/nginx/o/2018/05/03/7822219t1h7dfe.jpg)
/nginx/o/2010/08/16/418756t1h26b5.jpg)
Ei ole olemas nii head ideed , mida ei saaks viletsa filmiga ära rikkuda.
«Mehed, kes jõllitavad kitsesid»: elegantne ja hirmuäratavalt must huumor
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Seda väidet tõestas Grant Heslov, kui ta George Clooney kaasabil Jon Ronsoni raamatust «Mehed, kes jõllitavad kitsesid» samanimelise filmikäki kokku keeras. Erinevalt filmist on Ronsoni raamat vaimukas, elegantne ja hirmuäratavalt usutav must huumor.
Raamat algab tõsiseksvõtva manitsusega «See on tõestisündinud lugu» ja jutustab Ameerika Ühendriikide armee supersalajasest, ülemeelelisi vahendeid valdavate spioonide üksusest. 1970. aastate hipimaailmast ja new age’i liikumistest inspiratsiooni kogunud «Maa esimene pataljon» muutus sajandivahetusel külmaks kaledaks projektiks, millega ameeriklased terrorismivastase sõja käigus vange väänasid. Just nimelt: Abu Ghraibi vangide piinamine polnud sugugi rullnokkadest sõjaväelaste maotu meelelahutus, vaid ülemeelelise sõja tumedam pool.
Ronsoni raamat meenutab sedasorti lasteülesannet, kus nummerdatud punkte joontega ühendades tekib lõpuks pilt lõbusast jänkust. Punktideks on inimesed, kes selle salaprojektiga mingit pidi seotud, kas väljamõeldud või reaalsed. Persoone on nii palju, et tegelikult kuluks raamatu lõppu ära isikunimede register. Aga punktide numeratsioon on sassis ja puudulik, nii et tervikpilti vaadates näeme vahva jänkupoisi asemel mingit siili udus. Üpris hirmutavat siili. Fox Mulder hakkaks seda nähes tõsiselt muret tundma.
Ronsoni mustast huumorist saaks suurepärase filmi, kui see lavastada näitaks varase Stanley Kubricku võtmes – «Dr Strangelove ehk kuidas ma lõpetasin muretsemise ja hakkasin armastama pommi» on suurepärane näide.
Aga kui teil oli ebaõnne Heslovi-Clooney’ filmi vaadata, siis lugege nüüd Juhan Habichti tõlkes ilmunud raamat läbi, see ravib. Rõõmu rikub tõsiasi, et millegipärast tekib pärast iga Habichti tõlke lugemist iha originaal pihku saada. Nii igaks juhuks…
Jon Ronson «Mehed, kes jõllitavad kitsesid»
Varrak, 2010
tõlkija
Juhan Habicht