Kultuurisoovitused

Praad ja magustoit Birgittal

Äsja lõppenud Birgitta festivalil nägi Elijah Moshinsky – on edukalt lavastanud paljudes nimekates ooperimajades – lavale toodud Rossini ooperit «Sevilla habemeajaja». Fotol vasakult Georgi Faradžev (Almaviva), Igor Golovatenko (Fiorello) ja Vassili Ladjuk (Figaro).

FOTO: Heiti Kruusmaa

Tänavu juba kuuendat korda toimunud Birgittale sõitis kohale Novaja Opera, kaasas kaks 2008. aastal valminud lavastust, «Lohengrin» ja «Sevilla habemeajaja», noor Wagner ja noor Rossini, hard­core-romantism ja opera buffa, suhteline haruldus ja standardnumber – nagu praad ja magustoit.



Statuudi kohaselt algusest peale visuaalsusele, teatraalsusele ja kontseptuaalsusele rõhuva Birgitta programmis jäid need teosed varasemate aastate üldisel foonil pigem solistioope­riteks.

Taljesse õmmeldud režii

Mõlema puhul lummas täpselt ja maitsekalt taljesse õmmeldud režii, ent lavastuslikult siin miski eriti uudisekünnist ei ületanud: astumata allikteosega loovalt dialoogi, need peamiselt üksnes peegeldasid ja illustreerisid libretos, muusikas toimuvat. Ei mingit teist plaani ega uut visuaalset mõõdet. Seega ka mitte «maailma muusikateatri uut sõna», mida festivali kunstiline juht Eri Klas kavalehel lubas.

Tagantjärele kahtluste sunnil teatri veebiportaaliga tutvudes sain aga aru, et märkimisväärne osa lavastuse visuaalsest poolest oli Novajal lihtsalt koju jäänud. Moskvas tehtud piltidelt vaatab vastu lavakujunduslik mastaapsus, «Sevilla» puhul koguni teatav glamuur, mida me Birgittal ei näinud. Küllap ei vastanud originaallavastuse suuremad dekoratsioonid lihtsalt Pirita kloostrisse ehitatud lava võimalustele. Suure osa valguskujundusest neelas esimeses vaatuses päevavalgus.

Omad lavastuslikud puusanõksud siin siiski leidusid. «Lohengrinis», mis on järjekordne lugu lunastajast, keda ei usutud lõpuni, oli taanlastest koosnev lavastusmeeskond markeerinud luige seljas taevast alla sadanud messiase läbi anakronistliku kostüümi. Kontrastiks üleni tumedasse riietatud mõõkadega keskaegsetele sõdalastele kandis Lohengrin moodsat valget ülikonda ja revolvrit. Luik oli volditud paberist. Tundus, et õukonna kahjuritele ja abikaasaks saadud Elsale lisaks kahtlesid Wagneri kangelase moraalses palges ning päritolus ka lavastaja ja kunstnikud. Mis on iseenesest päris uudne ja huvitav lähenemisnurk, olgugi et antud teostuses natuke poolik ja argumenteerimata.

«Sevilla habemeajaja» tõid Moskvas välja inglased eesotsas Elijah Moshinskyga. Tema «Sevilla» sai artistlike solistide toel hakkama peamisega – suutis pidada sammu Rossini muusika hoo, sära ning kergusega. Tegevus oli toodud eelmise sajandi 20ndatesse aastatesse. Kaks eelmist Eestis valminud «Sevilla» lavastust (Georg Malvius Estonias, 1994 ja Liis Kolle Vanemuises, 2003) meeldisid mulle keskeltläbi rohkem, jäid paremini meelde. Aga Pirita kloostri saal oli Moshinsky miimikale ja peenkoomikale ehitatud režii jaoks vist lihtsalt natuke liiga suur.

Põhirõhk solistide kanda

Mõlema etendusõhtu põhiraskus ja -rõhk jäi puhtalt solistide ning orkestri kanda. Venelastel oli mõlemaks etenduseks välja panna lauljate ansambel, millesarnast meie kahel kutselisel ooperimajal vist hetkel kuskilt võtta ei oleks.

«Lohengrini» ettekande dramaturgilises mõttes kõige dünaamilisemate ja vokaalselt säravaimate etteastete eest hoolitses «pahade paar»: Andrzej Beletski (Friedrich von Telramund) ja Jelena Popovskaja (Ortrud). «Sevillas» lummas orkestri (dirigent Eri Klas) ja solistide meisterlik mäng tempodega. Peaaegu kõik numbriaariad olid lauldud vokaalset virtuooslikkust maitsekalt karakteriloome ette rakendades.

Ometi pälvis kahe õhtu suurima tähelepanu ja aplausi meie oma mees, juba pikki aastaid mainekas Viini Riigiooperis laulnud Ain Anger. Tema ratastoolis kuningas Heinrich oli nõtke fraseerimise ja pehme tämbri toel lüüriline, elutark ning igas mõttes inimlik – värskendav vaheldus autoritaarse karakteriga rollijoonistele, mida me «Lohengrinis» bassidelt selles osas muidu nägema ja kuulma oleme harjunud.

BIRGITTA FESTIVAL
Richard Wagner «Lohengrin»

•    Lavastaja Kasper Holten
Gioachino Rossini «Sevilla habemeajaja»
•    Lavastaja Eliah Moshinsky

Tagasi üles