Mõtlemapanev näitus Saksa okupatsioonist Eestis

Kolmapäeval kõlas ajaloomuuseumi Maarjamäe lossi Tallihoones suupillitrio esituses legendaarne «Lili Marleen». Avati uus näitusemaja ja samas ka selle maja esimene näitus: «Riik malelauala, Saksa okupatsioon Eestis 1941-1944». 

Kolmapäeva avatud näitus on esimene põhjalikum käsitlus Saksa okupatsioonist Eestis. Ekspositsioon on koostatud temaatilisel põhimõttel. Näitusel tutvustatakse okupatsiooniaegset Eesti valitsemist ja propagandat. Antakse põhjalik ülevaade eestlastest Saksa relvajõududes, Saksa terroripoliitikast, vastupanust, sõjaaegsest igapäevaelust, eestlaste ning teiste rahvusgruppide põgenemisest.

Näituse kuraator Olev Liivik tsiteeris akadeemik avamisel Jaan Unduskit: «Iga ajalugu lakkab olemast, kui kaob tema moraal. (Ajaloo)käsitlus, mis ei sisaldaks mingeid moraalseid, ideoloogilisi, poliitilisi ja muid järeldusi oleviku tarvis, ei pakuks meile ka mingit huvi ja oleks tunnetuslikult väärtusetu.» Teise maailmasõja ja Saksa okupatsiooni käsitlemisel varitsevad meid kuraatori hinnangul hoopis teistsugused ohud.  Võime end liiga kergesti lasta tõmmata veel 70 aastat pärast Teise maailmasõja lõppu – vastu oma tahtmist – selle brutaalse sõja poliitilistesse ja ideoloogilistesse järellahingutesse. Nii võib juhtuda, et selle sõja moraalsed õppetunnid jäävad tahaplaanile või ununevad sootuks.

«Ma loodan, et näitus «Riik malelaual» suudab vastutustundeliselt esitada meie ajastu moraalseid, ideoloogilisi ja poliitilisi tõekspidamisi, hoidudes liigsetest kontrastidest selle terava ja tõsise perioodi kujutamisel,» lisas Liivik. «Piltlikult öeldes on selle näituse kohal zeitgeist, meie aja vaim, mis püüab respekteerivalt seda teemat vaadelda.»

«Niikaua, kui olemas selline Vene režiim ja tema propagandamasin, siis  kuulub see nii öelda tuusiku hinna sisse,» arvas avamisel viibinud Rein Lang  võimalusest, ete Kremlimeelne meedia hakkab näituse kontekstis rääkima «pisikesest vastikust natsiriigist, mis fašismi heroiseerib». «Iga asja saab pöörata pea peale. Nagu me just kuraator Liivikuga rääkisime, on vene propaganda üks ühele kopeerinud Goebbelsi juhitud propagandaministeeriumi juhiseid. Keegi võiks panna need praegu kõrvuti ja näha, et käitumine on üks ja seesama.»

«Ma tean, et kultuuriministeeriumil on alati selline õudne tunne, kui mõni maja kuskil muuseumis valmis saab,» märkis endine kultuuriminister Lang Tallihoone avamise kohta. Tallihoonet hakati revideerima just siis, kui tema kultuuriministrina kabinetti hoidis. «Maja on ju vaja üleval pidada! Aga ajaloomuuseum on selgelt selle ja eelmise valitsuse ja loodetavasti ka järgmise prioriteet.» Langile tundub, et me ei tähtsusta piisavalt oma ajalugu ja üritame sellest mõningaid kilde kas unustada või siis üle tähtsustada. Mäluasutusi ongi riigis vaja selle pärast, et ajalugu oleks meie teadvuses selline, nagu ta tegelikult on. «Minevikku peab mäletama tervikuna, ka ebameeldivates külgedes, mis igal rahva ajaloos on olemas,» sõnas Lang.