Mees, poeg ja tee eikuhugi. Maailm on sama hästi kui lõppenud. Mis saaks veel lõpust puudu olla? Võib-olla rikub pilti see, et mõned inimesed on elus? Aja küsimus. Lühikese aja selline.
Kas sööme üksteist ära?
24. august 2010, 17:02
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tegevus käib pärast Suure Elu lõputiitreid. Taimestik ja loomastik on surnud, kõige kauem peavad vastu muidugi need, kes selle asjaga hakkama said: inimesed. Neid on, tõsi küll, vähe, ja enamik väldib üksteist, sest eriti muud peale kannibalismi ei jää üle. Ringi jõlguvad «Mad Maxi» meenutavad relvastatud jõugud, aga see on ka kõik, mis siin seda George Milleri seiklusklassikat meenutab.
Inimesed. Filmis «Tee» me näeme, et see on veel tinglikum mõiste, kui arvata võiks. McCarthy ja Hillcoati teostes ei aeta ökokatastroofi, millele järgnesid kohe ka kõik muud katastroofid, kellegi süüks. Küsimus number üks on, kuidas ellu jääda, ja küsimus kaks on, kuidas inimeseks jääda. Kummalegi ei ole mõistlikku vastust, eriti mitte küsimusele number kaks.
Me silme ees kõnnib harilik, võib-olla 40-aastane mees (Viggo Mortensen) ja tema umbes 10-aastane poeg (Kodi Smit-McPhee). Kuhu? Lõunasse. Kuni meri vastu tuleb.
Peategelased nimetavad end headeks inimesteks, siiski hülgab Mees kõik teele ette jäänud võib-olla head inimesed. Kedagi ei saa usaldada, ja Mehel on missioon: hoida elus Poissi.
Lõunasse
Filmi aluseks olev ameerika kirjaniku Cormac McCarthy romaan «Tee» (eesti keeles 2008, Varrak) on minimalistlik. Vähesõnaline, aga paljuütlev. Meile ei kirjeldata maailma «kokkujooksmise» põhjusi ega anta aimu ka tagajärgede koguulatusest. Näiteks, kas kuskil on veel elu.
Raamat on filmilik, see tähendab, et pilt ja liikumine on kogu aeg olemas. Pole vaja kujutlusvõimet tööle pannagi, lugedes hakkab film ise jooksma. Filmikunsti seisukohalt on sellised raamatud vahel petlikud. Latt on kõrgel.
Austraalia režissöör John Hillcoat (2005. aastal lavastas Nick Cave’i stsenaariumi «The Proposition») läheb mõnes mõttes keerulisemat teed. Ta ei anna loost oma versiooni – mis võiks tähendada mugandamist –, ta lähtub raamatust. Paneb ränga, puhta, halli, musta, ometi kauni loo ekraanil kulgema. Operaator Javier Aguirresarobe (muide ka «Twilight Saga» filmid «New Moon» ja «Eclipse») kaadrid ei jäta ruumi lootusele, kulgev lugu vastu ootusi tekitab lootust. Kontrasti tekitab tee, liikumine.
Ei hoiata midagi
Nick Cave’i ja Warren Ellise muusika toetab pigem masendavat tegelikkust kui tuld, mida Mees ja Poiss rinnus kannavad. Muusika on külm, hõre, kurb. Üksikud noodid jäävad korduma, helisema. Seejuures on muusika ilus ja pea täiuslik. See pole halvas mõttes filmimuusika. Mõjuvaimaid saundträkke Neil Youngi muusika kõrval Jim Jarmuschi filmile «Dead Man» (1995). Võib-olla oli «Dead Man» ka Hillcoatil silme ees, mingi sarnane esteetika ja pildiloogika on.
51-aastane Viggo Mortensen («The Indian Runner», «Psycho», «Carlito’s Way») on seda tüüpi näitleja, kes läheb aastatega paremaks. Mänginud palju kõvu ja keni mehi, Aragorni teiste seas, teeb ta nüansirikka, aga ühegi liigse (läila) jooneta rolli. Huvitaval kombel näeme teda järgmisel aastal Jack Kerouaci «Teel» filmiversioonis (režissöör Walter Salles). Head teed!
Hillcoati filmi võiks võtta hoiatusena. Kui planeedist ei hoolita. Ja kas sa suudad jääda inimeseks, kui miski enam inimeseksjäämist ei soosi?
Õnneks puudub nii algmaterjalis kui filmis pateetika. Puuduvad isegi küsimused, mis võiksid pateetiliselt mõtlema panna. On vaid nending. Olukord. Tühjus. Tee. See mõjubki.
Film
«Tee» («The Road», USA 2009)
• Režissöör John Hillcoat
• Stsenaarium: Cormac McCarthy, Joe Penhall
• Osades: Viggo Mortensen, Robert Duvall, Kodi Smit-McPhee
• Muusika: Nick Cave, Warren Ellis