Ooperi kunstviljastamine teatriga

Pan-Optikumi füüsilise teatri akrobaadid lisasid lavastusele uue mõõtme. Foto: Heiti Kruusmaa

Tänavuse Birgitta programmi avas neljapäeval esietendusega festivali omaproduktsioon – lavastuslikult ooperit füüsilise teatriga paaritada püüdev Christoph Willibald Glucki «Orpheus ja Eurydike». Birgittale omaselt oli proovitud ühe lennukiga kolm pilvelõhkujat pikali sõita: pakkuda visuaalse dominandiga ajastuväärilist teatrimõtet ning tutvustada mõnd (meil) vähemängitud teost, mis kõigele lisaks sisult ja vaimult veel Pirita kloostri ajaloolise keskkonnaga sobiks.

Klassitsismiklassik Gluckile (1714–1787) kuulub auväärne koht ooperi ajaloos, ent mitte tänapäeva ooperimajade repertuaaris; reformidest hoolimata on ta koos Haydniga paljuski teenitult Mozarti varju jäänud. Ja seda alati mitte niivõrd muusika, vaid libretode pärast. Nimelt kasutas Gluck dramaturgilise alusmaterjalina läbivalt antiikmütoloogiat; ainest, millest Mozart loobus vaid ühe hilisema erandiga juba 11-aastaselt.

Dildo? Lipp? Tabletid?

Ligi poolsada ooperit kirjutanud Glucki teostest esitatakse regulaarsemalt vaid paari-kolme, eelkõige omal ajal kaanoneid murdnud muusikadraamat «Orpheus ja Eurydike» (1762). Eestis oli seda varem lavastatud vaid korra, Vanemuises 1960. aastal. Baroksest butafooriast täielikult vabastatud «Orpheus» peegeldab nii sõnas kui ka muusikas klassitsistlikku ilu ja väärikust. Kõik on lihtne ja sirgjooneline: neli stseeni, kolm karakterit, kaks tragöödiat, õnnelik lõpp. Selle ooperi muinasjutuline sisu ja süžeeline staatika otsekui provotseerivad 21. sajandi lavastajalt julgeid tõlgendusi, värsket kontseptuaalset raami.

Saksamaalt pärit Georg Rootering näeb selles psühhoanalüütilist mõistulugu. Enne etenduse algust lugesin kavalehelt tema tõlgendust Orpheuse tehnilises mõttes äpardunud pruudipäästmisest: «Kunst aitab tal edukalt varjude riigis toime tulla, aga iseenda varjust, oma egost ei õnnestu tal üle saada.» Kas Orpheusest on Oidipus tehtud, mõtlesin uudishimuseguse hirmuga. Ning katsusin juba ette aimata, mis küll laulik Orpheusel teises vaatuses läbi Põrgu väravate minnes traditsioonilise lüüra asemel peos võiks olla (dildo? tabletitops? euroliidu lipp?). Midagi ei olnud, päris paljakäsi läks.
Rootering oli klassitsistlikule ideaalile siiski truuks jäänud. Tema üsna detailivaene, ent kõiges täpne, tüüne ja maitsekas lavastus põles muusikat peegeldades madala leegiga. Ent selles oli füüsilist mastaapsust: lavastajat paelunud tegelaste alateadvus oli kolme õhuakrobaadi kujul nii laval kui ka saalis(!) nende pea kohale hõljuma tõmmatud.
Kuna seda ooperiproduktsiooni reklaamiti katsena füüsilise teatri vallas, ootasin midagi veel füüsilisemat, ehk ka kontseptuaalsemat. Saksa trupi Pan-Optikumi õhuartistid tõid küll lavastusse uue ja seninägematu mõõtme, ent nende tegevus polnud enamasti dramaturgilises funktsioonis: selles oli rohkem virtuooslikku akrobaatikat kui mõtestatud koreograafiat.

Põrgu ja Elüüsium

«Orpheuse» puhul on nii kunstnikul kui ka koreograafil võimalus Põrgut ja Elüüsiumi välju kujutades fantaasia lendu lasta, kõik välja elada. Ka siin jäi Birgitta lavastus mõnusalt hillitsetuks. Koori polnud liikumisega liiga koormatud, balletiartiste ei kasutatud; ka dekoratsioonide, kostüümide ning rekvisiitidega käidi ümber säästlikult.

Seega ärkas lavastus valguskujunduse ja videoprojektsioonide abil visuaalselt ellu alles pärast vaheaega, viimaseks vaatuseks, kui päike oli lõplikult Tallinna lahe kohal merre loojunud ja kloostrimüüre kallistas loomiseelne pimedus.

Orpheuse rollis laulsid ajaloos algselt kastraadid ja tenorid, hiljem on partiid enamasti esitanud metsosopranid. Birgitta etendustel tegi seda kontratenor Mikael Bellini Rootsist. Oli harjumuspäratu kuulda kontratenorit sedavõrd koloratuurivaeses rollis, kus pole peaaegu mingit vokaalset glamuuri. Teada tõde, et madalamate häälte lauldud kõrged noodid mõjuvad alati soojemalt ja sensuaalsemalt, leidis solist Bellini ja helilooja Glucki kohtumisel taas kinnitust.

Amori partii esitas tavapärase naissoprani asemel poiss-sopran, eesti ooperi tulevikulootus ning Birgitta publiku ammune lemmik Heldur Harry Põlda. Eurydike rollis kolmandas vaatuses lava läitnud Helen Lokuta nägi välja ja laulis nagu naine, kelle pärast maksab mehel põrgusse ronida. Kiituse on ära teeninud Tallinna Kammerorkester (dirigent Andres Mustonen) ja kammerkoor Voces Musicales.

Kokkuvõtteks: kolmest pilvelõhkujast kaks kukkusid juba lennuki õhku tõustes, ühel – taotletud lavastuslik tulevärk – jäid paar, aga ka kõigest paar(!) kõige ülemist korrust õhku rippuma.

Ooperietendus
Glucki «Orpheus ja Eurydike»
lavastaja Georg Rootering
Pan-Optikum Teater (Saksamaa), kammerkoor Voces Musicales, Tallinna Kammerorkester (dirigent Andres Mustonen), solistid Helen Lokuta, Heldur Harry Põlda jt
Birgitta festival
Pirita kloostris 12.–21. augustini