Suvised sirvimised: tagasi Tõnissoni juurde

Jaan Tõnisson «Kõlblus ja rahvuslus» Foto: Repro

Eestis läheb ühiskondlik elu uuele ringile koos kooli algusega. Suvine meelelahutusaeg lõpeb, lugemislaudadele ilmuvad õpikud, käsiraamatud, monograafiad – kirjandus, mis nõuab omandamist. See omakorda eeldab süvenemist.

Üks niisugune teos on 20. sajandi Eesti vaieldamatu suurmehe Jaan Tõnissoni «Kõlblus ja rahvuslus», mille esimene osa Simo Runneli koostatuna «Eesti mõtteloo» sarjas äsja ilmus. Eesti ajakirjanduslugu, Postimehe ajalugu, poliitilise mõtte ajalugu, Eesti riigi ajalugu, karskusliikumise ajalugu – ükski neist ajalugudest ei saa mööda Jaan Tõnissonist. Mees, kes on pidanud neli tuhat kõnet ja kirjutanud üle kümne tuhande artikli, kes partei- ja riigijuhina tahtis olla ka rahva vaimne liider  – nii võiks näha Tõnissonis eestlaste Moosest.

Müüdina elab temas aga ka kurva kuju rüütel. Alati, kui möödun Tartus Postimehe toimetuse ees seisvast Tõnissoni kujust, mõtlen, et talle sobiksid väga hästi kätte piik ja kilp ning istme alla taluhobune. Midagi ülevtraagilist on temas, nagu on kõigis neis inimestes, kes olude muutudes ja kiuste järgivad oma ideaali, kes selle nimel on valmis kõnelema kas või tühjale kirikule.

Raamatu ühe artikli lõpust loeme: «Sest üksik isik langeb, kaob ja kustub, aga aade peab jääma!» Ja mis oli Tõnissoni aateks? Et igaühe, iga eestlase kõlblik elu summeeruks rahvusluseks. Rahvuslus oli Tõnissoni eetiline imperatiiv. See polnud mõeldud teenima poliitilist ja ammugi mitte majanduslikke huve.

Majandus pidi teenima rahvuse elujõudu ja Eesti kultuurilist iseolemist. Kultuurilise iseolemise allikaks oli omakorda ühtekuuluvus maaga. See ei tähenda linnade kui kõrg-, aga ka massikultuuri tekkekoha eitust, ent Tõnissoni meelest oli just maa, Eesti küla see koht, kus «rahva hingeelu ja välise olukorra» nõuded kooskõla leiavad. Seda loetelu võiks jätkata.

Aga hinnakem loetu valgel meie tänapäeva. Kui kaugel oleme Tõnissonist! Praegu oleks ta meie keskel tõeline don Quijote. Kõik välised eesmärgid on Eestil saavutatud. Kuid maa on tühjaks jooksmas, ühiskond laiali rebitud erakondadevahelises heitluses, aadete asemel huvid.

Eks nii läks 1920ndate lõpus ja peab nüüdki minema, arvab realist, sest vaba ühiskonna eelduseks on valikuvabaduse teostus. Rahvust põhistav ühismoraal käiks selle vastu ja viiks autoritaarsusse.

Tõnisson nägi ometi sellise ühismoraali olemasolu võimalikkust ka demokraatlikus ja vabas Eestis. Selle peamine levitaja pidi olema ajakirjandus.

«Vähemalt aeg-ajalt peab eesti ajakirjanik, kes seda nime tõesti tahab ära teenida, päevahuvide tasapinnalt sügavamasse rahva elunõuetesse tungida katsuma,» kirjutas Postimehe toimetaja juba 1913. aastal.
Kas on võimalik, et paberväljaanded liiguvad tagasi Tõnissoni-aegadesse, kus lehed olid «mõtete väljaselgitamise asutused»? Kalduvus selleks on õhus: uudised lahkuvad elektronmeediasse, selgitamine jääb lehtedele.

Jaan Tõnisson
«Kõlblus ja rahvuslus»
Ilmamaa, 2010