Tühjuses pole kohta nõrkadele

Tristan Priimägi
, filmikriitik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Prantsuse režissööri Gaspar Noé film esitab vaatajale mitte ainult intellektuaalse, vaid ka füüsilise väljakutse, sest film on üles võetud käsikaameraga ja filmitud peategelase 
vaatepunktist. Ujuv ja lainetav pilt ning kiirelt pöörlev kaamera võivad vaatajas esile kutsuda merehaiguse sümptomid.
Prantsuse režissööri Gaspar Noé film esitab vaatajale mitte ainult intellektuaalse, vaid ka füüsilise väljakutse, sest film on üles võetud käsikaameraga ja filmitud peategelase vaatepunktist. Ujuv ja lainetav pilt ning kiirelt pöörlev kaamera võivad vaatajas esile kutsuda merehaiguse sümptomid. Foto: Kaader filmist

Prantslased mõtlesid välja kinokunsti, aga läbi kinoajaloo leiame hulgaliselt näiteid, kus prantslased käituvad oma lapsega kui väljakutseid esitavad vanemad, paigutades filmi erinevatesse piirsituatsioonidesse ja põhimõtteliselt sundides teda pidevalt tundmatus kohas vette hüppama.


George Méliès seadis 20. sajandi alguses kahtluse alla «reaalsuse» mõiste filmis, kasutades endise mustkunstnikuna oma teostes igasuguseid silmamoondusi; Nouvelle vague viskas tõelise kinofiili entusiasmiga aknast välja kõik seni kujunenud arusaamad montaažist, kadreeringust, heli ja dialoogi kasutamisest, fookusest, narratiivist ja millest iganes.

Praegu leiame prantsuse kino olukorrast, kus tooni annab kommerts ja klišee, kui välja arvata mõned talendid, kelle hulka julgeks lugeda ka Gaspar Noé – kartmatu pioneeri, kes tundub filmikunsti erinevate võimaluste uurimisest tegevat endale elutöö.

Tema uusim teos «Ootamatu tühjus» on ehk võrreldav müraga muusikas – see film kuulub nende hulka, mis ei esita mitte ainult intellektuaalse, vaid ka füüsilise väljakutse. Esimene katse seda vaadata lõppes läbikukkumisega – mu kinokaaslane hakkas paari­kümne minuti järel tundma iiveldust ja ei suutnud filmi edasi vaadata.

Teisel katsel tundsin peale kahe ja poole tunnist maratoni kinost väljudes, et maa kõigub ja minu perspektiiv ja horisont on nihkunud kuskile mujale. «Ootamatu tühjus» moonutab reaalsust veel tükk aega pärast kinost väljumist.

Milles siis asi? Noé on «Ootamatus tühjuses» läinud lõpuni nende tehniliste katsetustega, millega ta alustas väga veenvalt kaheksa aastat tagasi oma filmis «Irreversible».

Terve film on üles võetud käsikaameraga ja filmitud peategelase vaatepunktist. Fakt, et filmi peategelase, narkodiiler Oscari vaatenurk on pandud filmis vastama vaataja omale, lisab filmile ekstra reaalsuse dimensiooni, muutes Oscari läbielamised vaatajale palju lähedasemaks.

Film esitab tõelise väljakutse vaataja sisekõrvale, sest ujuv ja lainetav pilt ning kiirelt pöörlev kaamera võivad teatud aja möödudes esile kutsuda merehaiguse sümptomid. Filmi promomaterjalides kasutati väidetavalt ka hoiatust, et langetõbistel filmi vaadata ei soovitata.

Tahaksin ausalt öeldes isiklikult kohtuda «Ootamatu tühjuse» (ja ka «Irreversible’i») operaatori Benoît Debie’ga, et veenduda oma silmaga, kas tegemist on mingit sorti bioonilise inimesega, kellel on rauast selgroog ja kummist käed, või lihtsalt väga andeka kaameramehega.

Lisaks sellele esimesele katsumusele lisavad äärmuslikule kinokogemusele juurde ka väga valjudes neoontoonides koloriit ja agressiivne muusika, ning pikkus, mis nõrgematel filmi­friikidel võib selgelt üle jõu käia. Filmi lühem variant on kaks tundi ja seitseteist minutit pikk, pikem versioon lisab sellele veel veerand tundi. Kummaline elliptiline narratiiv hoiab mõistuse vaheda ja flashback’id on lahendatud väga nutikalt.

Noé on intervjuudes öelnud, et ei usu siiani, kuidas tal sellist täispikka eksperimentaal­filmi teha lasti ja kuidas see raha kokku saadi. Võrdluseks toob ta ühe oma iidoli, Ameerika eksperimentaatori Kenneth Angeri, kes oma karjääri jooksul täispika filmini ei jõudnudki.

Tundub, et «Ootamatu tühjusega» kinnitab Noé veel kord, et kuulub nende filmitegijate hulka, keda on kriitikas hakatud nimetama ühisnimetusega Uus Prantsuse Ekstremism.

Liikumine seob endaga terve hulga viimase sajandivahetuse paiku Prantsusmaal tehtud filme, mis erinevad foonist vast oma ausa, brutaalse ja graafilise filmikeele poolest ning millega seostatakse teiste hulgas selliseid filmitegijaid nagu Leos Carax, Claire Denis, Catherine Breillat, François Ozon ja Alexandre Aja.

«Ootamatu tühjus» on mitmeti väga raskelt vaadatav film, aga tähelepanuväärne ja erakordne on Noé julgus – tema absoluutne kompromissivabadus.

«Ootamatu tühjus» tundub olevat üks neist filmidest, mille peaks korra elus ära vaatama. Kogemusel on ilmselt kaks resultaati. Esiteks ei unune film teil kunagi ja teiseks on üsna kindel, et teist korda te seda näha ei taha.

Uus film kinolevis
«Ootamatu tühjus»

Režissöör Gaspar Noé
Prantsuse-Saksa-Itaalia 2009
Alates 27. augustist Tallinna kinos Artis

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles