Jüri Talveti luulepiiriületamised

Jüri Talvet – inimene raamatute keskelt. Foto: Margus Ansu

Jüri Talvet, kes on Tartu Ülikoolis maailmakirjanduse õpetamise kõrval tõusnud Juhan Liivi luule tähtsaimaks vahendajaks nii eesti- kui ka ingliskeelsele lugejale, on ka ise luuletajana viimasel ajal väljaspool Eestit ilma teinud.

Naasite äsja Aragooniast. Mida see luulefestival endast kujutas?

Võrreldes näiteks Barcelona luulefestivaliga on Moncayo festival vähem ametlik, rohkem suunatud publikule väljaspool kirjandusringe. Juba aastaid juhatab seda üks imetlusväärse energiaga naine, kirjastuse Olifante direktriss Trinidad Ruiz Marcellán.

Festivali avamisel jalutasime läbi 70 püsielanikuga Litago asula. Igal tanuminukal hõigati välja festivali üritusi, jagasime Olifante raamatuid kingiks kohalikele elanikele ja turistidele. Seekordne festival oli aga eriline, sest keskmes oli austusavaldus aragoonia trubaduurile, juba Franco-vastase opositsiooni aastaist ülipopulaarsele luuletajale-lauljale José Antonio Labordetale.

Festivali peasündmused toimuvad Moncayo kloostris, mis on kuulus selle poolest, et umbes 150 aastat tagasi peatus seal mõnda aega hispaania kuulus hilisromantiline luuletaja Gustavo Adolfo Bécquer. Festivali lõpetas kontsert, kus esines suur hulk kuulsaid muusikuid ja lauljaid. Kirikusse mahtus 2500 inimest, 1500 pidi jääma ukse taha...  

Kes olid nimekamad esinejad? Keda neist vääriks eesti lugejalegi tutvustada?

Ei ütleks, et ükski kutsutuist olnuks maailmakuulsus – ja kes need tänapäeval ongi? Igal juhul olid kõik tugeva isikliku häälega luuletajad. Neist on eesti keeles õnnestunud tutvustada Barcelonas elava argentiina luuletaja Carlos Vitale loomingut («Kohaühtsus» TÜ kirjastuse «Kaasajaluule» sarjas, 2008).

Olete viimasel ajal sageli mitmetel luulefestivalidel käinud. Kas võib rääkida siis mingist erilisest «festivaliluulest» ja luulepidudel osalejatest kui «luuleränduritest»?

Minu jaoks on küll kõik senised festivalid olnud erakordsed – vahest ka sellepärast, et olen neist osa võtma sattunud vanemas eas, nii et pole aega antud harjuda... Mu mulje on, et siiski enamik poeete, keda mingile rahvusvahelisele festivalile on kutsutud, võtab seda kui talle osutatud au, seega ka kohustust anda endast parim, et oma sünnimaa vaimuloovust väärikalt esindada.  

Osalemine eeldab tuntust teistes keeltes. Hispaaniast tõitegi endaga oma uue luulevaliku tõlke hispaania keelde, lisaks ilmus äsja teie teine ingliskeelne kogu. Mida tähendab eesti luuletajale keelepiiri ületamine, kui samas arvatakse, et luulet on võimatu kadudeta teise keelde üle kanda?

Päris ilma kadudeta ei ole võimalik tõlkida isegi mitte riimita vabavärsilist luulet. Tõlkijad teavad hästi seda paratamatust, ent sellegipoolest töötavad ikka edasi – lootuses oma keeles kas või kübekest edasi anda sellest, mida nad algupärandis tajuvad erilisena või uudsena. Mu luulet on väljaspool päris hästi vastu võetud, tundub, et mu «ihutõlkijate», ameerika poeedi H. L. Hixi ning hispaania baltofiili Albert Lázaro-Tinauti pingutused pole olnud asjata.

Kuuldavasti on uued esinemiskutsed juba teel teieni. Kas ka uued tõlked?

Esialgu siiski üksainus kutse. Nimelt sain veidi pärast Rumeenia Curtea de Argese festivalilt naasmist kutse sellest festivalist järgmiselgi aastal osa võtta – põhjuseks see, et nad kavatsevad välja anda mu luulevaliku rumeenia tõlkes, koos eesti algupäranditega ja koguni inglise ja hispaania tõlgetega. Ka itaalia keeles on valmimas valik mu uuemat luulet.

Millal eesti lugeja teie uusi luuletusi kaante vahel näeb?

Loodan avaldada veel enne aasta lõppu samade raama­tukaan­te vahel kaks kogu – ühe Jüri Talveti ja teise Jüri Perleri nime all. Midagi Pessoa vaimus.

RAAMAT

Jüri Talvet
«Del sueno, de la nieve»
Tõlkija Albert Lazaro-Tinaut
Olifante
2010

Jüri Talvet
«Of Snow, of Soul»
Tõlkija H. L. Hix
Guernica
2010