Kultuurisoovitused

Paslepa suveresidentsi lood: kuidas kallata õlut Toomas Hendrik Ilvesele

Toomas Hendrik Ilves.

FOTO: Ants Liigus / Pärnu Postimees.

Avaldame katkendeid Paavo Kanguri raamatust „Paslepa suveresidentsi lugu“, mis heidab pilgu  residentsi minevikku ja tulevikku, President Lennart Meri hinge ja  residentsi rõdul mõlgutatud mõtetesse ning kummalistesse juhtumitesse, mis seal kõik aset leidsid. 

Põline Hara külatüdruk Liina Pruus võis 1998. aastal olla üllatunud, kui teda presidendi residentsi tööle kutsuti, kuid lõpuks teenis ta Hellelt välja hüüdnime „Meie tubli tots“. Liina oli lõpetanud kohaliku Noarootsi Gümnaasiumi, töötanud seejärel õmblustsehhis ja lõpuks väikese lapsega koju jäänud. Kindlasti puudus ka temal igasugune kõrgseltskonna võõrustamise kogemus, kuid teisiti ei saanud president Meri külalisi nimetada.

„Kord pidin Toomas Hendrik Ilvesele, kes oli siis välisminister, õlut kallama. Aga tegin seda vale nurga all ja vaht tõusis kohutava kiirusega: minister Ilves pidi vahu ära limpsima, et see ta pükstele ei langeks, ja siis Ilves ütles, et las ta parem ise. Evi pärast küsis, kas ma pole siis näinud, kuidas kelnerid õlut valavad, ja ma vastasin, et pole kelneritki näinud,“ naerab Liina. „Kord oli külas Liina Tõnisson. Ta žestikuleeris ägedalt, tabas käega magustoidupokaali ja see lendas põrandale. Selliseid asju võis juhtuda.

Põhiprobleem oli see, et ma ei olnud seda ala kuskil õppinud. Hellega sai vahel etiketiküsimusi arutatud ja temaga oli mul serveerimise ajal silmside. Kõigepealt tuli serveerida Merile ja seejärel Meri paremale käele. Tiina Tšatsua jättis mulle lõpuks raamatu „Protokoll ja etikett“. Kord viisin presidendile teed ja muidugi oli köögis jube kiirustamine. Kallan teed ja värvi pole ollagi!

Kullake, kas tõid mulle laket või lurri, küsis siis president Meri. Panime tassi teekotikese lisaks ja käis küll,“ naerab Liina, aga teised residentsi ekstöötajad ohkavad raskelt.

Tagasi üles