Lihtsa elu Kivirähk

Ei mingit tammepuust kirjutuslauda: Kuulsad teosed Ivan Oravast, Rehepapist, Lottest ja teistest Andrus Kivirähki surematutest kangelastest on sündinud tillukesel koolilaual kirjaniku töötoas, mille ukseaugus käib kiikumas pere noorim tütar Teele.

FOTO: Raigo Pajula

Ta ei käi peaaegu üldse tööl. Tal pole uhkeid hobisid ja harrastusi. Ta ei tee vahet automarkidelgi. Kõlab nagu elu autsaideri iseloomustus? Ei-ei – see oleks täitsa vale järeldus!

Oma kodus on kõige parem: Arter pildistas Andrus Kivirähki tema läbi kahe korruse ulatuvas kesklinna korteris, kus tunnustatud lastekirjanik ja kolme tütre isa puges neljase Teele Pipi-majja.

FOTO: Raigo Pajula

Arvasin, et Andrus Kivirähk, omaaegne õpingukaaslane Tartu Ülikoolis, on juba ammu üle neljakümne. Sest kuidas muidu on ta jõudnud nii palju kirjutada, et kõigi raamatute ja näidendite loetlemine ei mahuks siia CV-veergu ära. Eksisin. Vanusel ja produktiivsusel ei paista tema puhul seost.

Kivirähki elu viimasel päeval, mil ta oli veel 39 – s.o esmaspäeval –, saime kokku Tallinnas Rotermanni keskuses restoranis Platz.

Andrus, kas sind leiab Facebookist ja kuuleb Twitteris?

Ma ei viitsi sellega tegelda. Ei näe vajadust. Kui kellelgi on vaja mind kätte saada, siis mu mobla number on üsna avalik ja meiliaadress on ka olemas.

Tead, magasin ööl enne meie vestlust kehvasti. On sul ka ealisi iseärasusi hakanud ilmnema?

Et uni läheb ära? Mul on kogu aeg habras uni olnud. Mäletan raamatut «Kakskümmend aastat hiljem», kus Athos magas õrna und. Dumas ütles, et kõigil peenetundelistel inimestel ongi väga õrn uni. See on kindlasti nii, et mühakas magab nagu kott ja peenetundeline härrasmees ärkab iga krõpsu peale.

Olen kuulnud võrdlust, et fantaasialennu poolest oled nagu Harry Potteri lugude autor J. K. Rowling.
Kas see on kompliment? Mõnes ringkonnas võib see olla hoopis halvustav – et mis see Rowling on, suur kommertskirjanik. Väärikas oleks olla mõne tundmatu luuletaja moodi, kes istub soos, on väga sügavamõtteline ja keda loevad ainult kirjandusteadlased.

Kui sageli tunned, et mõttelennud hakkavad teatud piirini jõudma ja iga järgmist ideed leida läheb järjest raskemaks?

Eks ma kirjutan praegu vähem kui omal ajal. Mul ei ole näiteks enam huumorikülge Päevalehes, mida tegin kümme aastat. Iga nädal pidin kirjutama sinna vähemalt kaks lugu, mis on tohutu maht. Nüüd ei ole vaja iga nädal nii palju ideid pritsida. Kirjutan pikemaid asju. Selleks on vaja kapitaalsemaid ideid, mida on aega arendada.

Ega ma jaksakski enam iga nädal huumorikülge tegev humorist olla. See tüütas ära ja muud asjad hakkasid rohkem huvitama.

Mark Twain olla kirjutanud selleks, et elus raskustest välja tulla. Kas teed mõnikord sama, et kuskilt põgeneda?

Kindlasti kirjutad oma probleemid kuidagi lahti. Mitte et ma kirjutaks iseendast ja oma asjadest, aga kui on mure või probleem ja kui oled mingi asja ära kirjutanud, siis võib pärast olla hõlpsam ja kergem... Ah, see läheb teoreetiliseks nabas urgitsemiseks, küsi midagi muud!

Kas sa pole vahel mõelnud, et kirjutamine, mida me mõlemad teeme, pole ikka õige mehe töö?

Ega ma muud oska teha. Muidugi ei ole see mingi õige töö.

Eriti mehe töö?

Arvad, et see on naise töö? Sajandeid on arvatud, et kirjutamine on ikka mehe töö. Kirjutavad naised on massiliselt tekkinud alles viimasel ajal.

Muidugi, kui mind viidaks Siberi sunnitöölaagrisse, siis tõenäoliselt ma seal ellu ei jääks, sest mul ei ole trumpi lauale virutada, et olen hea keevitaja või tubli metsatööline. Minu elukutsega ei ole ekstreemses situatsioonis midagi peale hakata. Kuigi kui Paul Pinna viidi tööpatti, siis sai ta kenasti hakkama: pani naistele kaarte ja muutus näitlejakarismaga kõigi lemmikuks. Võib-olla ma suudaks ka teha seinalehte ülemuse rõõmuks.

Mida füüsilist sa üldse teed?


Olen suhteliselt laisk. Ja kuna ma tõesti ei oska füüsilisi töid eriti teha, siis ei meeldi mulle tegelda asjadega, mida ma ei oska. Ma ei taha ka hakata õppima uut asja, kui tean, et see mul hästi välja ei tule. Seetõttu ei saa minust kunagi surfarit, näiteks.

Aga ujumas ju käid.

Selle õppisin kunagi ära ja seda mulle meeldib teha.
See on ju õudselt tüütu...

... edasi-tagasi ujuda? See on tüütu, aga teistpidi väga mõnus: oled konkreetses ruumis ja sa ei aja end higiseks. Kui käid jooksmas või jõusaalis – ma ei ole küll käinud, aga kujutan ette –, on pärast särk märg ja sokid märjad. Aga kui tulen ujumast, on mul vaid väiksed märjad ujumispüksid kotis ja riputan need kodus kuivama. Kui teed metsajooksu, ründavad sind vahepeal koerad ja ilm. Ujumas on alati soe. Väga tsiviliseeritud ja mõnus!

Paar aastat tagasi nägin sind Hiiumaa praamil, sõitsid sinna bussiga.

Jah, ma ei oska autot juhtida.

Sul ei ole isegi juhiluba?

Ei. Ma elan [Tallinna] kesklinnas, käin igal pool jala. Kui on vaja kiiremini ja kaugemale sõita, võin võtta takso. Kui sõidan mõnda suuremasse linna, on päris hea bussiühendus. Muidugi on aeg-ajalt väga raske pääseda mõnda suveteatrisse, mis mängib kuskil õla taga, kust ei ulata sügama. Siis lähen sõbra autoga või ei lähe üldse. Ega see ole katastroof, kui ma kõiki tükke ei näe.

Ja sa ei mõtlegi juhiloa soetamisele?

Ei mõtle. Ma olen juba nii vana. No kuule! Kui ma 40 aastaga ei ole käinud autokoolis, siis enam ei minda ka.

Ja ma tõesti ei oskaks autoga midagi teha. No kui oleks auto, sõidaks paar korda aastas mõnda suveteatrisse. Mis ta ülejäänud aja teeb? Roostetab hoovis.

Näitad näiteks teistele, kui ostad uhke auto!

Ma ei tunne isegi automarke, ma ei tee neil vahet. Tunnen ära Vene Žiguli, ja siis on mingid autod, mis ei ole Vene autod, aga need on suhteliselt sarnased minu silmis.

Kuidas sa ilma autota lugejatega maal kohtumas käid?

See on kutsujate mure, kuidas nad mu sinna saavad. Ütlen ausalt, et autot mul ei ole, pakkuge välja! Mõnikord nad tulevad mulle Tallinna järele või lähimasse suuremasse linna vastu.

Kui tihti nüüdisajal üldse kirjanikku külla kutsutakse?

Oi, mind kutsutakse hästi tihti. Ma ei jaksa käia nii palju. Olen teinud sellise reegli, et üle kahe korra kuus ei käi, muidu läheks liiale. See võtab palju aega.

Mida need kohtumised sulle annavad?

Eks see ole mingis mõttes viisakas, et kui inimesed kutsuvad ja on sinust huvitatud, siis kuidas sa ütled, et ei viitsi minna. Teistpidi laiendab see silmaringi, sest muidu jääbki mulje, et kõik inimesed elavad Tallinnas ja kesklinnas ning ülejäänud Eesti on mingi võsa.

Kui oluline on neilt kohtumistelt saadav tagasiside oma teostele?

See on hästi tore. Eriti meeldib mulle kohtumas käia pisikeste lastega. Keskastmest alates muutuvad lapsed häbelikuks, ei küsi midagi, istuvad ja nihelevad.
Eks see ole uhke tunne küll, kui kõigil on su raamatud kaasas, küsivad autogrammi, on lugenud ja ütlevad, et meeldib. Siis on tunne, et pole asjata elanud.

Kuidas veel kirjutatule tagasisidet hangid?

Aeg-ajalt ilmuvad arvustused, mõni tuttav ütleb midagi... Ega see nii ülitähtis ka ole. Muidugi kurvastab, kui keegi kirjutab mingi täieliku lolluse, aga ega mul väga hullusti ka ole läinud – väga sõimatud ei ole.

Näidendite puhul on üks asi see, mida mingi arvustaja kirjutab. See on hästi juhuslik, sest saalis on 300 inimest, üldse käib vaatamas mitu tuhat, aga üks või kaks kirjutavad. Kas sellele ühele meeldis või mitte – mis tähtsust sel nii väga on või mis ütleja tema nii väga on? Palju olulisem on see, kui tajud, et trupil meeldib seda tükki teha ja lavastajal lavastada. Professionaalide hinnang on tähtsam kui juhusliku arvustaja arvamus.

Miks ei ole sinu teostest seniajani filme tehtud, kuigi on üritatud?

«Rehepapaist» peaaegu hakkas film saama, aga siis viimasel hetkel midagi juhtus. Ma eriti ei põe sellepärast. Tänu «Lottedele» on mul filmid siiski olemas.

Olen hästi palju ära öelnud, kui minult on tahetud tellida stsenaariumi. Ma ei tunne selleks vajadust. Piisab, kui kirjutan proosat ja kirjutan teatrile – milleks veel film? Olen kunagi hästi ammu mõned stsenaariumid kirjutanud, aga filmi neist ei saanud.

Kui kirjutad proosat, sõltub kõik sinust, ja näidenditega on samuti, et küll need lavale jõuavad, aga filmistsenaariumiga on Eestis tohutu vaev: seal on miljon kohta, kust tuleb raha küsida, kuhu tuleb esitada taotlusi, kuhu tuleb stsenaariumi sokutada.

Filmistsenaariumi kirjutamine on väga suure tõenäosusega tühi töö, ja samas on see suur töö, nii et ma ei viitsi oma aega raisata. Ja ega ma üksi ka jõua kõiki asju Eestis kirjutada, las teised kirjutavad ka midagi.

Millise seni kirjutatud asja üle oled kõige uhkem, et see on hea?

Nii ei saa öelda. Peaaegu alati on nii, et kõige viimane asi, mis valmis saab, on kõige olulisem. Aga siis hakkavad mõtted tegelema teiste asjadega ja muud asjad muutuvad oluliseks.

Küsin sama spektri teisest otsast: mis on seni kirjutatust selline, mille juurest oma nime hea meelega ära unustaksid?

Midagi sellist mul ei ole, mida ma häbeneks ja üritaks iga hinna eest tulevikus kogutud teostest välja jätta. Muidugi inimene muutub. Kui loen 20 aastat tagasi kirjutatud asju, näen seal igasuguseid puudusi, aga ma ei tohi seal midagi muuta, sest see on kirjutatud siis ja sel hetkel tundus see hea. Ei tohi oma vanu asju surkima minna.

Küsin sama rada pidi edasi, et kui kunagi peaks kirjutatama sinu nekroloog, siis mida tahaksid, et seal esimesena mainitaks?

Sa oled väga kangekaelne! Aga ma olen sama kangekaelne ja ei ütle seda. Mida ma kindlasti tahan, on see, et ei keskendutaks ainult minu proosale, mis on sageli kirjandusteadlaste ja -kriitikute puhul mind häirinud. Nad ei tea midagi mu teatritükkidest, sest kirjanduskriitikud sageli teatris ei käi, ja nad ei pööra tähelepanu ka mu lasteraamatutele, mis on mulle samuti tähtsad.

Oled elanud kogu aeg Tallinnas, aga su teostest jääb mulje, et tunned nii palju eri tüüpi inimesi. Mina küll nii palju inimesi ei tunne.

Ega ma ka väga paljusid inimesi tunne. Aga lisaks sellele, et saad inimestega kokku kõrtsis või tänaval, võid nendega kokku saada ka nii, et loed raamatuid. See laiendab samuti tutvusringkonda. Olen elus väga palju raamatuid lugenud. Juba lapsest peale ei käinud ma suvel jalgpalli mängimas, vaid sõitsin jalgrattaga raamatukokku ja võtsin uusi raamatuid.

Huvitav, et sul prille ei ole selle suure lugemise peale.

Ei ole jah. Vend ja õde said ka prillid suhteliselt hilja.
Edgar Savisaar on kurtnud, et ta ei oska määratleda sinu autoripositsiooni. Aita teda!
Ma ei tea, mida Savisaar tahab, aga see autoripositsioon, mis temasse puutub, on väga selge.

Ta on väitnud, et sul on Keskerakonna ees teeneid ja selle eest peaks Tallinnas tegema sinunimelise tänava. Mis teenetest on jutt?

Mul pole Keskerakonna ees küll erilisi teeneid, aga Savisaare ees on nii palju, et olen põlistanud humoreskides tema nime. Eesti kirjandusest ta arvatavasti ei kao.

Kas meenutaksid lugejatele, kuidas tekkis kuulus Ivan Orava kuju? Ma ülikooliajast tean, aga ei ole kindel, et lugejad teavad.

Ta tekkis mingis loengus, kui lugesin Edasist ühte artiklit. Ma ei mäleta, millest see oli, aga leidsin, et oleks vaja sellele lugeja kirjaga vastata, ja kirja kirjutaja võiks olla vana vabadusvõitleja, kes ütleks oma kaaluka sõna.

Saigi kirjutatud lugeja kiri, alla pandud «Ivan Orav, vana sepp», ja sokutatud see Edasisse, kus see ilmus. Hiljem sai seda ootamatult sündinud tegelaskuju edasi arendatud.

Kui läksin Päevalehte tööle ja hakkasin huumorikülge tegema, tekkis mõte kirjutada Ivan Orava mälestusi. Samal ajal oli ilmunud Laari ja Vahtre «Kodu lugu». See oli hea abimaterjal, mida kirjutasin Ivan Orava pilgu läbi ümber. Nii kestis see kaua, kuni ta ära suri. Ta oli suur ja tähtis inimene. Kui ta suri, siis isegi «Aktuaalses kaameras» räägiti sellest.

Kui palju see erutab, et sinu vastu huvi tuntakse? Google näitab avaküljel kahe õpilase referaati sinust ja lisaks on seal teade, et Lihula raamatukogus on kuu lõpuni näitus «Andrus Kivirähk 40».

Ah soo, seda ma ei teadnud! See on tore, näitab, et ei ole tühja töötanud. Ei ole midagi hullemat ja kibestuma sundivat, kui olla kirjanik, kelle raamatut keegi ei loe ega osta.

Ühes referaadis oli kirjas, et kaalud 90 kilo. Kas tõesti nii palju?

Kahjuks küll. Peaks alla võtma, aga olen laisk.

Maailmavaatelt oled kuuldavasti sots. Milles su sotsiaaldemokraatia seisneb?

Ma olen valinud sotse. Maailmavaates ei ole ma nii kindel. Olen valinud ka Isamaaliitu. Üritan valida ausaid inimesi ja neid erakondi, kus leidub ausaid ja meeldivaid inimesi. Lihtsalt sotside hulgas on palju inimesi, kelle puhul tundub, et nad on korralikud.

Kas sama tundub ka pärast kevadisi sündmusi Tallinnas, kui sotsid hakkasid läbi käima Keskerakonnaga?

Praeguse seisuga ei saa ma kindlasti neid järgmistel valimistel valida.

Kuulates sinu raadioesinemisi Mart Juurega, jääb mulje, et annate valimatult pihta kõigile. On ka mõni rühm inimesi, keda te ei julge solvata?

Ega me oma arust solvagi neegreid ja homosid ja juute. Pigem oleme teadlikult ebakorrektsed, ajame asjad teadlikult absurdi. Kui teeme neegrinalju, siis ei tee me nalja neegrite üle, vaid inimeste üle, kelle arvates ei tohi sõna «neeger» lausuda. Siis me just nimme lausume, mitte et meil neegri vastu midagi oleks.

Iseenesest oleme Mardiga väga tolerantsed. Me ei ole kurjad ja vägivaldsed. Sõbralikku nalja võib ju iga asja üle visata. Ma ei arva, et on mõni püha lehm, kelle peale mõeldes me tõmbuksime seesmiselt krampi.

Oled mõelnud, kui meeldiv võiks olla ise pila alla sattuda?

Ei oska öelda. Ega pilasaateid Eestis palju ole. Aga usun, et ma kannataks vast ära. Kui teravmeelselt pilatakse, siis miks mitte?

Mind hämmastab, et kuigi oled paljudele varba peale astunud, et mitte öelda varba peale lasknud, on valdav hoiak sinusse ikkagi positiivne.

Arvan, et mõni kannab ikka rusikat taskus ka, mõned keskerakondlased või Eesti kirikuringkondadest pärit isikud, aga ju nad ei taha tüli tõsta, sest jääksid ise rumalasse olukorda. Kui oled uuriv ajakirjanik ja kirjutad paljastava loo, siis antakse kohe kohtusse, aga kui teed absurdse nalja kellegi suhtes, on väga raske vaidlema hakata. Pealegi ma olen alati nõus vabandama, et see oli nali. Uuriv ajakirjanik ei saa vabandada.

Ülikoolis sa küll eriti ontlik ei olnud, pigem mürtsumees. Mäletan sind kinniseotud peaga.

Ja-jaa, see oli teisel kursusel. Läksin Tallinnast Tartusse, hakkasin ühikas elama, ja ühikaelu on ikka tormiline. Eks mulle siiamaani meeldib vahel sõpradega koos viina võtta, see on väga armas meelelahutus.

Mis sul Pälsoni ühiselamus tolle tuletõrjevoolikuga oli, et seda oli vaja iga aasta lahti kerida?

Mitte iga aasta, vaid peaaegu iga öö sai seda lahti keritud. Meie seltskonnal tekkis lihtsalt selline komme. Ega sinna vett sisse lastud. Oli lihtsalt selline tunne, et on tarvis lahti rullida.
Olin poolteist aastat Pälsoni ühikas, siis visati mind välja.

Millest tuli ellu muutus? Tänu abiellumisele?

Lihtsalt on nii, et kui lähed erakasse elama, on see teistmoodi elu kui ühikas, kus iga inimene võib sulle öösel tuppa tulla. Seal ei olnud mõtet elada korralikku elu: öösel keegi koputab, tuleb sisse, pudel viina kaasas. Võid ju üritada edasi magada, aga lihtsam on üles tõusta.
Käisin iga nädalavahetus kodus Tallinnas. Tartus ei olnud võimalik õppida.

Ega sa vist tulnud Tartusse ülikooli mõttega, et saada ajakirjanikuks?
Ega ma osanud ette mõelda, kelleks saada. Keskkool sai läbi, oli vaja kusagile õppima minna, et mitte sõjaväkke minna. Õde ja vend olid Tartu Ülikoolis õppinud, seetõttu tundus, et peaks ka sinna minema, ja sai valitud loominguline eriala.

Sa ei ole minu mälu järgi ilmselt kunagi reaalse ajakirjanikutööga tegelenud, et lähed välja ja intervjueerid inimesi?

Natuke ikka olen. Kui läksin tööle Päevalehe kultuuritoimetusse, siis mõned intervjuud tegin. Aga juba tollal meeldis mulle pigem kolumne kirjutada. See oli mugav: ei ole vaja reaalsesse ellu sukelduda, istud laua taga, kasutad raamatuid ja kirjutad.

Kuidas oled saavutanud nii hea positsiooni, et toimetuses ei pea käima?

Aga mis ma seal käin, kui kirjutan ühe loo nädalas? Ega ma kirjuta viis päeva ühte lugu, kirjutan selle ühe hommikupoolikuga valmis.

Pigem istud kodus ja vaatad jalgpalli, eks? Kuid jalgpalli vahtimine on ju ajaraisk!
Aga mis sa selle ajaga paremat teed? Kui saad mingi elamuse, ei ole see ajaraisk. Mulle on jalgpalli vaadates väga palju elamusi kogunenud, mida sõpradega rääkida. Järelikult on see mulle midagi andnud ja pole ajaraiskamine.

Mis sa sel suvel peale jalgpalli vaatamise veel oled teinud?

Ega olegi midagi teinud. Olen puhanud, maal käinud, lugenud. Ma ei oska väga puhata. Mul ei ole harrastusi, millega puhkuse ajal tegelda. Niisama molutan. Maal ka ei viitsi väga palju olla, sest maatöid ma ei oska.

On sul mõni kiiks?
Ega neid vist väga palju ole, kes üritavad jalgpalli suurturniiride kõik mängud ära vaadata.

Kas sinu kaliibriga kirjanikuna on võimalik Eestis heale järjele jõuda?

Ma ei kurda küll. Kuna mul autot ei ole, siis bensiini peale mul üldse raha ei lähe. Suitsu ma ka ei tee. Mul pole soove, et tahaks omada näiteks purjekat. Mul ei ole kulukaid hobisid. Millele ma ikka nii väga kulutan? Loen väga palju, aga saan osa raamatuid niisama kirjastustest. Teatrisse saan ka sageli ilma piletita sisse. Nii et ei kulugi millelegi.

Millele siis teenistus läheb?

Reisimiseks näiteks. Mulle meeldib perega aeg-ajalt kuskile sõita. Eelistan reisida nii, et on hea hotell ja ei pea käima seljakotiga. Tsiviliseeritult, ühesõnaga. Eelmine aasta käisime Prahas, Roomas, Firenzes. Ja Eesti kliimaga riigist, kui siin on juba külm või tatine, on aeg-ajalt tore sõita kusagile Kreeka või Hispaania kuurorti, seal nädal aega mõnuleda, ujuda, juua head valget veini ja süüa häid toite.

Mida peaks sulle sünnipäevaks kinkima?

Olen jätnud endast siukse tohutu joodiku mulje, et mulle kingitakse peaaegu ikka ja ainult alkoholi (naerab): viina, viinapitse, kõike sellist. Teistpidi on see mõistetav: mida sa ikka kingid? Raamatud, mida tahan, hangin kõik ise, riided ostan endale ise selga. Hea naps on igal juhul parem kui lillevaas või nahkehistöö. Naps kulub ikka ära, nagu parfüümgi.


CV Andrus Kivirähk (40)

kirjanik, näitekirjanik, laste­kirjanik, humorist

Sündinud 17. augustil 1970
Lõpetanud Tallinna 32. keskkooli 1988
Lõpetanud Tartu Ülikooli ajakirjanduse osakonna 1993
Töötanud Päevalehe kultuuritoimetuses, Viikendi ja Minu Krooni toimetajana
Looming
Avaldanud kümneid raamatuid, sh «Ivan Orava mälestused», «Liblikas», «Rehepapp ehk November», «Sirli, Siim ja saldused», «Kaelkirjak», «Mees, kes teadis ussisõnu».
Kirjutanud arvukalt näidendeid, sh «Eesti matus», «Adolf Rühka lühikene elu», «Aabitsa kukk», «Voldemar», «Vombat», «Vassiljev ja Bubõr ta tegid siia».

Tunnustused
Lutsu huumoripreemia 1993
Eesti kirjanduse aastapreemia 1995, 2000 ja 2007
Tuglase novelliauhind 1998
parima lastekirjaniku Nukits 2006, 2008, 2010

abikaasa Ilona Martson on ­Tähekese peatoimetaja
lapsed Kaarin (17), Liisa (11) ja Teele (4)

Arvamus
Juhan Kivirähk
vend

Olen Andrusest 13 aastat vanem, nii et sel ajal, kui tema lugema hakkas, olin mina juba Tartu Ülikoolis. Eks ta rohkem tubane ja omaette nokitseja poiss oli. Aga lugema on meie peres kõik hästi vara hakanud.
Kui Andrus oli 1. või 2. klassis, ilmus tal ajakirjas Pioneer esimene luuletus, kuidas loomad endale saba said – tuntud muinasjutu järgi, aga luulevormis. Jutukesi, milles võis juba tulevast kirjameest arvata, hakkas ta kirjutama keskkooli ajal. Loen läbi kõik raamatud, mis mu vennal ilmuvad – kuidas seda mitte teha, kui vend need enamasti mulle kingib – ja vaatan ära kõik tükid, mis tal teatris on. Ehkki ma üldiselt uuemat eesti kirjandust väga aktiivselt ei jälgi – aga Andrus on ju ikkagi elav klassik.
Kõrvalt vaadates tundub, et ega Andrus endale tööga väga liiga tee – ja ta ise armastab ka oma suure laiskusega kelkida. Ent ju tal on lihtsalt ammendamatu fantaasia.
 

Loe ka neid

Tagasi üles