Välismaised lavastajad on eestikeelses sõnateatris muutunud üsna haruldasteks. Kui pooleldi «kodustatud» Šapiro ja Malvius kõrvale jätta, võib ülejäänud juhtumid ühe käe sõrmedel üles lugeda.
Õhuaken avaneb roiskuvasse vabadusse
16. august 2010, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Põhjuseks enamasti meie teatrijuhtide/produtsentide inertsus ja enesekesksus. Omal ajal mõjus materiaalse stiimulina «vastuvisiidi» võimalus, avatud ühiskonnas poleks see tõsiseltvõetav.
Ja kui Soomest või Venemaalt häda korral kedagi ikka leitakse, siis pilguheit kaugemale on juba tõesti päris haruldane (meenub Ugala viljakas kogemus Vagif Ibragimoglõ ja «Dekameroniga», millele järgnes trupi sõit Bakuusse, kaasas ka Ingomar Vihmari lavastatud «Shopping ja fucking»).
Ei Sophokles ega Anouilh
Iraanist külalislavastaja kutsumisega vaid pärast ühe tema lavastuse («Caligula») nägemist ning paarikümneminutilist fuajeevestlust võttis Märt Meos väga suure riski. Pealegi selgus tõlgi abil peetud vestluses, et andekas noormees ei valda sõnagi ühtegi meie laiuskraadidel mõistetavat keelt.
Aga eks R.A.A.A.M.i kümneaastane ajalugu ongi olnud riskide rida ning nüüd on rõõm tunnistada, et ka viimane risk õnnestus.
Tallinna südalinnas etenduvast «Antigonest» õhkub näitlejate mängulusti ja suurepärast ansamblitunnetust. Panna vaid kuus nädalat kestnud proovidega eredatest näitlejaisiksustest (kelle valikuks korraldas lavastaja meil ennenägematu casting’u) koosnev trupp mängima ühtses ja harjumuspärasest hoopiski erinevas võtmes, annab tunnistust lavastaja vaieldamatust andest ja isiksuse võlust.
Kusjuures proove alustati ju sõna otseses mõttes «puhtalt lehelt» ja kogu tekst (17 lehekülge) valmis just nende näitlejate jaoks (kuidas see ilma verbaalse otsesuhtluseta võimalik oli, jääb tegijate saladuseks).
Tulemuseks on Antigone müüdi tõlgendus, millel pole ei Sophoklese ega Anouilh’ga vähimatki ühist. Nagu ka oma eelmistes antiigikäsitlustes («Daidalos ja Ikaros», «Agamemnon», «Caligula») asetab lavastaja tegevuse kujunduslikult ebamäärasesse aegruumi, milles võib hea tahtmise korral muidugi ka praeguse Iraani (või Eesti) sugemeid näha.
Selge nüüdisaegse vihjega on aga probleemiasetus. Klassikaline müüt räägib ajast, mil riik (Teeba) väljus kaosest ning Kreoni tegudele võis õigustust leida riigiloomes ja ühiskondlikus hüves, millele vastandus Antigone individuaaleetiline paatos.
Seekord näeme laval ühiskonda, mis on mandunud mõttetuks, ennastõgivaks, mehaaniliseks käsukorraks. Ühiskonda, mis lämbub matmata laibast sigitatud kärbseparvedesse ja haisu, kust on kadunud vesi, surnud viimane lehm ning lõppemas ka peatoidusena kasutatavad munad.
Vähimagi põhjenduse, miks Kreon ei luba Antigonel venna surnukeha mullaga katta, on lavastaja müüdist/tekstist eemaldanud. Erinevalt antiikkangelastest ei põhjenda tänapäeva riigimehed ju üldjuhul oma lollusi – lihtsalt olgu nii, ja kõik!
Andrus Vaarik toob selle nõdrameelsuseni küündiva enesekindla puupäisuse suurepäraselt esile ning oleks sellisena igati vääriline asuma kas enda või lavastaja kodumaa valitsejate hulka.
Elina Reinoldi asjalikult arukas Antigone tegutseb laipa mattes mitte moraaliapostlina, vaid pigem ühiskonna sanitarina ning on nii igati sümpaatne ja omal kohal. Mõistetavalt ei saa kõik (iraani või eesti) noored kauni ja eksalteeritud Ismene (Külli Reinumägi) kombel lihtsalt New Yorki näitlejaks õppima sõita või tahtejõuetu Haimoni (Ago Anderson) eeskujul ennast üles puua, keegi peab ju ka vastu hakkama ning kodu korda tegema.
Antigone hukkumine «laupkokkupõrkes» Kreoniga ei mõju mitte paratamatuse, vaid pigem juhuslikkusena (selline Kreon pole võimeline kedagi korralikult tapmagi). Ning kui Antigone teener Tereisiase (Raimo Passi hiilgeroll!) poolt Ismene kohvrisse pakituna emigratsiooni kulgeb, tekib vaatajas isegi lootus, et küll ta välismaal ehk taas toibub.
Tee vabadusse
Sest loomulikult pole Homayun Ghanizadeh lavastanud Tallinnas antiiktragöödiat, žanriliselt on tegu hoopis Ionesco-sugemetega absurdikomöödiaga. Lava tagaseinas olev reaalne (kuninga käsul «kindlalt» suletuna püsiv) aken reaalsesse eestimaisesse loodusse, kus Tereisias suitsutegemisega patustamas käib ning mille kaudu Kreoni poolt igapäiselt hullukssüstitav kuninganna Euridike (Ragne Pekarev) lõpuks põgeneb, osutab teed vabadusse.
Muidugi pole ka vabas maailmas kõik üheselt ilus, sest just selle akna all roiskub Polyneikese laip ning just sealt tungivad Kreoni steriilsesse ühiskonda kärbsed, kuid vähemasti on, kuhu minna…
Igatahes on lootustandev, et iraani lavastaja on suutnud (oma?) ühiskonda mitte traagiliselt, vaid absurd-koomiliselt vaadelda ning et eesti näitlejad on samalaadse pilguga (oma?) ühiskonnale teda selles üksmeelselt toetanud.
Uuslavastus
Sophokles-Ghanizadeh
«Antigone»
• Lavastaja Homayun Ghanizadeh (Iraan). Kunstnik Inga Vares
• Osades Elina Reinold, Andrus Vaarik, Ago Anderson, Külli Reinumägi, Ragne Pekarev ja Raimo Pass
• R.A.A.A.M.i esietendus 11. augustil Tallinnas Püha Katariina kirikus