Raamaturingiga emakeeleõpetaja

Ikka raamatute seltsis: Epp Priimägi ei oska öelda, kas temas on enim õpetajat, koolitajat või raamatute jagajat. «Tegelikult olen ma tavaline täiskohaga ema, kuid kindlasti mitte koduperenaine,» ütleb ta kelmikal ilmel. Foto: Erik Prozes

Kohustusliku kirjanduse teoste nappusest tüdinud emakeeleõpetaja pani aluse Raamaturingile, paari riiuliga alustanud raamatute taaskasutuskeskusest on saanud lugemishuviliste meelispaik.

Enne kui Epp Priimäest sai eesti keele ja kirjanduse õpetaja, jõudis ta olla Stockholmis nelja väikelapse hoidja (seda kogemust nimetab ta nüüd orjatööks) ning tudeerida mõni aeg hiljem samas linnas õpetajate kõrgkoolis draamakunsti kaudu meeskondade õpetamist ja ülikoolis rootsi keelt. Ta oli oma rühmas ainus, kes ei õppinud emakeeles, kuigi tundides tuli end väljendada tunnete kaudu.

Õpetajaamet oli Epule asjade loomulik käik. «Seitsmeaastasena sain endale õe, ja muidugi mängisime Kärduga vahel kooli. Meie ema on eluaegne pedagoog, kes vahetas õpetajatöö teise ameti vastu alles aasta tagasi,» räägib Epp.