Konverents läks Karilaiu sõnul hoolimata pisiapsakates korda, eriti arvestades asjaolu, et tegu ei ole konverentside korraldamisele spetsialiseerunud organisatsiooniga. Küsimusele, kas kultuurivaldkondade ülene liit reaalselt midagi muuta suudab vastas Karilaid, et esmalt tuleb selgeks saada, mida muuta tahetakse. «Konverentsiga oleme kahtlemata andnud võimaluse selle väljaselgitamiseks ja sellest saab traditsioon,» ütles ta ja kinnitas, et järgmine kultuurivaldkonna visioonikonverents leiab aset juba oktoobris aastal 2015.
Kui kahe päeva esimese arutelu ajal küsiti publiku seast juba kannatamatult, milles siis seisneb kultuuri väärtus, haaras kõnevooru hetkega enda kätte kunstiprofessor Jaak Kangilaski, öeldes selge ja kõlava häälega: «Vaba iskiksuse kujundamises». Nii saalis, kui ka laval olijad reageerisid öeldu peale sama kiiresti aplausiga.
Mõlema konverentsipäeva jooksul kerkis esile arvukalt erinevaid mõtteid, ideid ning kultuuri- ja kunstide praeguse arengu kitsaskohti. Pideva foonina jooksis sõnavõttudest ja aruteludest läbi loometöö ja -inimeste interdistsiplinaarsuse vajadus erinevatel tasanditel. Kõikjal rõhutati koostöövajadust.
Paul-Erik Rummo kuvades kogu oma ettekande pealkirjaga «Looja ja teised» taustaks DaVinci ülemaailmselt tuntud «Vitruviuse inimese2, tuletas kuulajatele meelde, et teadusliku-kunstilise meistriteose sünniks oli vaja üht universaalgeeniust. Sellised isikud võivad ka tänapäeval välja kujuneda, sest maailma taju ja selle väljendamiseviisid on hakanud taas segunema. Nõnda tõstis Rummo päevakorda interdistsiplinaarususe üksikinimese tasandil. Ta tuletas kuulajaile meelde, et iga väiksemgi tegu on eluloome. See ei ole vaid kunstnike pärusmaa, vaid inimkonnana ei saa me loomata olla. Ainukene takistus seisneb sellest arusaamises, sest isegi loomistahe on meisse programmeeritud.
Kultuuri ja loome olemusest teadis rääkida Eesti Kirjanike Liidu kuukirja Akadeemia peatoimetaja Toomas Kiho pakkudes oma intrigeeriva ja meeldejääva ettekande «Kultuur kui kurjus» käigus välja, et marksistliku ideoloogia järgi võiksid praegust pealisehitust asendada hoopis loome ja kultuur. «Rääkides kultuurist, räägime ühtlasi ka kommetest, oma käitumisest ja kogu loodud keskonnast enda ümber,» oli Kiho sõnum. Tema sõnul ei ole majandus, tootlikus ja efektiivsus olulisemad, kui käitumuslik- ja oskuslikbaas, millel need rajanevad. Oma arutelu tulemusena ja mitme värvika näitega põliskultuuridest jõudis Kiho järeldusele, et kõige olulisem on hoida kultuuride eripära ja mitmekesisust. Provokatiivselt küsis ta, kas saame võõras kontekstis ikka iseendaks jääda?
Esimese päeva ametliku osa lõpetasid mitte vähem olulised lokaalsed küsimused: «Kes juhib Eesti kultuuri: miks ja mida rahastada?2 Arutelu juhtinud Eesti Kultuuriakadeemia lektor Signe Kivi tõdedes, et tema küll ei soovi endale juhti ning viidates sellega käsitöölase ja ettevõtja Martin Bristoli poolt välja öeldule: «Mina juhin kultuuri.» Mart Meri oli samuti kindel, et ei taha kultuuri, kus kultuuriminister sisu tellib. 1Ministri ülesanne on olla vahendaja, sõnumitooja, tõlgendaja ja põhjendaja-tõestaja,» selgitas ta. Sellesse, et kultuuriinimesed oma valdkonda ise veavad, ei uskunud ainsana kunstnik Tiina Tammetalu. Tema näeb, et riik seadusandlusega ja turg näitavad siin kodanikest rohkem suunda. Viidates lahendust vajavale olukorrale, kus suur hulk loojaid ei saa palka ja on seega justkui toitumisahelast välja arvatud. «Riik peaks mõtlema. Kaua suudavad need inimesed ja mille arvelt toota,» oli Tammetalu sõnum.