Paslepa suveresidentsi lood: undav seinakontakt ja säinas

Seinakontakt.

FOTO: Margus Ansu/ Postimees

Avaldame katkendeid Paavo Kanguri raamatust „Paslepa suveresidentsi lugu“, mis heidab pilgu  residentsi minevikku ja tulevikku, President Lennart Meri hinge ja  residentsi rõdul mõlgutatud mõtetesse ning kummalistesse juhtumitesse, mis seal kõik aset leidsid. 

Oli tuuline ilm. President Lennart Meri uus häärber oli just valmis saanud, president kõndis mööda tuba ja imetles oma uut eluruumi. Kuid miski hakkas teda häirima. See oli pidev undamine. President helistas Toivo Tulvikule, kes askeldas paadikuuri juures, ja kutsus ta kohe enda juurde. Koos vaadati ruumid üle, kas ehk on miski elektrooniline vidin rikki läinud. Lõpuks pani president näpud seinakontaktile ja vilin lakkas. Selgus, et tuul pääses seinte vahele ja väljus sealt seinakontakti kaudu. Hiljem võeti kogu sein lahti ja soojustati üle.

Selliseid lugusid räägib Pürksi mees Toivo Tulvik, kes töötas Paslepa residentsis aastatel 1991—2005 ja tuli 2011. aastal Armin Karu kutsel tagasi. Tulvik tegeles kõigi praktiliste küsimustega, lisaks pidi täitma õuenarri rolli ja saatma esimest leedit merel.

„Ise käisin merel kalal harva, peamiselt proua Helle Meri saatjana. Helle püüdis nii õnge kui ka spinninguga. Ta jäi vahel siia, kui Lennart Meri riigiasju ajas. Presidendi minekud ja tulekud oli üpris äkilised, kuid ta üritas siia jõuda ikka päikeseloojanguks. Lennart ise püüdis harva kala, siiski sai ta kord ühe säina kätte ja oli selle üle väga uhke. Kala oli vahepeal siit täitsa kadunud. Ahvenat ja haugi on praegu jälle, aga säinas on kadunud. Siin sai ka kala suitsetatud, metsloomaliha küpsetatud, parti tehtud. See on metsik kant, keset hoovi on istunud ilves, siit veidi eemal olen lasknud 258-kilose põdra,“ räägib Toivo Tulvik.

„Tõesti, kord sai Lennart Meri libliklandiga ühe säina kätte, sellega oli ta väga rahul. Helle Meri käis tüütuseni kala püüdmas. Kui ta oma maja poolt tuli, siis proovisime ära hiilida, sest need käigud venisid väga pikaks. Üksi ei tohtinud teda lasta. Ega Helle paadis eriti juttu rääkinud. Kurb oli see, et Hellel oli õlut kaasas, aga mulle ei pakutud seda kunagi, kuigi mõnikord oli päris suur janu,“ lisab Valdo Kivi ja jätkab: „Suvel oli rohkem sebimist, aga Meri käis ka talvel pidevalt. Pidid olema ööpäevaringselt kättesaadav. Ühel hetkel tuli Lennartile mõte ehitada siia Paslepa residentsi kõrvale endale suvila. Siis võis ta öösel kell kolm helistada ja küsida, ega sa ei maga. Ma ju ööbisin siinsamas paadikuuri peal. Tõusin siis üles ja kobisin kohale, mõnikord kallas ta konjaki välja ja hakkasime tema suvila asju arutama. Päevasel ajal käisime ja vaatasime looduses kohapeal, uurisime ja vaagisime.“

Tagasi üles