinti öeldes, et põhiseaduse järgi on eesti keel ja kultuur riigi kaitse all. Eesti rahvas ja riik peavad seega olemaeesti keele ja kultuuri kaitse all. Tiidus toonitas, et vaja on leida aega olla koos ilma tehnoloogia abita, ühes ruumis ja füüsiliselt nagu see nendel kahel päeval Haapsalus oli.

Viimase sõna said saalisolijad, kellest meeldejäävaim oli ehk kirjaniku ja stsenaristi Birk Rohelennu poolt räägitu Koha tähtsusest ühe inimese kujundamisel. Ta rääkis, kuidas väikelinnas muutus väikseks ka tema mõtteruum. Pakkudes välja missiooni, milleks võiks olla inimeste vaba mõtteruumi suurendamine, endile selgeks tegemine, et mitte keegi ei ole meie eest midagi ära otsustanud. «Kõige kultuuri piiravamad mõtted on need, mis tekitavad kaste. Kriitilinemõtlemine on siin aspekt. Millest tuleb vastuolu? Kust? Kuidas saame läbi nende targemateks muutuda? Iga Eesti inimene võiks jagada oma praktilist kogemust, sest ideetasandi arutelud jäävad paatoslikuks, suurteks ja ideeliseks, aga kuskilt maalt tuleks hakata tegevuskavasid jagama,» tõdes Rohelend. 

Tagasi üles