Sirbi laureaadid 2014 on sotsiaalselt hooliv liberaal Aro Velmet, hea sulega terane inimlooma kirjeldaja Tuul Sepp ja (video)mängude asjalik käsitleja Ave Randviir. Laureaadid valis kultuurilehe toimetus eelmisel kalendriaastal Sirbile kaastööd teinud autorite seast.
Selgusid Sirbi laureaadid
9. jaanuar 2015, 12:05
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Laureaatide valikut kommenteerib Sirbi peatoimetaja Ott Karulin.
Aro Velmet on õppinud Tartu ülikoolis ajalugu ja poliitikateadusi, misjärel olnud aastaid kraadiõppes USAs. New Yorgis elades on Velmet aga end koduste asjadega kursis hoidnud ja märksa sagedamini kui enamik kodueesti vaimuinimesi sõna sekka öelnud, rõõmustades nii Eesti Ekspressi, Maalehe kui ka Müürilehe lugejaid. Sirbiski on Velmet läbi aastate käsitlenud väga mitmekesist ainest, arvustanud ajaloo- ja filosoofiaraamatuid, avaldanud filmikriitikat jne. Möödunud aastal ilmusid Velmeti sulest Sirbis ühiskondlikel teemadel mitmed meeldejäävad arvamusartiklid, mida iseloomustavad empaatilisus ja sotsiaalne tundlikkus, midagi, mida võiks nimetada hoolivaks vabameelsuseks. Velmeti sel aastal ilmunud ühiskonnakäsitluste krooniks on intervjuu Thomas Pikettyga (Sirp 14. XI 2014), kelle „Kapitali“ tõlge oli mullu arvukatel maadel raamatukaupluste ühiskonnateaduse osakondade suurim tõmbenumber. Pole päris tavaline, et maailma juhtivate väljaannete jahitud mõtlejad oma kuulsuse laineharjal ka eesti usutlejatega vahetult oma arusaamu jagavad.
Tartu ülikooli teadlane Tuul Sepp on aasta jooksul Sirbile kirjutanud inimliigile omaste käitumisjoonte evolutsioonilisest väljakujunemisest, kasutades selleks näiteid loomariigist. Sepa artiklid on tähelepanu äratanud mitte ainult põneva sisu, vaid ka elegantse sõnastuse poolest, nii et paljud Tuule väljendid on juba enne artikli ilmumist toimetuses lööklauseteks saanud. „Koostöö evolutsiooniline paradoksaalsus“, „Lehtlalindude looming ja loovuse evolutsioon“ ja „Albatrosside alternatiivne sigimisstrateegia“ on vaid mõned näited, mõjukaim artikkel sellest seeriast oli koostöös Peeter Hõrakuga kirjutatud „Haridus kui paabulinnu saba“, milles Tuul võrdleb (kõrg)haridust paabulinnu saba taolise ornamendiga ning kirjeldab doktorikraadi devalveerumise nähtust. Pärast seda pühendas Tartu ülikooli rektor Volli Kalm lõviosa oma õppeaasta avaaktuse kõnest sellelesamale Sirbis ilmunud Tuul Sepa artiklile.
Ave Randviir on meie kunstikriitikas vana tegija: ta on töötanud Eesti Ekspressis ja Eesti Päevalehes, olnud Kunst.ee toimetaja. Viimasel ajal on ta Eesti meedias, eelkõige ajalehe veergudel harva üles astunud. Võiks isegi öelda, et möödunud aasta algul 13. veebruaril Sirbis ilmunud artikkel „Kas videomängud on kultuur?“ oli Ave Randviiru come back. Selle artikliga käsitles ta esimest korda Eesti (peavoolu)meedias tõsisemalt video(arvuti)mängusid kultuurinähtuste kontekstis. Enamgi veel, ta liikus „kas“ küsimuselt edasi „kuidas“ küsimuse juurde ehk kuidas videomängud on muutnud ja muudavad ka edaspidi meie kultuuri.